Uni on edu salajane kaste

Uni on edu salajane kaste, mida esmapilgul keegi märgata ei oska, kuid on äärmiselt oluline, et kasvada iseenda parimaks versiooniks. Pole ühtegi osa Sinu mentaalsest, emotsionaalsest või füüsilisest võimekusest, mis pole mõjutatud Sinu une kvaliteedist.

Tänases kiires ühiskonnas kannatavad miljonid inimesed kroonilise unepuuduse ning sellega kaasnevate tagajärgede all. Immuunsüsteemi rike, diabeet, vähk, ülekaalulisus, depressioon ja mälukaotus on kõigest mõned neist. Enamik inimesi ei taipa, et nende järjepidevad uneprobleemid on katalüsaatoriks haiguste ja ebasoovitud väljanägemise kujunemisel.

Uuringud on näidanud, et kõigest üks unetu öö võib teha Sind sama insuliiniresistenseks kui inimese, kellel on II tüüpi diabeet. See tähendab kiiremat vananemist, vähenenud libiidot ning üleliigse rasva kogunemist. Nüüd vaata seda nädalate, kuude või isegi aastate raames, ning Sa taipad, miks võib unepuudus nii suur probleem olla.

Kanada Meditsiini Assotsiatsiooni Teatajas avaldatud uuring näitas, et unepuudus on otseselt seotud kaalulangetamisraskustega. Katsealustele anti sama treening -ja toitumisprogramm, kuid need, kes magasid öösel vähem kui 6 tundi, kaotasid järjepidevalt vähem kaalu ja keharasva kui need inimesed, kes magasid öösel üle 8 tunni. Kas suurepärase kvaliteediga uni võib olla puuduv komponent toitumise ja treeningu kõrval, et kaalust alla võtta?

Teised uuringud on näidanud, et unepuudus soodustab vähki, Alzheimeri tõbe, depressiooni ning isegi südamehaigust. Üks taoline uuring jälgis 98 000 inimest 14 aasta vältel ning avastas, et naised, kes magasid vähem kui 4 tundi, surid südamehaigusesse kaks korda tõenäolisemalt.

Meestel kipub olema ka tavapäraselt suurem tõenäosus südamehaigusesse surra, kuid unepuuduse lisandudes on südamerabandus 2 korda tõenäolisem ning insult 4 korda tõenäolisem.

Selgub, et 60% ameeriklastest kogeb igal öösel või vähemalt igal teisel öösel uneraskusi. Unepuudus on arenenud maades argipäevane nähtus. Tõendid viitavad sellele, et läänemaailmas magatakse öösel keskmiselt 1,5-2 tundi vähem kui alles sajand tagasi. Millegipärast me oleme “unustanud” teha midagi, mis peaks inimolenditele täiesti loomulik olema.

Kurjad geenid

Paljud inimesed on teadmatult sattunud idee ohvriks, et kõike kontrollib geneetika. “Mul on südamehaiguse geenid; mul on artriidi geenid; mul on tõeliselt tugevad ülekaalulisuse geenid, mis ei lase mul kitsastesse teksadesse mahtuda!”

Kuigi geenid mängivad meie tervise juures väga suurt rolli, ei ole mingil juhul tegemist loo alguse või lõpuga. On olemas õitsev teadusala nimega epigeneetika, mis vaatab meie geneetilisi iseärasusi hoopis uuel viisil. “Epi” tähendab ülevalpool, ehk jälgitakse seda, mis geneetikat juhib.

Tuleb välja, et geenid ei kontrolli otseselt meie tervist, väljanägemist ja isiksust nii nagu paljud meist on uskunud. Meie geenid on nagu projektiplaanid, mis sisaldavad erinevaid võimalusi, kuidas meie struktuur luuakse.

Geneetikateadus on avastanud, et inimesed jagavad kollektiivselt 20 000 kuni 25 000 geeni. See number on originaalse 100 000 geeniga võrreldes drastiliselt muutunud ning kahaneb tõenäoliselt ka tulevikus, kui tehnoloogia areneb ja täpsemaks muutub. Seega tekib küsimus: kui meil on samasugused 25 000 geeni, kuidas me nii erinevad välja näeme? Miks me kogeme niivõrd erinevat tervist ja elu?

Lihtsalt öeldes on meie keskkond, elustiil ja otsused (kas teadlikud või alateadlikud) juhtivaks teguriks, mis määravad ära, millised geenid meie igapäevaelus avalduvad. Meil kõigil on geenid haigusteks, kuid mõned inimesed ei koge neid iial. Meil kõigil on geenid optimaalseks terviseks, kuid mõned inimesed ei suuda neid realiseerida.

Tänapäeval peame olema piisavalt väestatud, et võtta vastutus oma tervise eest. Aga samas ei ole siin midagi uut. Me teame, et inimene on tõenäolisemalt tervem, kui ta ei suitseta iga päev paki sigarette. Füüsilised muutused, mis suitsetamise tagajärjena tekivad, on osa geneetilisest väljendusest, mille aluseks on otsus sigarett suhu panna.

Samuti teame, et söödav toit mõjutab drastiliselt meie väljanägemist ning enesetunnet. On olemas isegi teadusala nimega nutrigenoomika, mis uurib iga suupiste mõju geneetikale. Nüüd laienda neid teadmisi unemaailmasse. Pole ilmselt olulisemat mõju enesetunde ja välimusele kui meie une kvaliteedil.

Praegustes Neuroloogia ja Neuroteaduse Aruannetes avaldatud uurimus leidis, et uni mängib tohutut rolli meie DNA ja RNA funktsioneerimises. Avastati, et geneetilised mehhanismid on bioloogilise kella poolt selgelt kontrollitud ehk Sinu uni määrab ära, kui kvaliteetseid koopiaid Sinu keha “välja prindib”.

Uneteemaline töötuba

30. oktoobril kell 18:30 Kristalliharmoonias toimub minu esimene töötuba, mida aitab mul korraldada Sisemina.

Ühiskonnas, mis on ületöötanud ning vähepuhanud, on unepuudusega seotud probleeme olulisem märgata kui kunagi varem. Kuigi me räägime töötoas ka uneprobleemide negatiivsest mõjust, paneme kõige suurema fookuse sellele, kuidas tõsta unekvaliteeti juba KOHE ning vältida, et kroonilised hädad üldse tekivad.

Aga kuidas on produktiivsusega? Esmaspilgul tundub, et kauem töötamine ja unetundide kokkuhoidmine suudab meid kiiremini eesmärgini viia, kuid uuringud ja praktilised kogemused on 100% veenvad, et kui Sa ei maga hästi, muutud Sa aeglasemaks, vähem loovaks, ning Sa koged rohkem stressi. Nii suudad kasutada vaid osakese sellest, milleks Sa tõeliselt võimeline oled.

Vana iiri vanasõna ütleb: “Lõuatäis naeru ja pikk uni on kaks parimat arstirohtu.” Anname Sulle efektiivsed ja praktilised strateegiad, mis aitavad Sul kogeda nii kvaliteetset und kui võimalik. Kokkuvõttes naerad ka rohkem!

Sa väärid olla terve, õnnelik ja küllastunud. Imelise une kogemine on selles loos väga oluline komponent, ning see töötuba on selleks, et aidata Sul sinna jõuda!

WORKSHOPIS SAAD TEADA

Kuidas aitab uni:

– soodustada edu ja tervist;
– vähendada põletikku ja valu;
– vähendada tunduvalt vähi ja muude haiguste riski;
– tugevdada immuunsüsteemi;
– tasakaalustada hormoonsüsteemi;
– langetada kaalu;
– tervendada nahka ja anda nooruslikuma väljanägemise;
– saavutada tippenergiataset;
– suurendada eluiga;
– püsida intelligentse ja produktiivsena

Räägime kõige põnevamatest ja olulisematest kaasaegsetest uneuuringutest. Vaatame lähemalt, kuidas on kvaliteetne uni aidanud inimestel haigustest terveneda. Mil viisil luua ideaalset magamispaika. Kuidas “häkkida” päevavalgust tsirkaadiarütmide reguleerimiseks. Kuidas tagada sügav uni nii toitumise, treeningu, meditatsiooni kui ka muude nippide abil. Kuidas uua ideaalset õhtu -ja hommikurituaali, et tagada püsiv edu ja produktiivsus.

Facebooki üritus: Uni – edu salajane kaste
Registreerumine: http://bit.ly/2gjjn5E

Lisalugemist: Hommikurituaal on tugev edu vundament

Kuidas vabaneda nohust… päriselt?

Mõned aastad tagasi, kui mu eluviis oli sarnane teiste lähedaste, sõprade või koolikaaslastega, kogesin ma igal hommikul suurt ummistust enda nina -ja kurgupiirkonnas. Päevasel ja õhtusel ajal ei tundunud probleemi olevat, aga kui hommikul üles ärkasin, pidin alati nina nuuskama: see lausa voolas. Mitmeid kordi esitasin endale küsimuse, et miks see küll nii on – ma ei saanud sellest aru. Aga kuna nina -ja kurguprobleemid on teatavasti igapäevased nähtused, ning see ei seganud mind suurema osa ajast, harjusin ma sellega lihtsalt ära.

Siiski ei saanud ma kunagi lõplikult rahu, sest küsimused ei lakanud kerkimast. Ma ei suutnud enam pimeduses olla, sest minu teadlikkus oli selleks ajaks juba piisavalt avardunud. Kogedes samal ajal ka kõrvetisi, liighigistamist, allergilisi reaktsioone, aknet, liigset lima soolestikus ning söömisjärgset väsimust ja iiveldust, sai mul sellest olukorrast kõrini ning ma hakkasin otsima vastuseid. Oli ilmselge, et ma pidin midagi muutma, küsimus oli vaid mida.

Pärast otsust leida tervenemiseks vajalikud vastused, jõudsid minuni paar dokumentaalfilmi terviklikust taimetoidust ja toiduainetööstusest (Forks Over Knives, Food Inc. jt.) ning minu ees avanes täiesti uus maailm. Kuna ma olin minevikus juba erinevate teadlikkust tõstvate filmidega nagu Zeitgeist kokku puutunud, ei olnud uus informatsioon mulle üllatav, sest ma teadsin, et siin ühiskonnas ei ole asjad päris korras.

Uued vastused vaid kinnitasid seda, mida olin varem tundnud, ning mis kõige tähtsam – need pakkusid lahendusi! Kuna ma olen positiivsetele lahendustele orienteeritud inimene ning võtan vastutuse oma elu eest, oli kogu nähtu minu jaoks hulga loogilisem kui ebamäärased ja absurdsed ideed, et “selline on elu ja midagi pole parata.”

Olin kõigest ühe nädala taimetoitu söönud, kui vabanesin juba suurema osa nimetatud sümptomitest. Tundsin, et toit ei ajanud südant enam pahaks, vaid ma tundsin ennast kergemalt ja puhanumana. Ükshaaval hakkasid kaduma kõrvetised, erinevad nahaprobleemid ja muud nähtused.

Peatselt avastasin ka toortoitumise ning hakkasin põhiliselt puuvilju ja salateid sööma. Sellega kaasnesid küll mõned teised mured, sest paari aastaga läksin tasakaalust liigselt välja, kuid sellel hetkel tundus see parim otsus ja mu keha sai tõeliselt võimsa puhastuskuuri.

Terve nahk puhastus nii hästi, et ühtegi täppi või punni polnud enam märgata, tundsin ennast energiliselt ja kergelt nagu lapsepõlves, lõppes ära liighigistamine ja sellele järgnenud allergiline reaktsioon (eritasin nüüd naha kaudu hulga vähem toksiine), ning kadusid ära ka mind tihti külastanud külmetussümptomid. Olin täielikus eufoorias.

Avastasin, kui palju saasta mu keha oli täis olnud, sest minu ninast voolas lima isegi mitu nädalat kuni see ühel hetkel lõppes. Pärast seda olin ma maksimaalselt ühe korra aastas haige (ja kui vaid toortoitu sõin, siis see oli ka väga lühiajaline – vaid nohu ilma kurguvalu ja palavikuta) ning kogesin nohu vaid siis, kui hakkasin sööma vanu toiduaineid. Mäletan, et kui proovisin üle pika aja näiteks saia süüa, siis mul hakkas juba minuti pärast nina tilkuma – reaktsioon oli lihtsalt nii ilmnähtav.

Hetkel ma toortoitlane enam pole, kuid taimetoitu süües on mu tervis ja immuunsüsteem endiselt väga heal tasemel. Olen aastaid eksperimenteerides aru saanud, millised on suurimad limatekitajad ja probleemseimad toiduained. Kui rääkida vaid puhtuse aspektist, siis parima tulemuse annavad puuviljad, kuid hea tervise juures püsida on võimalik ka küpsetatud terviklikku taimetoitu süües.

Mis on nohu?

Nohu peetakse enamasti külmetussümptomiks: kui nina tilgub, oled järelikult “külma saanud.” Tõsi küll, et talvisel ajal väljas käies on nina limasem, sest see on keha naturaalne kaitsereaktsioon, kuid miks on meie nina üleliia niiske igal aastaajal ja mõningatel juhtudel ka igal päeval?

Mitmed minu sõbrad ja lähedased on kurtnud selle üle, et nohust ei saa lahti – tee, mis tahad. Mõned kasutavad arstide poolt pakutud ravimeid, mõni kasutab looduslikke antibiootikume nagu küüslauk. Kroonilise nohu korral on tohtritel isegi erilisi protseduure varuks, näiteks ninavaheseina operatsioon, mis paneb “asjad paika” ja vabastab inimese nohumonstrumist… loodetavasti.

Ma ei taha väita, et ükski nendest meetoditest (mõtlen siinkohal looduslikke abivahendeid) ei too meile kasu, kuid tahan tähelepanu osutada, et kogu trall käib ümber selle, et midagi JUURDE VÕTTA ja haiguse vastu võidelda, kuid väga harva otsustatakse millestki LOOBUDA.

Avaldan teile nüüd saladuse, millest peaaegu keegi ei räägi. Nohu peamine põhjus ei seisne mitte bakterites ega ka miinuskraadides. Bakterid on meie sanitarid – need aitavad prügi välja viia, kuid ei ole haiguse algpõhjuseks. Isegi, kui neid on liiga palju vohama hakanud ja tekitavad sellega probleeme, sõltub see peamiselt meie elustiilist, sest bakterid vohavad seal, kus on neile kõige parem keskkond ehk kõige rohkem süüa.

Külmetushaiguste peamine põhjus seisneb selles, mida me sööme ja kui tõhusalt saab keha selle töötlemisega hakkama. Seega on oluline nii toidu valik, seedimisvõime kui ka võime puhastuda toitumisjärgsestest jääkidest (põhjus, miks kõhukinnisus või soolestikubakterite disharmoonia on tervisele laastav).

Kui keha ei suuda toime tulla jääkainete ja mürkidega, mis tulevad välisest keskkonnast (hõlmab rohkem kui toitu), ja need kuhjuvad, vallandab keha põletiku ja sellega kaasneva puhastusreaktsiooni. Bakterid mängivad selles muidugi oma rolli, aga tervenemiskriisi algataja on keha ise! Ja kõige tüüpilisemad kohad, kust jääkained koos limaga väljuvad, ongi nina -ja kurguteed lisaks nahale ja soolestikule.

Ummistusele ei järgne alati puhastumiskriisi, mis jalust maha võtab, vaid puhastumine toimub ka järk-järgult, enamasti hommikul, kui keha on saanud terve öö paastuda ja puhata. Olen tähele pannud, et mitmed minu “külmetussümptomid” on alguse saanud just siis, kui ma päeva esimese söögipalaga venitan. Keha tajub seda hea võimalusena, sest energiat hoitakse seedimise arvelt kokku, ning hakkab koheselt tubasid tuulutama. Kokkuvõttes ON SEE HEA! Meie eesmärk seisneb vaid keha toetamises (kõigega, mis aitab lümfi -ja immuunsüsteemi) ja algpõhjuse kõrvaldamises (vältides ebasobivaid toite).

Maailmas on nii palju inimesi, kes on nohust vabanenud vaid toidumenüü muutmisega. Aga kui inimesed arstide jutule lähevad, siis nad ei oska sellist lihtsat asja soovitada! See on ülim totrus, mis ajab mind mõnikord väga marru, kui ma selle peale mõtlema hakkan. Vastused on meie nina all, aga ometi nendest ei räägita. Samas siin polegi midagi imestada, sest tõde on valus kuulata. Palju kergem on olla ohver ning süüdistada ükskõik keda või mida peale enda elustiili. Kui võtame vastutuse, muutub kogu meie reaalsus.

Kiireim viis nohust vabanemiseks

Kuna nohu on organismi loomulik kaitsemehhanism, et väljutada jääke ja puhastuda toksiinidest, ei ole vaja nohu peatada, vaid lõpetada koheselt limatekitavate toitude tarbimine ja lubada kehal rahus toimetada. Viimasele aitame kaasa vedelike tarbimisega, puhkamise ja paastumisega (veepaast on kõige efektiivsem, mahlad ja puuviljad järgmistena), kvaliteetse une ja positiivsete mõtetega (olles tänulik tervenemise eest, mitte hirmunud bakterite rünnaku pärast).

Tegu ei ole kiire lahendusega lühiajalises plaanis, vaid pikaajalises plaanis. Eesmärk ei ole suruda alla sümptomit, vaid mõista selle olulisust ning tagada tingimused, mis võimaldavad kehal teha seda, mis on puhtuse säilitamiseks vajalik. Tuleb aru saada, et igasugune kehasümptom on VAJALIK ja sellel on PÕHJUS. Küsimus on vaid selles, kuidas toimida nii, et seda sümptomit enam vaja poleks? Kõrvaldades algpõhjuse, kaovad ära ka sümptomid. Kui tuba on tolmune, siis me ei taha vabaneda tolmuimejast, vaid sellest, mis tolmu tekitab.

Millised on siis need limatekitavad toidud? Kui keegi tahab sellega väga sügavale minna, siis soovitan lugeda Arnold Ehreti raamatut “Limavaba toit” või otsida internetist “Mucusless Diet Healing System,” kuid kõige tähtsam asi, mida toitumismenüüs muuta, on loobuda KOLMEST VALGEST: jahust, piimast ja suhkrust.

Igal inimesel on unikaalne keha, ja toiduained, mis tekitavad ühes inimeses rohkem lima, ei pruugi teises seda nii palju tekitada, kuid jahutoodetest, piimatoodetest ja rafineeritud suhkrust loobumine on kuldreegel. Ja kui nendest midagi eraldi välja tuua, siis rõhutaks isegi piimatooteid.

Piimatooted on ilmselt kõige suuremad limatekitajad maailmas, sest inimorganism ei ole loodud laktoosi seedima. Ja isegi juhtudel, kui on olemas vastav kromosoomi mutatsioon (enamasti põhja-eurooplastel, kes piimatooteid rasketel aegadel tarbisid, et mitte nälga surra), mis võimaldab laktoosi seedimiseks vajalikku ensüümi toota, ei suuda me siiski piimvalku ehk kaseiini lõhustada. Ja kõik, mis ei ole mõeldud söömiseks, põhjustab suuremat limaeritust ning pikema tarbimise korral ka raskemaid tagajärgi.

Olen isiklikult kokku puutunud inimestega, kes on vabanenud astmast vaid piimatoodetest loobumisega. Ka kuulus kõnemees nimega Eric Edmeades on rääkinud isikliku loo sellest, et ta ei suutnud noores eas lausa 10 aastat nina kaudu hingata kuni lõpuks kuulas sõbra soovitust ja loobus piimast. Piimatoodete kahjulikkusest räägivad ka lauluõpetajad ja spetsialistid, kes tegelevad nina -ja kurguprobleemidega.

Kui olin toortoitlane, siis ausalt öeldes tekitas peaaegu iga küpsetatud toit mul nohureaktsiooni, kuid küpsetatud toiduga uuesti harjudes on nende sümptomide hulk vähenenud. Võimalik, et keha hakkab seda kuhugi mujale talletama ning võtab sundpuhkuse (palavik, nohu ja nn. gripp), kui teatud piir on ületatud, aga ilmselt mängib suurt rolli ka seedimisvõime. Kui seedimine on nõrk, siis toiduained ei lagune piisavalt väikesteks tükkideks ning organism eritab enda kaitsmiseks rohkem lima. Ja tõene on ka see, et kui Sa mingid toidugrupid enda menüüst pikaks ajaks välja jätad, siis Sa ei suuda neid enam nii efektiivselt seedida.

Ma tõesti ei tea, mis on lõplik tõde, ning vaatlen enda kogemusi ja eksperimenteerin siiamaani, kuid olen veendunud selles, et taimetoitu süües on mul hulga vähem lima kui oli tavatoitu süües, ning põhirolli mängis selles “kolmest valgest” loobumine. Tunnistan, et puuvilju süües tundsin ennast kõige puhtamana, kuid kuna ma ei suutnud seda elustiili erinevatel põhjustel jätkata, siis ma ohverdasin selle täieliku puhtuse ning valisin hoopis meelerahu. Tulevikus katsetan kindlasti uuesti, ja soovitan toortoitumist proovida ka teistel (vähemalt lühiajaliselt), kuid hetkel soovin rõhutada, et suurteks muutusteks piisab ka terviklikust küpsetatud taimetoidust.

Seega mängib toitumine külmetushaigustes väga suurt rolli – otsesemalt kui enamik inimesi arvab. Ma ei ütle, et ma toitun alati mainitud põhimõtete järgi, sest ka minul on tulnud mõnikord mõte: “Ah, mis see ikka hullu teeb, kõik inimesed ju söövad nii, ning vahel tuleb nautida ka.” Siiski on kogemused näidanud, et igal teol on oma tagajärg ning igal naudingul ka oma valukülg. Vahel võib muidugi erandeid teha, aga seejuures tee seda teadlikult ja ära unusta, et Sa kannad täielikku vastutust oma tervise ees!

Lisamaterjalid

  1. Hämmastavad udarad – mida piim endast kujutab?
  2. The Human Diet – Dairy Delusion
  3. Arnold Ehret – Mucusless Diet Healing System
  4. Robert Morse – Detox Miracle Sourcebook

Miks on oluline eluplaani loomine?

Kas on Sul mõnikord tunne, et elu on sõitnud “rööbastelt välja”? Või kell muudkui tiksub, aga elu ei tundu tähendusrikkasse kohta jõudvat?

Kui nii, siis kindlasti pole Sa üksi, sest väga paljud inimesed tunnevad, et elust jääb midagi olulist puudu. Vähesed tahavad küll sellele otse vaadata ning seepärast viivad nad oma tähelepanu pigem sisemaailmast eemale, kuid lõplikult ei ravi tühjust ükski väline objekt.

Kas on võimalik, et selle põhjuseks on eluplaani puudumine? Enamik inimesi kulutab rohkem aega, et planeerida näiteks nädalapikkust puhkust soojal maal kui tuvastada, millised on tulemused, mida nad oma elu jooksul tahavad saavutada.

Suur osa inimesi on justkui kõndivad zombid, kes uitavad sihitult nädalast nädalasse ilma selge visioonita sellest, kuhu nad üldse liiguvad. Ja kui elu ei kujune välja nii nagu loodetud, on nad üllatunud, kuid kas selles on tegelikult midagi imestavat?

Kui tuua paralleele argipäevaelust ja loodusest, siis kuidas oleks sõita autoga, kui Sa ei tea, kuhu suunas minema pead? Või kui matkad tundmatus kohas ringi ja Sul puudub GPS, kaart või kompass? Purjetades laevaga ilma rooli või kindla fookuseta?

Kuidas jõuda kuhugi ilma teadmiseta, kuhu tahad jõuda? Kuidas leida üles midagi nii, et Sa isegi ei tea, mida otsid?

Spirituaalne dilemma – spontaansus või sihipärasus

Kui Sul puudub eluplaan, siis satud tõenäoliselt “juhuslikku” sihtpunkti. Sul puudub kontroll ning kogu elu on üks suur üllatus, olgu see kas meeldiv või mitte. Võib-olla juhtub ime ja satud õigesse kohta, kuid miks mitte olla selles kindel? Miks riskida, kui saaksid luua täpselt selle, mida soovid? Ja kui tõenäoline on see, et universum Sulle ilma küsimata midagi pakub?

Samas võib elule läheneda ka teisest küljest. Võib-olla ma ei tea, mis on mulle parim? Äkki teab universum paremini ja näitab mulle kõike, mida mul on vaja teada? Võib-olla on hoopis ootustest loobumine see, mis mind õigesse kohta viib?

Kas elu planeerimine on lõks ja raamidesse kinnistumine, või hoopis vabadus? Samamoodi saab küsida distsipliini kohta – kas mingite tegevuste järjekindel sooritamine on spontaansuse kaotamine või pigem osa õnne valemist?

Mulle tundub, et mõlemad seisukohad on õiged ning ideaalis me ei tahagi ühestki neist loobuda, vaid leida pigem harmooniline tasakaal spontaansuse ja sihipärasuse vahel.

Spontaansuse võlu

Spontaansust iseloomustavad näiteks sellised märksõnad nagu hinge areng, ootamatud imed, usaldus, lahtilaskmine, seiklusrikas teekond, avatus, põnevus, elavus, ühendus, kohalolu, voolamine ja vabadus.

Me teame, et inimmõistus on suhteliselt piiratud aparaat, mis on täis hinnanguid ja fikseeritud ideaale, ning ei pruugi teada, mis on hingele kõige vajalikum kogemus. Seega tundub olevat mõistlik ausalt tunnistada, et me ei tea, mis on meile kõige parem, ja usaldada avatud südamega pigem elu ennast.

Elu on müstiline ja ettearvamatu. Näiteks traumaatilisi õnnetusi ei vali keegi teadlikult, kuid ometi võib see olla parim asi, mis inimesega juhtub, sest ta ärkab unenäost üles ning avastab enda sügavustest midagi erakordset. Muidugi ei ole selline positiivne suhtumine esimestel hetkedel või isegi aastatel loomulik reaktsioon, kuid mina olen avastanud, et hea ja halb on väga suhtelised mõisted, ning seda on taibanud ka paljud teised.

Samuti kogevad inimesed imelisi sünkroonsusi ja kohtumisi, mida nad iseseisvalt ei suudaks iialgi kavandada. Sellest saab järeldada, et spontaansus on tõesti väga vajalik elu osa. Ilma selleta me poleks arvatavasti siia ilma isegi sündinud.

Sihipärasuse kingitus

Kui spontaansus on eelkõige seotud usalduse ja lahtilaskmisega, siis sihipärasus tuletab meelde, et meil on olemas valikud. Selle asemel, et passiivselt oodata imepäraseid juhtumisi ning muutumusi, võtame me vastutuse ja tunnistame, et oleme maailma kaasloojad. Sihipärasus sümboliseerib meie individuaalsust ning eneseusku, et me oleme suutelised oma reaalsust looma.

Lisaks annab sihipärasus meile kindluse -ja turvatunde, sest vaatamata kaootilisele maailmale on meil teatud kontroll. Kui seda meil ei oleks, läheksime me hulluks. Valikuvõimalused on tohutu suur kingitus, sest need annavadki meile vabaduse ja iseseisvuse. Samuti suureneb tõenäosus, et planeeritud asjad saavad tehtud ning unistused ellu viidud.

Ja kuigi spontaansus on niivõrd oluline osa elust, kas mitteplaneerimine suudab spontaansust üldse garanteerida? Ühiskonnas näeme hoopis väga palju vastupidiseid näiteid, sest planeerimata elu on suure tõenäosusega programmeeritud elu. Aga kuna inimesed ei ole sellest teadlikud, siis tekibki näilise juhuslikkuse illusioon – kusjuures täiuslikul orjal puudub teadmine, et ta on ori.

Kui inimene loobub valikute tegemisest, tehakse valikud tema eest. Juba sünnist alates hakatakse meid programmeerima nii vanemate, kasvatajate, õpetajate kui ka sõprade poolt ehk laiemalt vaadates ühiskonna, kooli, religiooni ja meedia poolt. Kogu see Matrixi kompott laetakse inimese mõistusesse ja tema reaalsustunnetusse, ning sealt algavadki harjumusmustrid, mis spontaansusele kindlasti kaasa ei aita.

Keskmine inimene on sattunud oravarattasse, mis on täis tühjust ja mõttetust. Kuna puudub teadlikkus enda jumalikkusest, puudub ka vastutustunne tervise, suhete, raha ja õnneküsimustes. Piiravad uskumused toovad endaga kaasa reaalsuse, kus edu sõltub üksnes välismaailmast. Ja lisaks sellele upub inimene lõpmatusse infokeerisesse, mille tulemusena ei ole tal aega, ruumi ega energiat, et iseennast isegi kuulata. Seega ei jäägi muud üle kui ümbritsevate lainetega kaasa minna ning jõudagi lõpuks sihtpunkti, mis ei oma erilist mõtet.

Sedasi elades on tagajärgedeks suurte võimaluste mahamagamine, valu (haigused, konfliktsed suhted) ning kahetsused surivoodil: “Kui ma vaid oleksin…” Õnneks ei ole selline lõpp paratamatu, vaid enese tundmaõppimise ja teadliku planeerimise korral välditav.

Harmooniline tasakaal – vastutusrikas spontaansus

Ilmselt on planeerimine ja distsipliin saanud halva maigu stressirohke ja loodusest kaugeloleva ärimaailma tõttu. Kui kirjutada märksõna “plaan” või “planeerimine” näiteks Google-i otsingusse, siis peamised seosed tekivad eelkõige äri -või finantsplaani koostamisega.

Jah, numbrites elamine ja kitsarinnaliselt oma ego teenimine, hoolimata tagajärgedest ühiskonnale, loodusele või oma hingele, ei vii tõesti arengus väga kaugele, kuid see on kõigest äärmuslik näide. Lähemalt vaadeldes näeme, et inimesed, kes planeerivad oma elu TERVIKLIKULT, on reeglina õnnelikumad ning enesekindlamad inimesed kui need, kes lasevad ennast lihtsalt suvalise vooluga kaasa viia.

See ei tähenda, et kogu Su elu on planeeritud ja oled stressirohke mõistuse vangis. Kõik on vaid tasakaalu küsimus: ühe korra teed plaani, seejärel elad hetkes. Kui olukord nõuab, oled paindlik ning muudad plaani, aga seejärel oled taaskord siin ja praegu.

Rahumeelne sõdalane ei loobu sellest, mida ta armastab, vaid leiab armastuse sellest, mida ta teeb. Lahtilaskmine ei tähenda unistuste kaotamist, vaid hoopis kontrollist loobumist ja teekonna nautimist – seda õppisin ma filmist Peaceful Warrior. Sa usaldad, aga passiivse ootamise asemel teed otsuse ning liigud oma unistuste suunas, hoidmata kinni sellest, milline on lõpptulemus. Täpselt samamoodi tahan ma liikuda tervenemise suunas – see on teekond, mis mulle põnevust pakub.

Eluplaan ei võta elult spontaansust, sest mitte keegi ei saa elu 100% kontrollida – ole mureta. Loodus jääb küll võitjaks, kuid planeerimine muudab Sind aktiivseks osaliseks ja aitab Sul teadlikult oma saatust vorpida. Kokkuvõttes annabki eluplaan vabaduse, et olla spontaanne!

Selle plaani eesmärk on meid TEENIDA. Hoida meeles meie suurimaid väärtusi ning elada nendega kooskõlas. Kui see suudab seda tagada, on see täiesti õigel kohal.

Seega võib ka spirituaalsel inimesel olla plaan sellest, kuidas ta tahab oma elu elada. See on praktiline, sest selle aluseks on tõde, et meil on alati valik. Me oleme loojad, kes tulid siia Maale mängima ja isiklikku reaalsust looma. Kunst peitub aga selles, kuidas luua ja voolata samaaegselt, nii et toimub koostöö kogu universumiga – see ongi vastutusrikas spontaansus.

Visioon aitab realiseerida oma täispotentsiaali

Me kõik soovime olla õnnelikud ja vabad, ning realiseerida oma täielikku potentsiaali. Elada elu, mis on väärtuslik kogu maailmale. Kuid elu kulgeb kiiresti ja ootamatult, ning kui me juhtpositsiooni koheselt kätte ei võta, siis võib juhtuda, et varsti on elu juba elatud.

Seepärast ma ärgitangi Sind elama nüüd, kui veel on võimalust! Me ei saa muuta küll oma minevikku, kuid me saame teha valikuid, kuidas me jätkame praegu. Ja ole Sa eluaastates nii küps kui oled, alati on võimalus oma teekond võimsalt lõpetada!


Seekordses postituses keskendusin ma põhjustele, miks on eluplaani koostamine oluline, sest kõik algab ikkagi Sinu isiklikust tahtest, ja kui oled teadlik millegi vajalikkusest, on praktiline teostus palju tõenäolisem.

Järgmine kord kirjutan ma lähemalt nippidest, kuidas oma eluplaan edukalt kirja panna. Soovi korral võid minuga läbi teha ka coaching sessiooni, et luua selgust oma prioriteetide osas või saada tuge tähtsate sammude astumisel.

Sarnased postitused:

Hommikurituaal on tugev edu vundament

Kas tunned, et elus kordub pidevalt üks sama nõiaring ja oled sattunud hamstrirattasse? Lähed iga kord magama tundega, et midagi olulist jäi tegemata? Tahad, et midagi oleks teisiti, kuid Sa justkui ei suuda elu kontrollida?

Kui see on tõsi, siis mõistan seda hästi, kuna olen seda väga tihti kogenud. Mul on suured ja võimsad unistused, kuid alateadvuse ja vanade harjumuste tugeva mõju tõttu olen neid korduvalt edasi lükanud ning eksiteele sattunud. Pidevalt on kadunud ära kontakt oma tõelise minaga ja seega ongi väga palju aega möödunud nii, et midagi olulist pole teoks saanud.

Õnneks olen ma leidnud endale väga efektiivsed ja praktilised lahendused, mis mind fookuses aitavad hoida. Ühe suure muutuse käivitas põhjalik unega seotud teemade uurimine ja oma uneharjumuste muutmine, ning samuti hommikurituaali juurutamine, millele keskendun ma seekordses postituses.

Kuidas aitab hommikurituaal edu saavutada?

Inimese edu algab tema teadvuseseisundist. Kogu Sinu väline maailm sõltub sellest, kuidas Sa ennast suurem osa ajast tunned ja milline on Sinu energiatase. See aga sõltub sellest, kus on meie tähelepanu, ning mida oma hinnalise ajaga teeme.

Võime luua enda saatust on suur kingitus! Enamik inimeste harjumustest on alateadlikud, kuid me suudame neid oma tahte järgi ümber programmeerida.

Kui puudub harjumus midagi teha, puudub see täiesti. Kui Sa ei tee seda iga päev või vähemalt suurem osa päevadest, ei tee Sa seda tõenäoliselt üldse. Kui aga teed seda harjumuspäraselt, on see osa Sinu elust. Jack Canfield on öelnud: “Doing something 99% of the time is a bitch, but doing it 100% is effortless.” Kui integreerid oma ellu harjumuse, mis on elementaarne nagu hammaste pesemine, muutub see Sinu elu osaks ja vastupanu kaob.

Üldiselt soovitatakse korraga vaid ühe uue harjumusega tegeleda, sest muidu tekib ülekoormus ja vähenevad šansid, et suudad järjepidevust tagada, kuid rituaali eelis on see, et tegevused on kõik omavahel seotud ning iga tegevus on päästikuks järgmisele. Näiteks kui lähed vannituppa, on kerge hakata koheselt hambaid pesema, sest esmane tingimus on täidetud. Tunnen, et suudan vabalt keskenduda korraga nii magamisharjumustele, terviserutiinile kui ka hommikusele treeningule, sest tegu on ühtse komplektiga.

See, mida teed hommikul esimesena, mõjutab kogu Sinu ülejäänud päeva

Süsteemiteoreetikud on avastanud, et süsteemi esmased tingimused panevad paika, kuidas kõik sellele allavoolu järgneb. Täpselt nii on ka meie igapäevaelus. On väga suur vahe, kas lähed ärgates kõigepealt Facebooki, vaatad oma meilipostkasti, või mediteerid ja teed midagi imelist oma kehale.

Enamik inimesi elab oma elu reaktiivselt – nad ärkavad üles ja hakkavad koheselt reageerima sellele, mis välismaailmas toimub ja mida teised nende käest nõuavad. Kui selle asemel võtad juhtpositsiooni enda kätte ja otsustad teadlikult, kuidas päeva alustad, oled Sa nii öelda “mängust ees.” Isegi lihtne asi nagu varajane ärkamine laeb Sind koheselt enesekindluse ja vabadusetundega, sest Sa tegid mdagi, mis sümboliseeris enesejuhtimist.

Tee tugevaks kõigepealt ennast! Sa saad maailmale anda vaid seda, mis on Sinu enda sees olemas. Seega kui tegeled kõigepealt iseendaga, suudad Sa luua ka palju rohkem väärtust teistele.

Minu isiklik hommikurituaal

  1. Varajane ärkamine – hetkel kell 06.30.
  2. Vee joomine – umbes 0,5L koos mõne toidulisandiga või ravimtaimega (põhiliselt soolestiku jaoks)
  3. Hambapesu isetehtud hambapastaga (kookosõli+sooda+piparmünt / valge savi+vesi+piparmünt+teepuuõli)
  4. Karkudega kõndimine ja mõned harjutused õues – varajane päikesevalgus paneb paika tsirkadiaan-rütmi (unetsüklid) ning treening annab mulle energiat
  5. Kerge hommikusöök – tavaliselt puuvili või värskelt pressitud mahl, sest kui midagi raskemat varahommikul sööksin, siis tunneksin ennast väga uimasena (alates kella 10-st suudan juba midagi tahkemat seedida).
  6. Kõige tähtsam tegevus (MIT) – see vajab veel arendamist, sest mõnikord ma lähen liiga vara internetti ja hakkan tegelema tööasjadega või teen muid mugavamaid valikuid, aga üldiselt on minu tähtsaimaks tegevuseks kirjutamine ja millegi loomine. See on kõigil erinev, kuid minu arvates ongi elu kaks kõige olulisemat tegevust kas väärtuse loomine või enda energiataseme tõstmine.

Oluline on rääkida lähemalt ka sellest, kuidas ma lõpetan oma õhtud. Kuna arvutimaailm on minu elu üheks suurimaks nuhtluseks ja takistajaks olnud, suhtun ma seal veedetud aja manageerimisse väga tõsiselt. Ma võtsin vastu otsuse, et ma ei lähe enam kunagi hommikul ärgates internetti ja samuti panen ma igal õhtul hiljemalt kell 20 enda sülearvuti kinni. See tagab võimaluse, et minu keha saab valmistuda uinumiseks (sinine valgus on suurim melatoniini pärssija) ning mul on piisavalt aega, et keskenduda iseendale ja taastada kontakt oma suurimate unistustega.

Nii olen ma suutnud juba 30 päeva toimida ja kasu on MEELETU! Selline tugev vundament hoiab mind kõrgel lainel ja garanteerib selle, et ma ei kuku enda seatud piiridest allapoole. Kui kõik muu läheb metsa, siis need harjumused (kuidas ma päeva lõpetan JA alustan) hoiavad mind kergelt vee peal ning suunavad mind erilise vaevata taaskord kaldale. Väga keeruline on edukalt hallata kogu päeva, kuid kui päeva lõpp ja algus on paigas, on mul uskumatu võimendus sees.

See on imeline tunne, kui oled päeva esimeses osas juba kõige olulisemad asjad ära teinud, sest siis on palju väiksem tõenäosus, et päeva lõpus midagi kahetsed. Ma küll ei tunne ennast koguaeg nagu superkangelane, sest mõnikord on näiteks uni kehvema kvaliteediga ja ma jätkuvalt veel timmin seda rituaali, aga kahtlemata annab see mulle väga palju meelerahu. Kui ma tunnen, et olen päeva lõpuks edasi arenenud, siis see ongi minu jaoks edu.

Sinu hommikurituaal

Vasta ausalt küsimusele: Mida pead Sina oma elus muutma?

Mis on see, mis muudaks täielikult Sinu elu, kui seda iga päev teeksid? Mis viib Sind parimasse seisundisse ja paneb Sind tundma terve, enesekindla ja õnnelikuna? Oluline on tõsta ennast üles nii füüsiliselt, emotsionaalselt kui ka vaimselt.

Ole kindel, et see on realistlik ja Sa suudad sellele pühenduda. On olemas asjad, mida Sa suudad teha, tõenäoliselt teed, või reaalselt teed. Vajadusel alusta väiksematest sammudest, et oma tulemustes kindel olla.

Soovitatav on keskenduda kõigepealt kehale ja vaimule: tervislikule toidule, treeningule või meditatsioonile. Väga kasulik harjumus on ka päeviku pidamine ja enda mõtete kirjapanemine. Seejärel on hea keskenduda tegevustele, mis loovad Sinu või teiste ellu kõige rohkem väärtust. Aga küll Sina ise tead kõige paremini, mis töötab!

Kui oled oma kõige olulisemad tegevused paika pannud, pane see rituaal kirja! Iga otsus on vettpidavam, kui selle selgelt paberile kirjutad.

Hoolitse selle eest, et miski ei takista Sind rituaali elluviimisel. Pane süsteem enda kasuks tööle nii, et edu on garanteeritud. Selleks ärka vajadusel varem kui teised perekonnaliikmed, pane õhtul valmis treeningriided, et hommikul ei peaks sellele mõtlema, või varusta oma kodu tervislike toiduainetega, et kõik oleks vajalikul hetkel olemas. See tagab selle, et Sa ei pea kulutama hinnalist tahtejõudu ega tegema otsuseid, vaid kõik on lihtne ja automaatne. Hea idee on oma kavatsustest ka avalikult teada anda, mis lisab teatud positiivse surve Sinu kasuks.

Sulge silmad ja visualiseeri detailselt, kuidas Sa hommikul oma rituaali ära teed. Inimene suudab teha kõike, mida ta suudab ette kujutada. See annab vajaliku lükke selleks, et see tõeliselt realiseerub. Hea on visualiseerida nii algust (tunned väikest vastupanu, aga siiski jääd enesele kindlaks), tegevust ennast (kui hästi Sa ennast tunned) kui ka lõpptulemust (kui edukas on kogu Sinu päev ning kui positiivselt see Sinu tulevikku mõjutab).

Loe ka:

Mida õpetas mulle skolioosioperatsioon?

Meil kõigil on olnud hetki, mil me mõtleme: “Kui ma vaid ometi seda teadnud oleks…” Tihti teeme otsuseid, mida hiljem kutsume vigadeks, kuid samas olid need tehtud hetke parima teadlikkuse juures. Kuidas siis tekkinud kahetsusest lahti lasta, minevikuga rahu teha ja edasi liikuda?

Lugu raskest seljaoperatsioonist

2011 aasta suvel, kui olin lõpetanud keskkooli ja valmistumas ülikoolieluks, olin sunnitud tegema väga raske valiku – kas minna seljaoperatsioonile või mitte. Nimelt oli minu selgroog niivõrd kõveraks paindunud, et skolioos oli lausa 40 kraadine. Ma ei tea, miks see nii hilja alles välja tuli, aga aastaid kestev istumine ja ebaühtlane keha kasutamine oli oma töö teinud.

Põhjuslikke tegureid oli ilmselt mitmeid. Arstid arvasid, et mu vasak pool oli õnnetuse tagajärjel lihtsalt rohkem kahjustunud ning sellest saigi kõik alguse, aga kindlasti mängis rolli ka see, et ma kõndisin aastaid ühe kehapoolega: ema toetas mind vasakult poolt, samas karku hoidsin vaid parema käega. Nii ma harjusin ära ja teistmoodi enam ei suutnud.

Teadvustamata tagajärgi, olingi lõpuks olukorras, mil mulle teatati, et lähiajal on kindlasti vaja seljaoperatsioon teha. Kuna ma olin selleks ajaks juba iseseisvama ja vastutustundlikuma mõtlemisega, ei tahtnud ma algul jaatavat vastust anda, vaid soovisin veel asja lähemalt uurida.

Ma avastasin, et skolioosi lahendamiseks on ka alternatiivseid lahendusi nagu jooga, kuid selle info sain ma vaid mõnest internetipostitusest ja ma ei tundnud, et see väga kindel variant oli. Samal ajal olin suurtes pingevaludes ja kõik minu arstid ning füsioterapeudid soovitasid mul operatsioonile minna, sest ma olin veel kiire taastumisega noor inimene ja parem teha sellist asja varem kui hiljem.

Kuna operatsioonile minek tundus olevat sel hetkel kõige ratsionaalsem valik, ei osanudki ma muud teha kui kirurgi plaaniga kaasa minna, aga ma mäletan rasket tunnet südames, kui mind voodiga Tallinna Lastehaigla opisaali sõidutati. Ma tundsin, et teen oma parima, kuid süda aimas, et ma olin otsustanud midagi, mida ma hiljem kahetsen. Ma mõtlesin oma keha peale ja mõte karmist lõikusest tundus lihtsalt väga vale… aga sel hetkel oli juba hilja taganeda.

Skolioosi operatsioon kestis 7 tundi – kõige pikem, mida minu kehaga kunagi tehtud on. Ma ärkasin üles piinarikka valuga, mida saab võrrelda võib-olla vaid esialgse traumaga 9-aastaselt, kui betoonpaneel aeglaselt selja pealt eemaldati. Arvasin, et täiskasvanuna suudan sellise kogemusega toime tulla, kuid ma nutsin ja karjusin nii kõvasti kui suutsin. Metsik valu ja pool narkouimas olek – pole just kõige meeldivam kooslus. Korraks tuli ka ema mind sinna vaatama, kuid läks peatselt minema ja see meenutas mulle veel kunagi läbielatud emotsionaalset traumat, kui ma valgetes kitlites võõraste keskel üksindust tundsin.

Ma olin kangete valuvaigistite mõju all, kuid sellegipoolest oigasin valust lausa mitu päeva. See oli üks kohutavamaid asju, mida olen kunagi läbi elanud. Minu selg oli koos ribidega pooleks lõigatud, lihased vägisi laiaks tõmmatud ja pikad metallvardad sisse pandud. Tundsin ennast täieliku kivikujuna – kõik oli nii fikseeritud kui võimalik. Ja sellele lisaks ütles kirurg, et ta ei saanudki sellist tulemust nagu alguses lootis, vaid selg on endiselt kõver (kuigi sirgem kui enne).

Mis Sa arvad, millised mõtted mul sellisel hetkel pähe said tulla? Ma meenutasin seda tunnet, millega ma opisaali liikusin, ja ma tundsin ääretut kahetsust kõige selle suhtes. Aga ma teadsin, et nüüd on hilja midagi muuta ja seega põhiline, mida ma mõttes korrutasin, oli: “Anna andeks, keha….” Ma teadsin, et mu keha oli enne seda operatsiooni niigi piisavalt kannatanud, kuid andeks palumine ja puhkamine oli ainus, mida ma tema jaoks teha sain. Ja kui kogu südamest kehaga suhelda ning samas andestada ka iseendale, sest tahtsid vaid parimat, on see, kust tervenemine alguse saab.

Oma elu eest vastutad vaid Sina

Pärast rasket haiglas veedetud nädalat ja koju naasemist hakkasid ebameeldivad üllatused ükshaaval välja tulema. Alles nüüd ma nägin reaalsust, millest enne operatsiooni mulle keegi ei rääkinud. Mul oli küll hea meel, et selg oli palju sirgem kui enne, ning pinged paremas pooles olid tunduvalt väiksemaks muutunud (ning sellele positiivsele osale ma keskendusingi), kuid tõsi on see, et operatsioon oli vaid tulekahju kustutamine ega teinud midagi algpõhjuse lahendamiseks.

Mõned asjad olid muutunud paremaks, aga millise hinna eest? Mu operatsioonihaav läks mädanema ning kulus tükk aega enne kui see nõustus ennast sulgema. Tuli välja, et mu keha ei võtnud metallist võõrkeha omaks ning seega on mu pikk ja kole arm ka aastaid hiljem punakas, kergelt kahjustuv, ning eraldab aeg-ajalt ka koevedelikku. Seljaarst pakkus välja, et võib titaaniumist vardad asemele panna – need ei pidavat probleemi põhjustama, aga loomulikult ma keeldusin. Ühest lahtilõikamisest mulle juba piisas.

Samuti kaasnesid metallvarrastega ka suured ebamugavused. Peale selle, et mu seljanaha tundlikkus oli oluliselt kahjustunud, tundsin ma ennast ka tehislikult ega saanud enam teatud liigutusi teha. Iga kord, kui ma ennast liigutasin, siis tundsin, kuidas metallvardad lihaseid sikutasid ja midagi seal pidevalt liikus. Aja jooksul ma harjusin kõige sellega ära, kuid siiski ei tunne ma ennast kindlalt, kui minu sees on võõrkeha, mis ei allu keha kontrollile.

Tagantjärgi tulid välja veel mõned huvitavad faktid. Hakkasin internetist lugema juhtumeid, kus inimestel on vardad katki läinud ning pidanud korduvalt operatsioonidel käima, et seda võõrkeha parandada. Ja arst teatas mulle mitu kuud hiljem, et isegi massaažis peaksin ettevaatlik olema, sest ühel inimesel läksid need massööri käe all katki. “Selg võib vale koormuse tõttu lihtsalt murduda! Kas murdub metall või tulevad kruvid luudest välja. Seepärast ei tohiks üle pingutada.” Nojah, mis seal ikka. Aitäh, et nüüd mind ka lõpuks informeeriti. Õnneks midagi sellist pole minuga juhtunud, aga veidi kõhe tunne oli küll sellist asja kuuldes.

Vahepeal ajab mind marru see, millise vähese vastutustundega arstid inimkehadega eksperimenteerivad. Isiklikult polnud mul aastate jooksul ühtegi kogemust arstiga, kes räägiks põhjalikult riskidest ja võimalikest tagajärgedest enne kui midagi drastilist tehakse. Enne seda skolioosi operatsiooni kuulsin vaid: “See oleks vaja üsna ruttu ära teha. Millise aja kirja paneme?” Kui ma edasise elu kohta küsisin, siis öeldi, et pole hullu midagi, see tavaline asi. Tookord ma veel natuke usaldasin arste, aga pärast seda kogemust enam mitte.

Siiski tuleb meeles pidada, et oma elu eest vastutame vaid meie ise. Arstide jaoks on sinu elu pöördumatu muutmine tavaliseks rutiiniks – see on nende töö, millest hoitakse emotsioonid eemal. Jama küll, et selline meditsiinisüsteem meil on, aga nurisemise asemel tuleb pigem võtta vastutus. Keegi ei sunni meid arsti juurde minema. Lõpuks anname loa selleks kõigeks ISE. Seega mõtle hoolikalt enne kui Sa oma keha kellegi kätte usaldad!


Anna juhtunule positiivne tähendus

Mis tehtud, see on tehtud. Me kõik teeme valikuid nii hästi kui sellel hetkel oskame ja selline see õpetlik elu ongi. Tuleb kogemustest võtta vaid parim ning keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. See võib olla alguses raske, kuid see on kõige ratsionaalsem tegutsemine.

Kui muretsed või koged hirmu, siis küsi endalt: “Kuidas see mind teenib? Kas see aitab minevikku muuta? Kas see aitab terveneda või lahendust leida?” Kui ei, siis suuna oma tähelepanu pigem positiivse suunas. Aga tee seda südamega! Allasurumise asemel täna seda suurt õppetundi, võta vastu uus otsus ja seejärel tee ruumi uuele tulevikule, lastes lahti kõik kahetsused ning mured.

Ma ei saa muuta seda, mida ma sel hetkel enne operatsioonile minemist otsustasin, ning ma olen üsna kindel, et selles olukorras on ka paremaid alternatiivseid lahendusi, kuid selline minu teekond oli ja arukas on sellest maksimum võtta.

Tõde on see, et mainitud operatsioon mõjutas mind väga tugevalt. Lisaks sellele, et ma saan inimestele oma sõnumit jagada ning panna neid sügavamalt mõtlema enne raskeid valikuid, õppisin ma oma keha veelgi rohkem armastama. Ma jõudsin otsusele, et kogu ülejäänud elu olen mina see, kes vastutab enda tervise eest, ning minu tulevikus saab maksimaalselt olema vaid üks operatsioon – nende metallvarraste eemaldamine ja keha loomuliku oleku taastamine.

Ilmselt see vastutuse võtmine ning iseseisvumine viiski mind lõpuks rajale, mis pani mind katsetama veganlust, toortoitlust ja kõike muud, mida ühiskond meelsasti ei aktsepteeri. Olen avatud kõigele uuele, sest olen sügavalt veendunud, et kehaga vägivaldselt käitumine EI OLE lahendus. Kui sinu süda ütleb, et miski on vale, siis ilmselt see nii ka on. Seega kuitahes normaalne võib see ümbritsevate inimeste jaoks tunduda – kui tunned, et tegu pole loomuliku ja armastava suhtumisega inimkehasse, siis hoidu sellest parem eemale.

Kokkuvõttes olen tänulik kõikidele karmidele kogemustele, mida olen elus läbi elanud, sest need on teinud minust teadlikuma ja avatuma inimese. Ja ega elu ei tasugi liiga tõsiselt võtta. Tuleb pigem üks korralik sügav hingetõmme teha ja lausuda: “Hmmm… huvitav olukord!”

Julgelt ambitsioonikas visioon

Mõnikord tunduvad olukorrad üsna keerulised olevat, aga ma hoian pea püsti ja ütlen endale, et küll laheneb kõik, mis on minu õnne jaoks vajalik. Ma ei tea, kuidas minu unistused realiseeruvad, kuid kõige olulisem on seda protsessi usaldada ja rõõmsalt edasi minna.

Kuigi räägitakse, et selgroolülide “kokkusulatamine” (spinal fusion) on pöördumatu protsess, olen ma veendunud, et kõik, mis on tänasel päeval pealtnäha võimatu, saab tulevikus ühel või teisel viisil võimalikuks. Las toimetavad minu seljaga kas või tulnukad teisest dimensioonist, pole oluline! Ma tean, et minu selg terveneb ja olen ühel päeval taaskord jooksmas. Kuidas? Sest ma väärin vaid parimat ja loodan, et seda tunned enda vastu ka Sina!

Sarnasel teemal postitus: Mission: Possible