Meie identiteet ja käitumine sõltub pisiasjadest, mida me päeva jooksul teeme. Iga samm või tegevus räägib meile midagi enda kohta: kas me tegutseme hirmust või armastusest, kas me liigume oma tõeliste unistuste poole või mitte.

Kõik, mida ma teeme, kinnitab mingisugust mustrit meie ajus. Ja need mustrid on omavahel seotud. Kui on soov muuta mingisugust omadust või harjumust enda juures, tuleb tihti ka teisi muuta, vastasel korral tõmbab kogu tervik sind tagasi sinna, kus sa olid.

Mul on elu suhtes palju eesmärke, mida tahan saavutada. Ma tahan saada paremaks suhtlejaks ja vabaneda hirmust eneseavamise ja avaliku esinemise ees. Samuti tahan olla füüsiliselt nii terve kui võimalik, jõuda heale tasemele fitnessis ning hakata ka uuesti kõndima. Tahan luua omale küllusliku elu, leida üles enda tõeline kirg ning luua väärtust kogu maailma jaoks. Unistan sellest, et olen ühel päeval jalgadel ning pean inspireeriva kõne või laulan inimeste ees, tundes ennast täiesti vabalt.

Et jõuda sinna, kuhu tahan jõuda, ning luua omale uus identiteet, pean tähelepanelikult jälgima kõike, mida ma teen. Kuidas ma mõtlen, mis otsuseid teen, mida söön, millises keskkonnas olen ja nii edasi. Edu nimel pean ma muutma tervet puslet, mille olen elu jooksul loonud, et miski poleks omavahel vastuolus. Kui muudan tasapisi igat osa endast, suureneb tõenäosus, et minu visioon realiseerub.

Eemaldades seosed oma vana isiksusega, vabanen ma trigeritest, mis põhjustaksid mõtlemise ja käitumise vanal viisil. Asendades vanad harjumused uutega, muutub minu päevane rutiin minu uut identiteeti kinnitavaks.  Kõiki harjumusi ei ole küll võimalik päevapealt muuta, kuid olles järjekindel ja tehes iga päev samme soovitud suunas, hakkab aja jooksul inerts minu kasuks töötama ning muutun paremaks versiooniks iseendast.

Minu praegused harjumused, mis kinnitavad minu mugavustsooni ja isiksust:

  • Veedan suurema osa ajast arvuti taga. See on üks suuremaid võtmekohti, mis on kestnud peaaegu minu terve eluaja pärast õnnetust. See oli minu viis, kuidas oma raskuste eest põgeneda ja see mängib siiamaani suurt rolli mu elus, kuigi järjest rohkem olen tahtnud sellest loobuda. Sellele ei aita samuti kaasa IT eriala õppimine ja arvutiga töö tegemine.
  • Viibin vähe väljas, olen liigselt kinni nelja seina vahel, mis isoleerib mind välismaailmast. See on peamiselt seotud arvutiga. Olukord on tunduvalt parananud, aga ikkagi kallutatud ühes suunas. Raske on lihtsalt niisama jalutama minna, kui virtuaalmaailmas toimub nii palju.
  • Väldin hirmudega kokkusattumist. Kardan liigset tähelepanu ja tihti peidan ennast, et mitte paljastada, mis maski taga toimub. Sellega on seotud näiteks toitumine (väldin olukordi, kus pean näitama oma silmatorkavat erinevust ning pälvima teiste tähelepanu) Ühesõnaga kardan olla mina ise ja saada tõrjutuks. Teen oma asju tihti salaja. Küpsetatud taimetoitu näiteks suudan köögis võõraste inimeste juures valmistada, aga mitte toortoitu (sellega paljastaksin ennast kohe)
  • Pelgan suuremat inimlähedust. Tunnen isegi kallistades ennast tihti ebaloomulikult või pinges olevat. Olen kinnine. Mingi müür on ees. Mind huvitab kontakt inimestega ja pean idee poolest lähedust meeldivaks (ja muidugi sügaval sisimas soovin seda tunda), aga raske on seda teha. Pigem teised pöörduvad minu poole kui mina nende poole. Ma justkui ei suudaks sügavamalt armastada. Raske on anda, ennast täiesti kellelegi teisele pühenduda.. Arvan, et see on emateemaga ja üldse peresuhetega seotud.
  • Ootan, et teised teevad esimese sammu. Näiteks mõnikord Tere ütlemises. Pole minus grammigi ülbust, aga lihtsalt tunnen ebakindlust, kui konkreetse inimesega pole just väga palju suhelnud.
  • Suhtlen harva pereliikmete ja vanade sõpradega. Üldse hoian rohkem omaette, kuna tunnen, et teised ei mõista mu sügavust ja seega mul on ebamugav olla seltskonnas ja enda tõde varjata. Seotud 4nda punktiga.
  • Olen liigselt oma peas kinni ja mõtlen üle. Enamasti panen tähele, mida ma mõtlen, aga raske on neid peatada ja magamajäämist pikendab ka tunduvalt. Jään magama mõteldes ja ärkan ka mõteldes, see mõjutab ka unenägusid ja aju ei saa nii hästi puhata.
  • Olen tihti üsna halb kuulaja. Mõnikord jään oma mõtteid mõtlema ja kaotan fookuse. Eriti sageli juhtub seda kuskil suuremas grupis või juturingis (näiteks joogatunnis) Mul on liigne eneseteadlikkus. See on seotud eelmise punktiga.
  • Lasen ennast tihti liiga stimuleeritud seisundisse. Söömise ajal, teistega rääkimise ajal jne. Põnevusest kaotan kontakti praeguse hetkega. Võin rääkida küll pealtnäha olulistest asjadest ja avaldada tarku mõtteid, aga samal ajal olla ebateadlik või pinges, justkui transiseisundis. Stresshormoonid möllavad liiga palju. See on seotud mingisuguse hirmuga. Võib-olla lihtsalt veel vähe kogemusi suhtlemises (kuigi väga paljud inimesed on sellised). Aja jooksul on läinud kergemaks.
  • Kui söök on valmis, siis tavaliselt lähen arvuti taha muude asjadega tegelema. Sellega kaasneb tugev stimuleeritus ja ebateadlikkus. Siinkohal tulevad vanad sõltuvused kergelt esile ja kaotan kontakti iseendaga, tõeliselt olulisega.
  • Istun liiga palju. See on tunduvalt vähenenud, aga seda on siiski ülemäära. Istumine surub vereliikumise ja närvid tagumiku peal kinni ning jalad muutuvad tihti külmaks. Takistab lihaste kasvu, lümfi liikumist ja tervenemist, lisaks on olnud probleeme lamatisega. Lahe, et igapäevaselt kõndimine on seda olukorda tunduvalt parandanud.
  • Jalad saavad vähem koormust kui käed. Kontakt maaga on nõrk.
  • Lükkan asju viimasele minutile (õpingud, shoppamised, koristamised jne) Lasen mugavustsoonil ennast liigselt juhtida, raiskan palju aega (peamiselt arvutis) Seotud samuti ebateadlikkusega, stimuleeritud olekuga.
  • Hoian asju sageli ripakil ja organiseerimata. Lükkan edasi või otsustan, et pole oluline (mugavus) See süvendab teisi halbu harjumusi ja segadust peas (organiseerimata tuba = organiseerimata mõtted)
  • Mõtlen tihti nähtud/kogetud sarjade ja mängude peale ning käin aeg-ajalt sellega seonduvat infot lugemas, kuigi ei ole vaja seda teha. Puhtalt harjumuslik käitumine, mitte tõeline tahtmine. Mustrid minevikust.
  • Külastan Facebooki ja Gmaili liiga tihti, klikin harjumusest erinevatel linkidel/bookmarkidel. Järjekordne muster ajus, mis on ebaratsionaalne ja mittevajalik. See põhjustab ajaraiskamist, edasilükkamist ja üldist ebateadlikkust. Need on tähelepanu kõrvaletõmbajad, mis takistavad elu edasiliikumist.
  • Mul on liiga palju asju, mida ma ei vaja. Ja ostan mõnikord tooteid, mida varsti enam ei kasuta. Seotud klammerdumisega (“äkki on kunagi vaja”) ja ajutiste naudingutega. Õnneks on see vähenenud olles teadlikumaks saanud enda sügavamast minast ja sellest, mis on tõeliselt oluline.
  • Jätan kätte võetud asjad tihti pooleli. Esimesed päevad energiat täis, tuleb tagasilöök ja väga kaua enam ei tegele asjaga või üldse ei lähe tagasi. Kitarri/okariini õppimine, programmeerimine(?), enda filmimine (rääkimine), teised hobid…

Minu uus mina:

  • Ma kõnnin rohkem, käin väljas.  IGA PÄEV KÕNNIN! IGA PÄEV! UKSEST VÄLJA, ÕUE! JA TEEN ENNAST NÄHTAVAKS.
  • Ma suhtlen inimestega, ma ei põgene nende eest. Olen avatud. TEEN ENNAST NÄHTAVAKS! MA VÄÄRIN SEDA JA VÄÄRIVAD KA TEISED!
  • Seisan vastu oma hirmudele, lihtsalt räägin nii nagu asjad on ega valeta. Ma ei tee midagi piinlikku ega häbiväärset. Kõik, mida ma teen, on austus enda vastu. Teen, mida tunnen, et on vaja teha. Olen teadlikult valinud selle tee. See on armastusväärne ega vaja peitmist!! Söön toortoitu jah, mis siis? Las teised saavad ka targemaks. Kui neile ei meeldi, siis see on nende probleem, ma ei pea seda paaniliselt kartma.. Aitab sellest jamast ükskord!
  • Mediteerin iga päev, alustades 10 minutist. Hommikul, peale trenni ja pesemist. Enne kirjutamist sobiks ideaalselt.
  • Ma väldin söögiga arvuti taha jooksmist ja annan sellele oma täieliku tähelepanu, et omastada paremini toitaineid ning õppida oma keha tundma.
  • Panen tähele, mida teised räägivad. Suhtun neisse ja nende sõnadesse austusega. Annan kogu oma tähelepanu inimestele, kes minuga vähemalt kaudselt räägivad! (juturingis jne)
  • Teen rohkem jalaharjutusi ja masseerin neid, suhtlen nendega.
  • Astun julgelt samme ning avan ennast aina rohkem ja rohkem. Ütlen seda, mida on raske öelda. Ei jäta oma mõtet ütlemata oma hirmu pärast ega ratsionaliseeri seda sellega, et see pole nii tähtis. Austan ennast ja teadvustan, et mina ja minu arvamused või väljendused on väärtuslikud!
  • Tegelen rohkem muusikaga, harjutan pilli ja ka kuulan rohkem mõnusat, rahustavat muusikat!
  • Teen tähtsamad asjad enne ära ja väldin edasilükkamist. Hommikul alustan kõige olulisemate asjadega, et õhtul oleks kergem. Planeerin oma tegevust ja teen ära võimalikult vara oma koolitööd ning poes käimised.
  • Püsin teadlikuna ning ei tegele asjadega, mis minu tõelisi huve ei teeni. Ehk ei käi harjumusest vanades foorumites või YouTube kanalitel, mis mulle kasulikud ei ole, vaid pigem takistavad muutumist.
  • Vähendan Facebookis ja Gmailis veedetud aega, olen tähelepanelik ega lähe esimese tungiga kaasa. Esitan tekkinud tundele/vajadusele küsimuse ning lükkan selle edasi. Mõtlen selle asemel, millised on tähtsamad asjad, millega võiks antud hetkel tegeleda. Ja lähen mainitud kohtadesse ainult vajadusel. Kui jõuan sinna “kogemata”, siis kasutan seda asjalikult ära ja teen midagi väärtuslikku (näiteks saadan kirja vanale tuttavale, kellega pole ammu suhelnud)
  • Hoian iga päev puhtust ja organiseerin oma asju loogiliselt, et midagi poleks ülearu ega ka kadunud. Kui miski vedeleb, siis selle asemel, et hiljem sellega tegeleda, võtan selle kohe käsile ja panen õigesse kohta või viskan minema.
  • Müün või annan ära asjad, mida ma ei vaja. Koostan nimekirja asjadest, mida ma oman ning mõtlen hoolikalt järele, kas mul on neid tõeliselt vaja. Kui ei ole, siis mõtlen välja, mis nendega edasi teha või kes neid asju rohkem vajavad. Maailmas on niigi palju prügi, ei ole vaja igasugust pahna enda majas hoida! Ka vaimne vabadus on oluline, seega tuleb lahti lasta asjadest, millest ebavajalikult kinni hoian. Vähem asju, mida kaotada ja mille eest muretseda!
  • Räägin rohkem oma perekonnaga, avan ennast rohkem ja räägin oma tegemistest. Olen lähedasem vanade sõpradega. Eluteed on küll erinevad, aga vähemalt garanteerin, et vanu konflikte poleks ja suhted on heas seisus.
  • Kirjutan rohkem, proovin aeg-ajalt harjutada kas või iseenda jaoks, sest tunnen, et mul on potentsiaali selles ja see on minu jaoks väga kasulik tegevus. Proovin ka rohkem videosid teha ja jätkata seda, mida olen lubanud.
  • Püüan rohkem süüa ja tagada rohkem energiat/toitaineid oma kehale. Siin tuleb samuti planeerimine kasuks, et toidust puudu ei jääks ega seda kuidagi säästlikult kokku ei hoiaks.
  • Kasvatan endas rohkem distsipliini ja teadlikult võtan ette tegevused, mis on mulle tähtsad ega jäta neid määramata tulevikku. Jätan asjad pooleli ainult siis, kui need mind enam ei teeni.

Nagu näha, on endaga vaja väga palju tööd teha. Õnneks pole vaja liigselt detailide pärast muretseda ja kõike korraga meeles pidada. Vahet pole, millise olukorraga on tegu: kui korraks aeg maha võtta ja sügavalt sisse hingata, saavutades teadlikkuse ja vabaduse, kerkib tõenäoliselt väga selge vastus küsimusele, kuidas sel hetkel mõistlik käituda oleks. Algajatele mediteerijatele pole see kindlasti lihtne. Kõigepealt tekivad momenid, mil on aru saada, et teadlikkus oli tükk aega kadunud. Tasapisi harjutades sünnib neid momente aina tihedamini. See on justkui pidev ülesärkamine õudusunenäost, mis silmade kinnivajumisel aina uuesti võimust võtab. Lõpuks on elu rohkem kui und 🙂

“One can have no smaller or greater mastery than mastery of oneself.”
― Leonardo da Vinci

 

SHARE
TWEET
EMAIL

7 sammu produktiivsuseni

Oled sa üksikettevõtja, kes kogeb asjade kuhjumist, fookuse kadumist või läbipõlemist? Kunagi ei jätku aega, kuid samas tulemusi napib? See tasuta e-raamat näitab sulle, kuidas maksimeerida oma produktiivsust, et saaksid vähema ajaga rohkem saavutada ja süümevabalt elu nautida.

SARNASED ARTIKLID

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga