Milline on sinu tants valuga?

Valu kogemine on paratamatu. See on osa meie inimlikust kogemusest. Mõnikord on see märk sellest, et me võiksime midagi teisiti teha – mis aitab meil tulevikus valu vältida. Kuid alati pole meil selle üle kontrolli.

Olen enda jaoks läbi mõelnud, et kui meil on valik, siis igal juhul võime valida meeldivama kogemuse. Aga kui valu on juba kohal ning muutus pole koheselt võimalik, on mõistlik see täielikult vastu võtta. Mine tea, mida me selle käigus õpime.

Seekord teen ettepaneku uurida lähemalt, kuidas sa tavaliselt käitud, kui valu või ebameeldivus külla tuleb. Millised on sinu harjumuspärased reaktsioonid?

Sõbralik enesevaatlus

Istu mugavas asendis ja hinga sügavalt sisse. Kui sa alustad enesesse vaatamist, siis kõigepealt tee taotlus, et tood uudishimuliku, sõbraliku ja lõdvestunud tähelepanu oma mustrite või harjumuste suunas. Sest endale hinnangu andmine on samuti üks vastupanu osutamise vorm.

Küsi endalt: “Milline on minu tants ebameeldivate tunnetega? Kuidas ma käitun, kui see sõnumitooja minu ette tuleb?“

Ehk tuleb meelde mõni hiljutine kogemus, kui tundsid ennast haigena või olid ennast vigastanud. Võib-olla kogesid külmetust, peavalu või lihasvalu? Võib-olla oli tegemist hoopis emotsionaalse valu või ärritusega?

Kui sa seda kogemust nüüd kõrvalt jälgid ja enda vastu aus oled… kas valu oli sinu vaenlane?

Kas oli sul tunne, et midagi oli valesti ehk nii ei oleks tohtinud olla? Oli seal vajadust kontrollida, tähelepanu kõrvale juhtida või võimaluse korral ignoreerida? Tundsid sa mingit vaimset stressi selles osas, et kuidas seda parandada või mis sinuga juhtub?

Või oli sinu tants täis kohalolu ja voolamist, kuulates tähelepanelikult, mida valu tahab öelda?

Lihtsalt märka, milline on sinu suhe valuga.

Kas tunned mingisugust eraldatust, kui valuga silmitsi seisad? Ohvrimeelsust? Vastandumist? Tunned ennast ehk väiksemana? Lihtsalt märka ja teadvusta.

Mõned sümptomid, mis valuga võitlemisel esinevad:

  • Energiapuudus
  • Pinge tekkimine, mis viib veel suurema valuni
  • Krooniline kartus ja hirm, et seda on liiga palju
  • Samastumine kaitsepositsiooniga – muutume väiksemaks, kaotame ühenduse, tunneme ennast üksildase või kodutuna, osutades vastupanu elule ja loodusele

Valuga sõbraks saamine

Sügaval sisimas sa tead, et eluga võitlemine põhjustab vaid pahandusi. Sinu sisemine tarkus tunneb selle ära. Ja seda teadmist võib kasutada, et sukelduda sügavamale.

Igaühel meist on võime teha oma valuga rahu ja saada tema sõbraks. See on portaal, mis aitab meil iseendale lähemale jõuda.

Kõige esimene samm on saada vaid teadlikuks, mis kehas toimub. Pane tähele – see on lihtsalt valu.

Järgmine samm on märgata meie suhtumist selle ümber. Märka, kuidas sa reageerid. Märka, kas sinus esineb hinnangute andmist või ohvrimeelsust.

Seejärel anna sellele vastupanule andeks. Ka see on loomulik. Lihtsalt märka ja lase lahti.

Ole huvitatud. Ole sõbralik ja lahke.

Igasugune kannatus viitab vastupanule ja pakub võimalust lahti lasta, alistuda ja lubada. Me kasvatame aktsepteerimisvõimet lõdvestades oma vastupanu ebameeldivatele kogemustele ja aistingutele, ning suhtudes neisse mittereageeriva teadlikkusega.

Tänulikkus valu eest

Minu raamatu pealkiri on “Valu kingitus,” sest olen andnud oma raskele õnnetusele positiivse tähenduse. Ma olen näinud, kui eriliseks on see minu elu ja mind ennast teinud, seega olen selle üle tänulik.

Tänulikkus on universaalne. Me ei pea olema tänulik vaid positiivsete asjade üle. Sellisel juhul hakkaksime kogemusi lahterdama heaks ja halvaks. Tänulik saab olla kõige eest. Ka valu, kurbuse ja eluraskuste eest.

Kui endalt küsida: “Mis on selles olukorras head? Kuidas see mind teenib?” siis varem või hiljem saabuvad ka vastused. Mida küsid, seda saad.

Hinga. Vabasta vastupanu ja lihtsalt vaatle. Tunneta see läbi. Kui sa ei anna kogemusele negatiivset hinnangut, siis peagi märkad, et see kogemus pole üldse enam nii ebameeldiv kui see varemalt oli.

Sa võid tunda suurt valu, aga sellegipoolest ei ole see enam katastroof, sest oled sellega rahu teinud.

Tõeline kannatus pärineb loost, mida meie mõistus jutustab. Ja see võib lühikese aja jooksul väga kiiresti ühe loo jutustada, eriti kui seda lugu on varem kasutatud.

See on kohutav. Ma ei saa sedasi elada. See on juba nii kaua kestnud. Kas see ei lõppegi kunagi ära?”

Tihti võib tunduda see valu sel hetkel igavene. Eriti kui seda on korduvalt varem kogetud. Justkui tähendaks see lootuse kaotamist. Aga see ei ole nii. See tundub nii vaid selles seisundis!

Seepärast tasub meelde jätta ja endale väljakutsuval momendil öelda: “Kõik möödub. Küll kõik saab korda.” Alati on meil valik, milliseid mõtteid mõelda.

Aga kõige olulisem on kogemust lihtsalt vaadata ja tunnetada. Teha samal ajal mõned sügavamad hingetõmbed. Ja kehal hakkab kergem.

Olles täielikus aktsepteerimise seisundis, tajud sa kogemust oma südamega. Süda ütleb, et see kogemus on ilus, sest kogu elu on ilus. Sa tunned seda. Sa tunned lähedust iseendaga. See hetk on tõeline.

Võib-olla on möödas juba kaua aega sellest, kui nii ehedalt ennast kogesid. Ja sa märkad, et see siirus ja haavatavus on väga eriline paik. Seal on tunda isegi armastust.

Kui oled kontaktis oma südamega, avastad sa sealt enesearmastuse allika. Kerge on ennast mõista. Endale andestada. Endale head soovida. Usaldada, et kõik on hästi.

Nii saabki valust kingitus, mis annab võimaluse olla tõeliselt õnnelik!

Eelmine postitus: Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele?

Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele?

Olla õnnelik, kui elus on pealtnäha kõik korras ja olemas, tundub lihtne. Aga kas see ongi õnn? 

Mida teha, kui ligi hiilib hirm ja teadmatus selle ees, kuidas asjad lahenevad?

Kui sa ei tee tööd, mida armastad. Kui sa pole oma välimuse või isiksusega rahul. Kui su tervis pole sellisel tasemel nagu sooviksid ja koged ebameeldivaid sümptomeid. Kui finantsiline seis on ebakindel ja stressitekitav. Kui suhted lähedaste inimestega on katki või tunned ennast üksinda.

Kui on juhtunud midagi, mida sa kontrollida või muuta ei saa. Kas ka sellistel juhtudel on võimalik olla õnnelik?

Kas õnn sõltub üldse sellest, millises olukorras sa oled? Või on see midagi hoopis sügavamat?

Mis oleks, kui suudaksid olla õnnelik isegi suures valus ja kurbuses? Kui suudaksid tunda sisemist rahu olles ümbritsetud kõikvõimalike probleemide ja väljakutsetega?

Kui imeline võiks elu sellisel juhul olla, eriti kui kõik läheb hästi? Kui sügavalt suudaksid sellises meeleseisundis igat hetke väärtustada?

I OSA: Ärkamine

Mida muuta selleks, et olla õnnelik? Sellest on lõputult materjali, mille võib kokku koondada ühise nimetaja alla – eneseareng.

Kunagi ei jää väheks asjadest, mida välismaailmas muuta. Vajadus kuhugi püüelda ei kao inimese seest kuhugi, vaid see on lõputu tee.

Aga seekord keskendume me sellele, kuidas olla õnnelik siin ja praegu. Sest kõik välisel tasandil tehtud muudatused on OK, kuid need ei saa püsivat rahulolu garanteerida. Inimene võib saavutada kõik, aga sisimas endiselt vaid tühjust tunda.

Elu on nautimiseks, seega tasub julgelt hüpata hingesügavustesse, et avastada meie loomupärane õnneseisund, mis on kättesaadav igas olukorras.

See, kuidas me tuleme toime valu ja stressiga, mis meid igapäevaselt ümbritseb, on antud teemaga tugevalt seotud.

Valu x Vastupanu = Kannatamine

Valu on paratamatu. Me kõik kogeme seda ühes või teises vormis, olgu see füüsiline või vaimne.

Palju on võimalik optimeerida, sest stress on sageli teatud valikute tagajärg, kuid kõike pole võimalik kontrollida. Elu on oma olemuselt kaootiline ja pidevalt muutuv – see lihtsalt juhtub.

Kui õnn tähendaks lõppematuid ideaalseid tingimusi või püsivaid positiivseid emotsioone, siis õnn oleks utoopia. Ainus viis, kuidas meelerahus elada, on saada valuga sõbraks ehk võtta vastu elu sellisena nagu see on.

Kannatamine algab hetkest, kui inimene osutub vastupanu sellele, mis ON. See koosneb negatiivsetest hinnangutest, reaktsioonidest ja ootustest. Midagi on elus sellist, mida inimene aktsepteerida ei taha.

Kui ma teismelisena lakkamatut fantoomvalu kogesin ja sellepärast magada ei saanud, olin mõnikord oma jalgade peale nii vihane, et lõin neid rusikatega. Sellega võimendasin oma stressi veel rohkem, kuigi tookord tundus see ainus viis, kuidas abitus olukorras reageerida.

Kui osutame reaalsusele vastupanu ja mõtleme negatiivseid mõtteid, siis toodavad need negatiivseid emotsioone ja need omakorda uusi negatiivseid mõtteid. See nõiaring võib jätkuda kuni inimese energiavarud saavad otsa ning tema tähelepanu hajub ajutiselt kõrvale.

Negatiivsete tunnete eest püüakse vabaneda ka nende allasurumise teel, näiteks alkoholi, ravimite või televiisori vaatamise abil. Ka see on ajutine lahendus, mis paneb inimest nendest strateegiatest sõltuma, kuigi kannatused kestavad sisimas edasi.

Millest koosneb kannatus?

  1. Ebameeldivus või valu
  2. Lugu selle valu ümber

Budistid on kirjeldanud seda nähtust vibunoolte metafoori abil. Esimene nool, millega inimene pihta saab, on paratamatu. Aga kui inimene osutub sellele noolele vastupanu, siis laseb ta endale ka teise noole kerre, kui mitte rohkem.

Kunagi hakkasin uudishimust mõtisklema, kust algavad minu kannatused.

Mulle tundus, et kõigepealt eksisteerib tühjus, kus midagi ei toimu. Siis avan oma silmad ja hakkan midagi füüsilises reaalsuses kogema. Alles seejärel tulevad hinnangud, mis tekitavad minus teatud tundeid. Inimene kogeb ja annab sellele varem või hiljem tähenduse.

Geniaalne näide reageerimisest ehk Feedback Loop From Hell

Sa lähed närvi kõige jaburama ja tühisema asja pärast, ning sa ei tea, miks. Ja see, et sa nii kergelt vihastud, ajab sind veelgi rohkem närvi. Ja siis sa mõtled, kui vastikuks inimeseks see sind teeb ning kui palju see teistele haiget teeb, ning sa vihkad seda. Vihkad seda nii palju, et sa oled iseenda peale pahane. Ehk SA OLED VIHANE, ET SA LÄHED VIHASEKS SELLEPÄRAST, ET OLED VIHANE.

Kuidas saab asi veel pöörasemaks minna? Siis kui sa saad aru, et see on lõputu reageerimise jada, ning sa ei taha seda kogeda – sa tahad olla küps ratsionaalne või vaimne inimene. Aga kui mõistus sind kontrollib, siis sa teed seda uuesti: „Issand, ma teen seda koguaeg – olen kohutav luuser. Ma peaksin lõpetama. Issand, ma tunnen ennast nii luuserina, sest ma just kutsusin ennast luuseriks. Ma peaksin selle lõpetama. Kurat! Ma teen seda jälle. Näed? Ma olen luuser! Ahh!“

Sellele ei aita kaasa surve ühiskonnast, mis ei aktsepteeri negatiivseid emotsioone, reaktsioone ja käitumisi. Kõike negatiivset tahetakse alla suruda. Ja ikka pürgida perfektsuse poole. Kuna teised inimesed varjavad samuti oma nõrkusi ja postitavad sotsiaalmeediasse vaid tipphetki oma elust, siis neid jälgides võibki tekkida tunne, et kõik naudivad oma elu, aga mina olen õnnetu. Ja sealt kerkib küsimus: „Mis mul viga on?“ Kasvab süütunne, frustratsioon, viha ja ärevus.

Näeme, et lihtsast kogemusest võib alguse saada väga dramaatiline elu. Vastupanu osutamine on justkui vastuvoolu ujumine – see lihtsalt ei vii kuhugi.

Ükskõik mis ka ei juhtuks, saab kannatus alguse vaid siis, kui lisame kogemusele midagi omalt poolt juurde. Me ütleme sisimas: “See pole okei” – uskumus, mis on osa õpitud maailmavaatest.

Nüüd saab valust ehk sõnumitoojast vaenlane. Ja varsti saab ka kehast vaenlane – me hülgame selle, et vältida valu. Enesetapp on oma olemuselt valu eest põgenemine.

Mõistus võtab üle ja osutab kehale vastupanu. Sellisel juhul saab keha otstarbeks vaid pea ühest kohast teise tassimine. See on südame kaotamise tee, mis on ühiskonnas kahjuks väga levinud.

“Mees ja tema naine on elutoas. Kullake, kui ma kunagi juurviljaks muutun, siis palun tõmba juhe seinast välja. Naine läheb teleka juurde ning tõmbab juhtme seinast välja.”

Valu x Aktsepteerimine = Vabadus

Kui inimene on kaotanud kontakti oma südamega ja püüab elu kontrollida, on tema kinnisideedeks:

  1. Kuidas vältida valu?
  2. Kuidas kõike parandada?
  3. Keda süüdistada?

Vajadus kontrollida tähendab kohalolu puudumist. Enda eraldamist elust enesest. Sellises seisundis tunneb inimene ennast õnnetu ja abituna, sest elu paistab tema suhtes ebaõiglane.

Kannatamine lõppeb hetkest, kui toimub reaalsuse aktsepteerimine ehk praeguse kogemuse täielik vastuvõtmine. Usaldades või olles vähemalt avatud, et praegusel hetkel toimuv on okei.

Nüüd saab inimene taaskord eluga ühineda ja tuletada endale meelde, kes ta tõeliselt on. Selles hetkes toimub alistumine ja lahtilaskmine, et elu saaks vabalt voolata.

Kui läheneda puhtalt praktilisest või ratsionaalsest vaatenurgast, siis on selge, et vastupanu ei lahenda olukorda, vaid suurendab stressi ja teeb kokkuvõttes olukorra hullemaks.

Kui keedupott läheb ümber, siis ei aita rusikad, vaid koristamine – sisimas teab seda igaüks, kuid praktikas on asi muidugi väljakutsuvam.

See kõik nõuab järjepidevat harjutamist, kuid mida rohkem me seda teeme, seda väiksemaks muutub vastupanu. Me kogeme, et aktsepteerimine ei tee meile otsa peale, vaid annab meile hoopis vabaduse.

Aktsepteeri, muuda või eemaldu olukorrast, kõik muu on hullumeelsus.

Vaatlemine kui vastupanust loobumine

Kui lähtuda spirituaalsest vaatenurgast, siis sügavam tõde on: ma ei ole see kogemus, need mõtted, need tunded, see keha ega isiksus. Ma olen vaatleja – puhas teadvus, kes kogeb reaalsust.

Vaatlemine on tee meelerahuni. Kogu õnnelikkuse võti peitub kogemises – oskuses näha asju nii nagu need on ilma mõistuse filtriteta.

Kui seda tõde sügavalt kogeda, toimub teadvuses suur nihe ja inimene saavutab vabaduse. See võib alguses tunduda küll hirmutav, kui inimene on harjunud oma mõistusega samastuma, aga kui ta suudab selle silla ületada, muutub elu kergeks kulgemiseks.

Teadlikkus on esimene samm tervenemisel. Kõigepealt lõppeb kannatamine, seejärel saab vajadusel ka olukorda muuta.

Paljud inimesed muretsevad, et kui me olukorrale negatiivselt ei reageeri, siis muutus oleks võimatu. Aga muuta saab ka ilma vastupanuta – lihtsalt otsustades.

Ja imeline on veel see, et mitte keegi ei saa meilt võtta vaatlemisvõimet, ükskõik kui piinarikas mingi olukord ka ei oleks. Isegi kui emotsioon on nii intensiivne, et halvab kogu meie olemuse, suudame seda siiski kõrvalt vaadata.

Meid võivad ümbritseda keeristormid. Isegi meie sees võib valitseda täielik kaos. Aga kui olla tähelepanelik, siis selle kõige taga on endiselt vaatleja, kes seda kogemust kõrvalt jälgib.

Mida rohkem harjutada mediteerimist ehk kohalolu praeguses hetkes, seda rohkem me selle vaatlejaga kontakti saame. See sügav rahu on meis alati olemas olnud, aga mõistuse hääl on olnud lihtsalt liiga vali, et seda tunda.

Kõige lihtsam samm on alustada oma hingamise jälgimist, kuulata ümbritsevaid helisid või keskenduda oma kehale.

Kui tunnetada valu ilma hinnanguteta, lahustub valu ära või vähemalt ei põhjusta enam kannatusi. See on ainus, mis mind on fantoomvalu korral aidanud. Vaatlemine on efektiivsem kui mis iganes valuvaigisti maailmas.

Veel mõned tegurid, mis aitavad ebameeldivusega toime tulla:

  1. Rahustav tõde, et kõik möödub. Iga emotsioon saab ühel hetkel otsa, nii nagu algab alati ka uus päev. See aitab elada hetkes.
  2. See on teadvuseseisund” – sõnad, mis aitavad ärevas olukorras meelerahu säilitada ja teadvustada, et tegu on ajutise seisundiga. Kui muutub teadvuseseisund, muutub reaalsus.
  3. Pane kirja, mida koged ja tunned. Selliselt toimides saavutad kõrvalseisja positsiooni ning mure ei tundu enam nii isiklik. See on siiski vaid osa sinu kogemusest, mitte sina ise.
  4. Lihtsalt koge! Mida vähem reageerid, mõtled või niheled, seda kiiremini tuleb rahu. Keskendu tunnetele.

Proovi uusi tegutsemisviise, sest lõpuks aitavad kannatustest vabaneda vaid uued kogemused, mis kinnitavad, et meeleseisund on tõesti inimese poolt juhitav. Uued valikud viivad uute tulemusteni.

Mida tähendab õnn?

Teadlikkus. Meelerahu. Armastus elu ja iseenda vastu.

Kas inimene suudaks olla õnnelik, kui ta oma elu ühelgi viisil juhtida ei saaks?

Vaid juhul, kui ta võtaks seda kogemust filmina. Aga see on juba mingil määral enesejuhtimine, sest ta juhib oma tähelepanu. Ta juhib, kuidas ta olukorrale reageerib. Vähemalt juhib, kas ta on sellest teadlik või mitte. Kas samastub või mitte. See annab talle võimaluse hingata ja vaadelda.

See ongi esimene samm, millele järgnevad isiklikud valikud ja mängimine õnneseisundis.

Tõeline õnn pole see, kui suudad koguaeg positiivne ja rõõmsameelne olla, sest õnn ei ole emotsioon.

Emotsioonid on ajutised nähtused duaalses maailmas, kus igale tõusule järgneb mõõn ja igale mõõnale järgneb tõus. Kõik päevad pole vennad. On kasutu otsida kindlust ettearvamatust maailmast, mis on alati muutuv. Leia üles see, mis on igavene ja muutumatu!

Inimene ei pea koguaeg olema „õnnelik“, isegi kui see võimalik oleks. Sügavamat õnne suudame kogeda vaid siis, kui suudame vastu võtta ka negatiivseid emotsioone.

Muidugi kuulub sinna juurde valikute tegemine, kuid puudub vajadus kõike kontrollida. Ja see ongi meelerahu – olla vaba jäikadest sidemetest ja ootustest. Olla kontaktis sellega, mis on tõeliselt oluline.

Õnn on meie loomulik seisund

Kas pole vabastav teadmine, et õnn on meile alati kättesaadav olnud? Et me ei peagi seda tulevikust otsima?

Kui me õnne ei koge, tähendab see seda, et me seisame sel ees. Meie mõistus on liiga lärmakas ning juhib meid sellest kõrvale.

Kui õnn eksisteerib juba praeguses hetkes, ei ole selleni võimalik jõuda. Sa koged seda vaid siis, kui avastad, et see on juba sinus olemas.

Seepärast nimetaksingi seda pigem vabanemise teekonnaks, mitte lisamise või saamise teekonnaks. Tühjenda klaas ja lase lahti!

Mida meie otsime, on oma olemuselt igavene ja püsiv. Kõik muud välised tingimused on ajutised, seehulgas positiivsed emotsioonid.

Küsimus on vaid selles, kas sa seda õnne KOGED ja kas oled õnnega KONTAKTIS.

Seepärast soovitan muuta harjumuspäraseid sõnu nagu: “Ma pole õnnelik.” Palju tõesem on öelda hoopis: “Ma pole iseendaga hetkel kontaktis.”’

Kui tead, et õnn on sinu sees alati olemas olnud ja kõik mis sa pead tegema, on sellele vaid ennast avama… GAME CHANGED!

Ja see on OKEI, kui sa pole antud hetkel sellega kontaktis. Valgustumine pole 100% valgustunud olemine, vaid pigem teadmine sellest, kus on su tõeline kodu!


Järgmine artikkel sel teemal: Milline on sinu tants valuga?

Edulugu sellest, et edu ei tee õnnelikuks

Kas õnn sõltub inimese välistest elutingimustest? Millised on enesearengu valdkonna tüüpilised puudujäägid? Kuidas lõpetada kannatused ja olla õnnelik vaatamata eluraskustele? Avastada tõeline mina, kes loob ausast inspiratsiooniseisundist ja naudib oma teekonda praegusel hetkel?

Sellest kõigest räägin ma detailsemalt oma järgmises blogipostituste seerias, kuid kõigepealt jagan sinuga üht mõtlemapanevat lugu mehest, kes saavutas kõik, kaotas kõik, ja leidis tänu nendele kogemustele lõpuks ka iseenda.

Julien Blanc, kes on Reaalse Sotsiaalse Dünaamika (RSD) coach ja koolitaja, aitab meestel luua sisemist transformatsiooni, et tõusta puudusteadvusest küllusteadvusesse ning õppida naistega enesekindlalt suhtlema, jagab oma Transformation Mastery kursusel huvitavat isiklikku lugu.

Ta kirjeldab, et enne enesearenguga alustamist oli ta haletsusväärne kutt, kes põgenes oma probleemide eest nii nagu enamik inimesi. Ta käis sõpradega joomas, et mitte tunda emotsioone. Ta uppus oma mõtetesse, et mitte olla kohal. Tal ei olnud eesmärke ega ambitsioone, vaid elas pinnapealset elu, millel puudus tähendus.

Julien tunnistab, et sel perioodil ei saanudki ta midagi teisiti teha, sest see oli ainus reaalsuse mudel, millega ta oli üles kasvanud. Kõik sõbrad ja tuttavad tema ümber elasid täpselt samamoodi. Ja inimene annab oma parima vastavalt sellele, millised kaardid tal parasjagu käes on.

Ta tundis ennast ohvrina, kes pidi oma eluga leppima. Tema mõistus kubises vabandustest, miks ta ei saanud olla õnnelik. „Ma ei ela Ameerikas, siin pole häid võimalusi. Kui ma seal elaks, siis inimesed oleksid sõbralikumad, ma oleksin populaarsem. Mul pole piisavalt raha.“ Tüüpiline musteruskumus, et alles siis, kui on täidetud XYZ, saab õnn uksele tulla.

Teekond enesearengu ja materiaalse eduni

2006 aastal avastas ta enesearengu, kui luges Neil Straussi raamatut nimega „Mäng“, mis õpetab meestele suhtluskunsti ja naiste võrgutamist. „WOW! Ma saan päriselt midagi teha, et mu elu paremaks muutuks?“ Tänu sellele sai ta Ground Zero august välja ning jõudis esimesele tasemele, milleks on optimeerimine.

Tema maailm oli endiselt puudusel põhinev, kuid lõpuks leidis ta meetmed, kuidas osasid auke ära lappida. Kõigepealt võttis ta sihiks enesekindluse ning alustas järjepidevat võõraste naistega suhtlemist. See oli esimene kord, kui ta hakkas proaktiivselt oma hirmudega silmitsi seisma.

Pärast kolme aastat massiivset tegutsemist oli tal välja arenenud teatud olukordadega seotud enesekindlus, mis mõjutas positiivselt kõiki tema elusfääre. Ta taipas, et tal on oma elu üle palju rohkem võimu kui ta algselt arvas, ning tegi lõpuks julge otsuse, et kolida Ameerikasse.

Ameerikas jätkas ta oma elu optimeerimist kuni ühel hetkel hakkas ta ümber maailma reisima ning oma teadmisi suhete dünaamikast meestega jagama. „Ma olin optimeerinud absoluutselt kõike, mis mul pähe tuli. Mitmeid kordi arvasin, et olin lausa Jeesus Kristuse teine tulemine, sest ma sain kõik, mida tahtsin. Kõik minu unistused täitusid. Naised, kuulsus, raha, seiklused.

Aga sügavamal tasandil polnud midagi muutunud. Ta õppis küll seda Maatriksit rohkem nautima, kuid see kõik toimus endiselt vaid süsteemi ehk puudusel põhineva teadvuse tasandil. Seepärast ei suutnud ta kunagi oma tühjust lõplikult täita – alati oli midagi puudu.

Edu materiaalses maailmas oli nüüd kõik tema vabandused ära võtnud. Ta oli läbi proovinud kõik võimalused, kuid endiselt ei olnud tal seda, mida otsis. Olukord oli hoopis VEEL HULLEM, sest varasemad vabandused andsid talle lootust, kuid enam polnud tal sedagi. Mitte ühtegi vabandust, et õnnetu olla.

Lahtilaskmine ja vabanemine

Aga selle asemel, et teises suunas liikuma hakata, oli ta vanasse maailmapilti nii palju investeerinud, et ta pingutas hoopis veel rohkem kui enne. See oli muutunud tõsiseks sõltuvuseks. Ta kaotas oma reaalsusega kontakti ja tegi oma tühimiku täitmiseks aina meeleheitlikumaid tegusid.

Ma vajan rohkem reaktsioone ja jälgijaid!“ – uskumus, mis pani alguse väga agressiivsetele ja šokeerivatele turundustaktikatele. Lõpuks viis see suure meediaskandaalini, mille tagajärjel sai ta maailma kõige vihatuma mehe tiitli ning kaotas kõik, mille nimel oli 8 aastat vaeva näinud.

Kadunud oli maine. Teda ümbritsesid surmaähvardused. Ettevõte pankrotistus. Kogu raha kulus advokaatidele, et kontekstist väljarebitud Twitteri säutsude põhjustatud trahve maksta. Purunesid suhted ja sõprussidemed. Stress viis ülesöömise ja terviseprobleemideni.

Ta oli jõudnud elu madalaimasse punkti. „Ühel õhtul istusin ma rannas maha ja tundsin niivõrd talumatut ängistust, et ma lasin kõigest lahti. See oli minu elu hirmsaim hetk, sest see tundus justkui kaljult alla hüppamine, kuid tegelikult kogesin ma hoopis külluse seisundit. Ma ei saanud sellest loogilisel tasandil aru, kuid sisimas ma teadsin, et kogu selle pinnapealse jama all peitubki tõeline küllus. Tänu sellele, et sul ei ole enam midagi, saad sa lõpuks võimaluse teada, kes sa oled.

Julien jõudis nüüd 2. tasemele, milleks on lahtilaskmine ja vabanemine. Kõik tema puudusel põhinevad mõttemustrid ja emotsioonid olid endiselt maetud alateadvusesse, millega ta hiljem põhjalikumalt töötama hakkas, kuid nüüd oli tal käes tõelise transformatsiooni võti.

Edu kogemus andis talle tõestuse, et õnnelikuks ei tee mitte sihtpunkt, vaid täieliku tühjuse vastuvõtmine. Alles siis, kui kaob meeleheitlik vajadus millegi poole püüelda, ja tekib sügavam taipamine, et elu on täiuslik sellisena nagu see on, saab lõpuks avalduda tõeline inspiratsioon ja valgustumine.

See lugu tuletas mulle meelde tsitaati Jim Carrey poolt, kes on öelnud: “Ma arvan, et kõik peaksid saama rikkaks ja edukaks, ning tegema kõike, millest nad on iial unistanud, et aru saada, et see pole vastus.

Kuna seda tõde on mõistusega raske hoomata, siis eelkõige on vaja seda kogeda. Mõned inimesed peavad oma sügavama olemuse leidmiseks kogema kõigepealt edu materiaalses maailmas. Samas mõni teine (seehulgas mina) on leidnud selle hoopis tänu kannatustele.

Huvitav, mis variante veel on? Mis arvad, kas seda saab lastele juba varakult õpetada? Kuulan hea meelega sinu mõtteid!

Aus eneseväljendus, kui illusioonid on paljastatud

Minu võidud aastal 2018 – hakkab looma!

Kipume enamasti oma elu suhtes üsna kriitilised olema, ja peab tunnistama, et ka minul on aina suuremad ambitsioonid, mida soovin ellu viia. Panen tihti tähele kasutamata potentsiaali, mis vallandumist ootab. Raisatud aega internetis ja sotsiaalmeedias, pidevalt kuhugi ära eksides.

Aga käes on 2018. aasta võitude tähistamise aeg, et tänulikkusega edasi liikuda! Ja kui me tegelikult tagasi vaatame, avaneb meile hoopis imetlusväärsem pilt. Seepärast soovitan ka Sul rahulikult järele mõelda ning keskenduda sellele, mis on positiivne. Ka valusad õppetunnid tasub võitudeks tõlgendada, sest sealt kõik alguse saabki.

Minu 2018. aasta võidud

  1. Superstaari saates osalemine ja suures telepildis oma sõnumi jagamine. Aasta algas kahtlemata väga võimsalt, sest astusin silmitsi päris suure hirmuga ning sain Eesti rahvalt palju positiivset tagasisidet. See oli esimene kord, kui ma netikommentaatoreid omavahel võitlemas ei näinud, sest inimesed olid ühiselt inspireeritud! Samuti oli liigutav Inese ja Koit Toome emotsioone näha, üleüldse saada kinnitust sellele, millist mõju on üks inimene suuteline ühiskonnas avaldama.
  2. Holistika Instituudi terapeudiõppe poolelijätmine, mis õpetas mulle sisetunde kuulamist ja otsuse tegemist. Mul oli see dilemma väga kaua aega kestnud, aga lõpuks ma sain aru, et vaid tahtejõuga edasi suruda ei saa. Kui praegune tunne ütleb, et asi tuleb pooleli jätta, siis nii on ka õige. Ei pea kartma, et uks igavesti sulgub – tulevikus saab alati jätkata, kui selline otsus tuleb.
  3. Esimest korda elus sain puudutada kogu naise keha. See on nüüd intiimsem teema, aga miks mitte jagada seda suurepärast edusammu? Ok, see toimus küll ühel tantra workshopil, mille pärast ma tervet linnukest kirja veel ei pane, aga igal juhul sain huvitava kogemuse, mis tegi mind sisimas julgemaks ja ilmselt ka naistele avatumaks. Oma seksuaalsuse tunnistamine ja väärtustamine on väga tähtis samm. Samas tundsin, et olin piiri lähedal, ja mõistsin, et iga asjaga ei tasu kiirustada. Hakkasin rohkem väärtustama mõtet, et intiimsust tasub kogeda õige inimesega õigel ajal.
  4. Esimest korda elus olin täiesti alasti mitme naise ees (taaskord ühes tantra workshopis) ning kogesin kogu keha massaaži, mis oli eelkõige tervendav, mitte erootiline, aga see oligi minu taotlus. See oli üks suuremaid katsumusi minu jaoks, kuna mul on olnud kehaga seoses palju hirme. Mäletan seda tunnet, kui toimus minus mingisugune nihe, mida mõistusega ei suutnud seletada. Tundsin väga palju haavatavust ja enesearmastust, mis kindlasti andis mulle edaspidiseks suure lükke. Samas tunnen, et isu nendest tantraüritustest on täis saanud. Ma olen väga avatud, aga pean oluliseks sisetunde kuulamist. Ja tunne ütleb, et soovin edaspidi rohkem iseendaga tegeleda ning kogeda elu loomulikku voolu.
  5. Raamatu “Valu kingitus” esitlemine, sugulaste ees laulmine ning raamatu ilmumine poelettidele. Sinna juurde kuulub ka intervjuu andmine Ringvaate saates ja autogrammide (pühenduste) jagamine. Üks elu uhkemaid saavutusi, kuid kindlasti ei jää see minu viimaseks raamatuks. I’m thirsty for more!
  6. Käisin saunas ja ujumas rohkem kui kõikidel eelnevatel aastatel, tantrafestivalil näiteks iga päev. See oli ilmselt üks kõige vabastavamaid asju üldse. Mõned asjad on küll lihtsad, aga ülimalt väärtuslikud, eriti kui suurem osa elust on neid tegemata jäetud. Nüüd kasutan võimalust iga kord, kui see minuni jõuab. Tunnen ennast jätkuvalt veidi ebamugavalt, kui inimesed minu keha jälgivad (paratamatult hakkab mõistus ennast ka teistega võrdlema), aga olen kannatlik ja panen tähele, et see muutub iga kord loomulikumaks.
  7. Kogesin suvel Nipernaadi elu, elades kaks kuud Oelas sõprade talumajas. Õppisin elu paremini usaldama ning lõpuks leidsin uue korteri Lasnamäel, kus hakkasin trennisemuga kalisteenikat harrastama ning Instagrami videosid postitama. Suvine seiklus viis mind ootamatult ka Anu Saagimi saatesse “Puuduta mind.”
  8. Kogesin oma elu parimat avalikku esinemist Mustika keskuses, kus kõik laulud tulid ideaalselt välja ning ma nautisin 100% seda, mida tegin. Vana esinemisärevuse kadumist kinnitas see, et suutsin sama korrata ka järgmistel esinemistel.
  9. Alustasin coachingu väljaõpet koolis Erickson Coaching International, mida Eestis vahendab Intelligentne Grupp OÜ. Olen täiesti veendunud, et see on minu jaoks õige asi. Samal ajal läksin kogemusnõustamise koolitusele, mida saab ilmselt coachinguga siduda.
  10. Käisin kolmes koolis oma lugu rääkimas, kokku umbes 10 klassile. Kuusalu Keskkoolis 7-8. klassid, Tallinna 32. Keskkoolis 4. klassid, Gaia Koolis 2-5. klassid. See asendas minu varasemad negatiivsed koolimälestused positiivsetega ning tekitas tunde, et lastega on lahe suhelda. Väga hea meel on mul näha tohutut huvi nii koolide kui ka õpilaste poolt, et ma neile oma väljakutsetest ja võitudest jutustaks. Kindlasti osa minu missioonist!
  11. Kohtusin armsa tüdrukuga, kes tuletas mulle meelde mind ennast ning inspireeris mind võimsaid otsuseid tegema. Lisaks õpetas mulle lahtilaskmist, ebaõnnestumiste täielikku vastuvõtmist (oma teekonna austamist), ning tõi minus välja ettearvamatut mängulisust. Naised on lihtsalt imelised!
  12. Jõuludel esinesin perekonna ees esimest korda, lausa 5 looga! Tundsin ennast üsna vabalt ning tajusin, et minu enesekindlus on igas mõttes kasvanud. Sellele aitas kindlasti kaasa see, et aasta lõpu poole on minuga kaasas käinud tugev fookus, väärtuslikud hommikurutiinid ja võimsad eneseületused. Kui inimene on kontaktis iseendaga, siis hakkab ka kõik muu paremini sujuma.

Siia nimekirja panin ma aasta säravaimaid hetked, kuid muidugi oli ka minu elus piisavalt madalperioode. Mulle ei jää need lihtsalt kauaks meelde! Loomulikult ma võtan kõik valusad õppetunnid arvesse, kuid nendest kujunevad lahenduskesksed visioonid järgmiseks aastaks.

Ja kahtlemata… järgmine aasta tuleb nii võimas, et te ei kujuta ettegi! 😉

Kuidas võtta praegusest töökohast parim?

Isegi, kui sa ei tee hetkel tööd, mis on sulle hingelähedane, anna alati oma parim. See aitab sind järgmisel tasemel, kui väline olukord on muutunud.

Igas olukorras on võimalik olla õnnelik. Küsimus on rohkem selles, kuidas sa tööd teed ja milline inimene sa oled, kui mida sa teed. Õnnelik töötaja leiab oma töös tähenduse ja sügavuse.

Mis on selles töös erilist? Mille üle saad sa tänulik olla? Võib-olla aitab see sul kinnistada kasulikke harjumusi ja kasvatada enesedistsipliini, võib-olla on seal võimalus õppida paremini suhtlema ning aidata töökaaslasi või kliente.

Meile kõigile meeldib unistada lillelisest tulevikust, kuid tasub märgata ka mineviku -ja olevikukogemuste väärtust. Igal kogemusel on oma roll ja õppetund.

LEIA OMA KIRG vs TEE TÖÖD KIRGLIKULT

Üks paneb rõhku töö iseloomule ehk välisele, teine rõhku töösse suhtumisele ehk sisemisele. Aga kuna sisemine määrab alati välimise, ja väliste tingimuste muutumine ei garanteeri sisemist rahulolu, siis peaks olema selge, millele keskenduda.

Võimalusi praeguse töö kvaliteedi tõstmiseks

  • Ole siin ja praegu. Hinga teadlikult ja pane tähele oma keha. Ole vaatleja rollis ning ava oma süda. Tee tööd meditatiivselt, keskendudes täielikult käesolevale tegevusele. Rahulik meel on õnnelik meel, seepärast tasub vältida samal ajal internetis surfamist ja tähelepanu hekseldamist.
  • Pane tähele kõike, mida on võimalik õppida. Märka detaile. Tee töö väljakutsuvamaks, ühenda see isiklike väärtustega nii palju kui võimalik.
  • Vali töö, mis võimaldab õppida midagi uut ja seostub natukenegi sinu elu visiooniga. Vali töökeskkond, mis on positiivselt meelestatud. Ma võtsin raamatukogus klienditeenindamist suure kingitusena, kuna avatus, lähedasemad inimsuhted ja kõnelemine on mulle olulised. Samuti tundsin, et raamatukogu on ühiskonnale väga kasulik koht.
  • Kasuta huumorit ja muuda tööl veedetud hetked lõbusaks. Hoia meeles, et elu ei tasu surmtõsiselt võtta. Lõbus tuju teeb loovaks ja vabaks, ning aitab probleemide asemel näha lahendusi.
  • Võta suhtlemisest maksimum. Inimühendus on elu üks kaunemaid kogemusi. Kui muu läheb meelest ära või tekib segadus, siis ole lihtsalt ühenduses nii töötajate kui ka klientidega. Näe suuremat pilti. Iga kokkupuude, kuitahes lühike, on võimalus kellegi hinge puudutada. Teiste inimeste teenimine viib ka muud asjad paika.
  • Ole tänulik, et sul üldse on töökoht. Ole tänulik kõige üle, mida töö sinu jaoks pakub. Ka selle üle, mis sulle ei meeldi, kuid õpetab midagi olulist.
  • Tee tööd poole kohaga ja jäta rohkem aega iseendale. See võimaldab töö kõrvalt luua endale meelepärasemat reaalsust.
  • Tegele töö kõrvalt oma kirega. Pane tähele, mida sa teed, kui sul on vaba aeg. Kas kasutad seda otstarbekalt või kipud pigem stressi maandama? Tegeledes tasapisi uue loomisega, on praegust tööd palju meeldivam teha.
  • Otsusta, et kui sa kord juba selles paigas oled, võtad sealt maksimumi.

Leia armastus praegusest tegevusest ja astu oma unistustele lähemale

Kas inimene peab leppima sellega, kus ta on, ehk suruma ennast alla? Ei pea. Meil on alati võimalus valida, ja me väärime parimat. Kui töö on enesehävituslik, siis mõnikord on vaja üsna radikaalselt tegutseda.

Selle postituse eesmärk on vaid välja tuua, et ohvrirollis olemine ehk vastupanu praegusele kogemusele raiskab väärtuslikku energiat ega tee midagi selleks, et olukorda lahendada.

Ainsad ratsionaalsed meetodid igas hetkes on millegi uue loomine (muutmine) või olukorra aktsepteerimine. See vajab küll palju praktiseerimist, aga tähtis on alustada mõtlemisviisist.

Leia õnn sellest, kus sa oled ja mida teed, kuid unista suurelt ja lenda vabalt!

Sarnased postitused:

  1. Kui nautimine pole võimalik, siis muuda või aktsepteeri
  2. Kui muutub teadvuseseisund, muutub reaalsus