2022 aasta algas meeldiva seltskonna ja unepuudusega. Külast lahkudes lubasin sõbrale, et koju minnes ajan juuksed maha ja alustan enda elus uut peatükki. Olin juba hiljuti kiilaspeale mõelnud, kuid Ristoga mehelikkusest vesteldes sai ideest reaalne kavatsus. Miks?

Eelkõige olin tüdinenud juuste pidevast kohendamisest, sõlmede lahtiharutamisest ja hõrenemise varjamisest. Olin selle vastu võidelnud juba 20ndate algusest saadik ning uue aasta saabudes tuli järsku tunne, et aitab. On aeg hirmudega silmitsi seista, vanast lahti lasta ja uus Madis vormida. Kuna sel aastal tiksub mul 30 aastat täis, kannab mind soov meheks küpseda, ning juustest vabanemine tundus sellele kaasa aitavat. Tegelikult elab siiani minus lootus, et leian ühel päeval juurpõhjuse ning kasvatan mingil määral juuksed tagasi, kuid pärast lõikuriga pöristamist taipasin, et ma ei pea sellest unistusest enam kinni hoidma. Äkitselt tundsin ennast vabana, nähes ennast kehast suuremana. Ükskõik, kas juuksed tulevad tagasi või mitte, oli see õige samm edasi.

Koheselt pärast uue imidži teket hakkasin looma ka uusi rutiine, mis aitavad kasvatada distsipliini ja liikuda liialt edasi lükatud unistuste poole. Kõigepealt panin paika une- ja ärkamisrežiimi, toetudes Cold Turkey Blocker nimelisele programmile, millega määran, millal arvuti lukku läheb. Ainult internet on mind hilisel õhtul üleval hoidnud, nii et kui see nupp on mänguväljalt kadunud, on ka unega hästi. Varajane magamaminek aitab mul varem tõusta ja kokkuvõttes kogu elu juhtida, sest varahommikud (hetkel kl 8, tasapisi nihutan varasemaks) tähendavad minu jaoks iseendaga olemist ja produktiivseid tegevusi. See on vundament, millele saan järgnevaid klotse üsna hõlpsasti laduda.

Näiteks otustasin, et igal hommikul pärast vannitoas käimist ja vee joomist lähen karkudega jalutama või prügi välja viima. Eelmisest aastast alates on see muutunud väljakutsuvamaks, sest võitlused lamatishaavandiga panid mind asenditesse, mis tekitasid seljas alakeha tundlikkust häirivaid (pealtnäha jäädavaid) muutusi. Aga ükskõik kui raske see ka poleks, võtsin väljakutse vastu, sest ma tean, kui hästi see mu vaimu ja enesekindlusele mõjub. Samal ajal hakkasin lugema David Gogginsi raamatut Can’t Hurt Me – wow, kuidas see käima lükkab!

Niiviisi suutsin kõndida neli päeva järjest, tundes iga kord suurt uhkust ja rõõmu. Mõistus küll mõnikord protestis, et see on asjatult raske, eriti pärast libedaga kukkumist ja pisut hiljem, kui liftis äkitselt püksid alla kukkusid, suutmata neid sel hetkel iseseisvalt kohendada, aga kõndisin naeratusega edasi. Teadsin, et parema planeerimise ja varustusega ning järjepideva treeninguga läheb lihtsamaks. Pealegi ei saa miski ületada kaifi, mida tunned, kui saabub puhkehetk ja tänutunne.

Siiski ei kao elust uued väljakutsed, mis hiilivad ligi ootamatul hetkel, kui ennast võitmatuna tunned. Pärast viimast kõndimist ja usinat kodukoristust olin külmkapist smuutimaterjali välja võtmas, kui äkitselt avastasin, et parem hüppeliiges on katsudes ebatavaliselt kuum. Pärast soki eemaldamist sain ebameeldiva šoki: pool jalga on paistetunud ja lillaks muutunud. Peaaegu hakkas nutt peale tulema, sest olin teadmatuses ning ehmatunud. Soovin ju oma kehale parimat – kuidas ma pahaaimamatult talle taaskord viga tegin?

Pärast koduõele helistamist tundsin ennast juba rahulikumalt, sest sain mure pooleks jagada. Ta soovitas mul helistada kiirabisse ja nii ma sattusingi seiklusele, millist pole juba ammu kogenud. Sain ülisõbralike meedikutega sõita EMOsse ning tuletada meelde mõningaid vanu aegu. Pärast edasi-tagasi ratastooliga mööda koridore vuramist, järjekordades ootamist ja röntgenpilte sain lõpuks kipsi jalga, sest leitud oli murd. Kuna ma jalgades valu ei tunne (va. igapäevast fantoomvalu, millel on muud põhjused), ei saa ma kunagi teada, mis hetkel see murd tekkis, kuid tõenäoliselt oli ka see seotud asenditega, mille võtsin kasutusse, et vältida haava peal istumist.

Aastaid tagasi oleksin sellest seiklusest üsna õnnetu loo välja mõelnud, kuid seekord olin kogu protsessi ajal ülimalt rahulik. Ma teadsin juba haiglasse jõudes, et see ei saa olema eriliseks takistuseks, vaid pigem annab hoogu juurde – kuu aega küll ilma kõndimiseta, aga siiski. Miks peaks pisivigastus midagi pooleli jätma? Jätkan oma rutiinidega muul moel, tehes hommikuti lihtsamaid jala -ja kõhuharjutusi, lugedes raamatuid, kirjutades artikleid, võttes vabalt. Ma ei hakanud ülemõtlema, miks ma niisuguse kogemuse manifesteerisin või mis see tähendab. Juhtus, mis juhtus. Võtan seda märguandena, et unistuste poole saab liikuda ka rahulikult ning edaspidi tasub keha liigutades veel tähelepanelikum olla. Tänan elu, ükskõik milline on see täna!

Asjad liiguvad igal juhul õiges suunas, sest mul on fookus. Aasta on alanud imeliselt ja jälgin põnevusega, kuhu see viib!

Tänan kõiki, kes võtsid aega, et see kirjatükk lõpuni lugeda. Loodan, et see inspireerib ja tuletab meelde, et kõik algab suhtumisest ning pisikestest sammudest. Alusta ühest võtmeharjumusest, mida oled kõige rohkem igatsenud või mis annab vundamendi kõikidele teistele positiivsetele tegevustele. Tee sellest kasvõi 2-minutiline versioon, kuid rakenda seda järjepidevalt ja tunne uhkust igal õhtul, olenemata lõpptulemustest! Head rutiinid hoiavad energiataseme kõrgel ning kõik takistused saavad ületatud palju rahulikumalt.

SHARE
TWEET
EMAIL

Tasuta õnnelikkuse e-raamat!

Minu nägemus neljatasandilisest õnnelikkusest ja kuidas seda saavutada kasvõi suurtes eluraskustes.
Loe koheselt ilma et peaksid meili sisestama!

SARNASED ARTIKLID

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.