Kas on Sul mõnikord tunne, et elu on sõitnud “rööbastelt välja”? Või kell muudkui tiksub, aga elu ei tundu tähendusrikkasse kohta jõudvat?
Kui nii, siis kindlasti pole Sa üksi, sest väga paljud inimesed tunnevad, et elust jääb midagi olulist puudu. Vähesed tahavad küll sellele otse vaadata ning seepärast viivad nad oma tähelepanu pigem sisemaailmast eemale, kuid lõplikult ei ravi tühjust ükski väline objekt.
Kas on võimalik, et selle põhjuseks on eluplaani puudumine? Enamik inimesi kulutab rohkem aega, et planeerida näiteks nädalapikkust puhkust soojal maal kui tuvastada, millised on tulemused, mida nad oma elu jooksul tahavad saavutada.
Suur osa inimesi on justkui kõndivad zombid, kes uitavad sihitult nädalast nädalasse ilma selge visioonita sellest, kuhu nad üldse liiguvad. Ja kui elu ei kujune välja nii nagu loodetud, on nad üllatunud, kuid kas selles on tegelikult midagi imestavat?
Kui tuua paralleele argipäevaelust ja loodusest, siis kuidas oleks sõita autoga, kui Sa ei tea, kuhu suunas minema pead? Või kui matkad tundmatus kohas ringi ja Sul puudub GPS, kaart või kompass? Purjetades laevaga ilma rooli või kindla fookuseta?
Kuidas jõuda kuhugi ilma teadmiseta, kuhu tahad jõuda? Kuidas leida üles midagi nii, et Sa isegi ei tea, mida otsid?
Spirituaalne dilemma – spontaansus või sihipärasus
Kui Sul puudub eluplaan, siis satud tõenäoliselt “juhuslikku” sihtpunkti. Sul puudub kontroll ning kogu elu on üks suur üllatus, olgu see kas meeldiv või mitte. Võib-olla juhtub ime ja satud õigesse kohta, kuid miks mitte olla selles kindel? Miks riskida, kui saaksid luua täpselt selle, mida soovid? Ja kui tõenäoline on see, et universum Sulle ilma küsimata midagi pakub?
Samas võib elule läheneda ka teisest küljest. Võib-olla ma ei tea, mis on mulle parim? Äkki teab universum paremini ja näitab mulle kõike, mida mul on vaja teada? Võib-olla on hoopis ootustest loobumine see, mis mind õigesse kohta viib?
Kas elu planeerimine on lõks ja raamidesse kinnistumine, või hoopis vabadus? Samamoodi saab küsida distsipliini kohta – kas mingite tegevuste järjekindel sooritamine on spontaansuse kaotamine või pigem osa õnne valemist?
Mulle tundub, et mõlemad seisukohad on õiged ning ideaalis me ei tahagi ühestki neist loobuda, vaid leida pigem harmooniline tasakaal spontaansuse ja sihipärasuse vahel.
Spontaansuse võlu
Spontaansust iseloomustavad näiteks sellised märksõnad nagu hinge areng, ootamatud imed, usaldus, lahtilaskmine, seiklusrikas teekond, avatus, põnevus, elavus, ühendus, kohalolu, voolamine ja vabadus.
Me teame, et inimmõistus on suhteliselt piiratud aparaat, mis on täis hinnanguid ja fikseeritud ideaale, ning ei pruugi teada, mis on hingele kõige vajalikum kogemus. Seega tundub olevat mõistlik ausalt tunnistada, et me ei tea, mis on meile kõige parem, ja usaldada avatud südamega pigem elu ennast.
Elu on müstiline ja ettearvamatu. Näiteks traumaatilisi õnnetusi ei vali keegi teadlikult, kuid ometi võib see olla parim asi, mis inimesega juhtub, sest ta ärkab unenäost üles ning avastab enda sügavustest midagi erakordset. Muidugi ei ole selline positiivne suhtumine esimestel hetkedel või isegi aastatel loomulik reaktsioon, kuid mina olen avastanud, et hea ja halb on väga suhtelised mõisted, ning seda on taibanud ka paljud teised.
Samuti kogevad inimesed imelisi sünkroonsusi ja kohtumisi, mida nad iseseisvalt ei suudaks iialgi kavandada. Sellest saab järeldada, et spontaansus on tõesti väga vajalik elu osa. Ilma selleta me poleks arvatavasti siia ilma isegi sündinud.
Sihipärasuse kingitus
Kui spontaansus on eelkõige seotud usalduse ja lahtilaskmisega, siis sihipärasus tuletab meelde, et meil on olemas valikud. Selle asemel, et passiivselt oodata imepäraseid juhtumisi ning muutumusi, võtame me vastutuse ja tunnistame, et oleme maailma kaasloojad. Sihipärasus sümboliseerib meie individuaalsust ning eneseusku, et me oleme suutelised oma reaalsust looma.
Lisaks annab sihipärasus meile kindluse -ja turvatunde, sest vaatamata kaootilisele maailmale on meil teatud kontroll. Kui seda meil ei oleks, läheksime me hulluks. Valikuvõimalused on tohutu suur kingitus, sest need annavadki meile vabaduse ja iseseisvuse. Samuti suureneb tõenäosus, et planeeritud asjad saavad tehtud ning unistused ellu viidud.
Ja kuigi spontaansus on niivõrd oluline osa elust, kas mitteplaneerimine suudab spontaansust üldse garanteerida? Ühiskonnas näeme hoopis väga palju vastupidiseid näiteid, sest planeerimata elu on suure tõenäosusega programmeeritud elu. Aga kuna inimesed ei ole sellest teadlikud, siis tekibki näilise juhuslikkuse illusioon – kusjuures täiuslikul orjal puudub teadmine, et ta on ori.
Kui inimene loobub valikute tegemisest, tehakse valikud tema eest. Juba sünnist alates hakatakse meid programmeerima nii vanemate, kasvatajate, õpetajate kui ka sõprade poolt ehk laiemalt vaadates ühiskonna, kooli, religiooni ja meedia poolt. Kogu see Matrixi kompott laetakse inimese mõistusesse ja tema reaalsustunnetusse, ning sealt algavadki harjumusmustrid, mis spontaansusele kindlasti kaasa ei aita.
Keskmine inimene on sattunud oravarattasse, mis on täis tühjust ja mõttetust. Kuna puudub teadlikkus enda jumalikkusest, puudub ka vastutustunne tervise, suhete, raha ja õnneküsimustes. Piiravad uskumused toovad endaga kaasa reaalsuse, kus edu sõltub üksnes välismaailmast. Ja lisaks sellele upub inimene lõpmatusse infokeerisesse, mille tulemusena ei ole tal aega, ruumi ega energiat, et iseennast isegi kuulata. Seega ei jäägi muud üle kui ümbritsevate lainetega kaasa minna ning jõudagi lõpuks sihtpunkti, mis ei oma erilist mõtet.
Sedasi elades on tagajärgedeks suurte võimaluste mahamagamine, valu (haigused, konfliktsed suhted) ning kahetsused surivoodil: “Kui ma vaid oleksin…” Õnneks ei ole selline lõpp paratamatu, vaid enese tundmaõppimise ja teadliku planeerimise korral välditav.
Harmooniline tasakaal – vastutusrikas spontaansus
Ilmselt on planeerimine ja distsipliin saanud halva maigu stressirohke ja loodusest kaugeloleva ärimaailma tõttu. Kui kirjutada märksõna “plaan” või “planeerimine” näiteks Google-i otsingusse, siis peamised seosed tekivad eelkõige äri -või finantsplaani koostamisega.
Jah, numbrites elamine ja kitsarinnaliselt oma ego teenimine, hoolimata tagajärgedest ühiskonnale, loodusele või oma hingele, ei vii tõesti arengus väga kaugele, kuid see on kõigest äärmuslik näide. Lähemalt vaadeldes näeme, et inimesed, kes planeerivad oma elu TERVIKLIKULT, on reeglina õnnelikumad ning enesekindlamad inimesed kui need, kes lasevad ennast lihtsalt suvalise vooluga kaasa viia.
See ei tähenda, et kogu Su elu on planeeritud ja oled stressirohke mõistuse vangis. Kõik on vaid tasakaalu küsimus: ühe korra teed plaani, seejärel elad hetkes. Kui olukord nõuab, oled paindlik ning muudad plaani, aga seejärel oled taaskord siin ja praegu.
Rahumeelne sõdalane ei loobu sellest, mida ta armastab, vaid leiab armastuse sellest, mida ta teeb. Lahtilaskmine ei tähenda unistuste kaotamist, vaid hoopis kontrollist loobumist ja teekonna nautimist – seda õppisin ma filmist Peaceful Warrior. Sa usaldad, aga passiivse ootamise asemel teed otsuse ning liigud oma unistuste suunas, hoidmata kinni sellest, milline on lõpptulemus. Täpselt samamoodi tahan ma liikuda tervenemise suunas – see on teekond, mis mulle põnevust pakub.
Eluplaan ei võta elult spontaansust, sest mitte keegi ei saa elu 100% kontrollida – ole mureta. Loodus jääb küll võitjaks, kuid planeerimine muudab Sind aktiivseks osaliseks ja aitab Sul teadlikult oma saatust vorpida. Kokkuvõttes annabki eluplaan vabaduse, et olla spontaanne!
Selle plaani eesmärk on meid TEENIDA. Hoida meeles meie suurimaid väärtusi ning elada nendega kooskõlas. Kui see suudab seda tagada, on see täiesti õigel kohal.
Seega võib ka spirituaalsel inimesel olla plaan sellest, kuidas ta tahab oma elu elada. See on praktiline, sest selle aluseks on tõde, et meil on alati valik. Me oleme loojad, kes tulid siia Maale mängima ja isiklikku reaalsust looma. Kunst peitub aga selles, kuidas luua ja voolata samaaegselt, nii et toimub koostöö kogu universumiga – see ongi vastutusrikas spontaansus.
Visioon aitab realiseerida oma täispotentsiaali
Me kõik soovime olla õnnelikud ja vabad, ning realiseerida oma täielikku potentsiaali. Elada elu, mis on väärtuslik kogu maailmale. Kuid elu kulgeb kiiresti ja ootamatult, ning kui me juhtpositsiooni koheselt kätte ei võta, siis võib juhtuda, et varsti on elu juba elatud.
Seepärast ma ärgitangi Sind elama nüüd, kui veel on võimalust! Me ei saa muuta küll oma minevikku, kuid me saame teha valikuid, kuidas me jätkame praegu. Ja ole Sa eluaastates nii küps kui oled, alati on võimalus oma teekond võimsalt lõpetada!
Seekordses postituses keskendusin ma põhjustele, miks on eluplaani koostamine oluline, sest kõik algab ikkagi Sinu isiklikust tahtest, ja kui oled teadlik millegi vajalikkusest, on praktiline teostus palju tõenäolisem.
Järgmine kord kirjutan ma lähemalt nippidest, kuidas oma eluplaan edukalt kirja panna. Soovi korral võid minuga läbi teha ka coaching sessiooni, et luua selgust oma prioriteetide osas või saada tuge tähtsate sammude astumisel.
Sarnased postitused:
One Response
Ometi midagi head!