Enesearmastus

Kui ma peaksin vastama küsimusele, mis on elu kõige olulisem või ilusam aspekt ja tunne, siis ma vastaksin, et selleks on enesearmastus. Ma usun, et see on kõige alus.

Enesearmastus ei ole egoism nagu paljud seda tõlgendavad. Egoism on rohkem seotud ego ning tema hirmude ja ebakindlustega. Egoistlikud inimesed peavad pidevalt pingutama, et nad ennast tunnustatuna tunneksid. See tuleneb sügavast uskumusest, et inimene on muust maailmast eraldatud ning et ta peab oma väärtuse nimel võitlema. Ta võib küll pealtnäha käituda nagu ta teiste inimeste arvamusest ei hooliks, kuid tegelikult on see tema jaoks suurim motivaator. Talle läheb palju korda, kuidas ta teiste silmis välja paistab, muretsedes uhkete riiete, autode või oma punnis lihaste pärast. Kui ta seda kõike iseenda jaoks teeks, ei oleks tema elu nii stressirohke ja habras.

Võideldes pidevalt selle rahulduse nimel, unustab egoist sageli teiste vajadused ära ning käitub nendega lugupidamatult. See ei tähenda, et ta sisimas teistele halba sooviks. Tegelikult hindab ta samamoodi inimlähedust ja armastust nagu kõik teised, kuid ta otsib seda illusioonidest, kust ta seda iial ei leia. Tal on üksinduse hirm ning teeb kõik selleks, et maailm teda märkaks.

Egoismil ja hirmul eraldatuse ees on samas ka teine pool. Kõik inimesed ei muutu ülbeteks teerullideks. Mõned suunavad selle hirmu hoopis enese sisse ja hakkavad ennast kritiseerima või isegi vihkama. Neil on fikseeritud pilt sellest, millised nad peaksid ühiskonnas välja paistma, ja seepärast tunnevad nad reaalsuse ja kujutelma vahelise ebakõla tõttu väärtusetust. Maailm paistab elamiseks ohtlik paik, ja nad võivad sügavalt uskuda, et kogu nende elu on vaid üks suur viga.

Mina olin samuti kord inimene, kes elas ohvrirollis. Tundsin, kuidas ma olin teistest liiga erinev, mis kasvas aja jooksul sügavaks süütundeks. Ma käitusin endaga väga destruktiivselt ja täitsin pea negatiivsete mõtetega, soovides mõnikord isegi enda surma.

See kõik toimus sellepärast, et mul oli idee normaalsusest. Ma arvasin, et ma pidin olema nagu teised lapsed, ning see tegi mind väga õnnetuks ja üksildaseks. Alles siis, kui ma hakkasin ennast ja enda olukorda aktsepteerima, leidsin ma sellest koopast väljapääsu. See oli parim otsus, mille ma eales olen teinud!

Muidugi ei tulnud enese aktsepteerimine ja armastamine päris üleöö. Alguses oli mul lihtsalt sügav soov oma elu muutmiseks, sest ma olin kannatustest tüdinenud. Ma teadsin vaid seda, et allaandmine pole valik. Ma tahtsin pigem elada ja uskuda, näha lõpmatute võimaluste maad.

See oli minu sisemine vägi ja empaatia, mis lõpuks egokihtide alt valla pääses. Ja miski polnud enam endine.

Armastus asub siin ja praegu

Tegelikult on armastus alati siin koos meiega. See asub praeguses hetkes. Aega võtab ainult selle energiaga kontakti saamine, samamoodi nagu õpime teadlikkust ja hetkes elamist. Kui lased lahti üleliigsest pagasist ja hingad sügavalt sisse, siis on see alati kohal.

Võib öelda, et pikk teekond kestab mõnes mõttes vaid ühe hetke. Järjepidev otsimine, et lõpuks avastada, et oled alati kohal olnud. See ongi minu arvates elu salapära.

Armastus on ainus, mis loeb. Ainus, mis on ehtne. Ma ei tea siin maailmas paljusid asju ning kipun tavaliselt kõiges kahtlema, kuid ma tean, et armastus on reaalne. Ning sellest lähtuvalt ma ka elan.

Enesearmastamine tähendab mõnikord enda unistustest lahtilaskmist, et nad saaksid vabalt lennata. See seisneb praeguse olukorra aktsepteerimises. Enesearmastaja ei loobu tegelikult sellest, mida ta armastab, vaid ta leiab armastuse sellest, milline ta praegu on. Ainus, millest me armastamisega loobume, on kontroll. Uskumisest, et on head kogemused ja halvad kogemused. Või et kõik peab just nii toimuma nagu meie seda tahame. Selle asemel laseme need soovid hoopis vabaks, et nad ise jõuaksid meieni sobival ajal, täpselt sellisena nagu neile meeldib. Me aktsepteerime kõike, mis tuleb, ja oleme selle eest siiralt tänulikud.

Kui õpid ennast armastama, siis sa õpid kogu olemasolevat armastama, austama ja aktsepteerima. Valitseb harmoonia, lähedus ja ühendus. Õpid elama hetkes, kõikide võimaluste maal. Mitte miski ei tundu võimatu. Minevik ega tulevik pole oluline, sest kõik toimub just nüüd, ja sa võid iga hetk muutuda ning uuesti alustada.

Enesearmastus on kõige tähtsam ja suurim aare universumis. See ongi.. elu!