Mis ajast me loobusime iseseisvast mõtlemisest?

Rubriik: Tõeline mina - Madis MarkJäta kommentaar

On arvukalt inimesi, kes kahtlevad autoriteetides ja peavoolumeedias. Leidub neid, kes siiamaani kahtlevad 9/11 terrorirünnakutes, Holokaustis, ajaloos, rahandussüsteemis, haridussüsteemis, teaduses, meditsiinis (näiteks vaktsiinides ja ravimites), kliimateoorias ja nüüd ka koroonaviiruse ametlikus versioonis.

Mina olen üks nendest inimestest, juba keskkooli algusest saati pärast isiklikku transformatsiooni, kui õnnetu ja kiusatud ratastoolipoisina muutusin ennast armastavaks inimeseks, kes andis elule uue tähenduse ning hakkas uskuma, et valu on kingitus. Siis olid ka esimesed korrad, kui puutusin kokku alternatiivse info ja vandenõuteooriatega, vaadates filme nagu Zeitgeist, Matrix, Truman Show, ja lugedes eneseabiraamatute hulgas ka David Icke’i teoseid tulnukreptiilidest ja globaalsest eliidist.

See tuli mulle loomulikult, sest ma olin avatud ja elust siiralt huvitatud. Ma ei võtnud kõike puhta kullana, kuid ma kasutasin seda oma teadvuse laiendamiseks. Mida rohkem ma erinevaid vaatenurki kogesin, seda rohkem oskasin esitada küsimusi. Ma soovisin ja soovin siiamaani leida tõde, ükskõik milline see ka poleks. Ma ei saanud aru, miks säärased maailmavaated teistele nii vastumeelsed olid. „Pole võimalik mitte mingil juhul!“ – selline reaktsioon oli minu jaoks müstika. Mida on selles hirmsat, kui ongi võimalik?

Võib-olla mängis rolli see, et ma olin alati olnud üksildane poiss, kellel oli aega mõelda ja kõrvalt maailma jälgida. Olla teistsugune oli mul veres. Ma ei tahtnud seda alguses aktsepteerida – soovisin ühte kuuluda nii nagu kõik teised, kuid lõpuks ma võtsin selle omaks ja tänasel päeval olen siiralt tänulik, et sain seda üksindust kogeda. See avas mulle nii palju põnevaid uksi, et võtab lausa sõnatuks.

Miks me lõpetasime küsimuste esitamise?

Nüüd on võimalik, et sina pead mind ja tuhandeid teisiti mõtlevaid eestlaseid segasteks või ebaõnnestunud koolilasteks, kes ei mõista empiirilist teadust ega demokraatlikku ühiskonda, mis avab inimestele kõik tõed ilma igasuguse kahtluseta.

Aga mina küsin: mis ajast ja miks me kaotasime iseseisva mõtlemise ning küsimuste esitamise, mis peaks olema teaduse aluseks? Mis ajast me otsustasime, et nüüd teavad autoriteedid või teadlased kõige paremini, mida teha ja kuidas elada?

Miks ei või tavainimene enam isiklikku tõde väljendada? Sest meil kõigil pole doktorikraadi või laboreid, kus käivad need tõelised uuringud?

Mina pole viroloog, kuid ometi kahtlen koroonaviiruse ametlikus versioonis. Ma ei vastandu, kuid tunnen, et selles loos on midagi, mis ei klapi (sellest kirjutan teinekord). Olen ma peast soe, ohtlik ühiskonnaliige või on mul ka õigus midagi asjast arvata?

Minu silmis tähistab teadust eelkõige avatud mõtlemine ja vaatlemine. Me kõik suudame vaadelda, elust õppida ning tähtsaid avastusi teha. Iga inimese sõna loeb. Muidugi me võime teha vigu ja tuleb tunnistada, et objektiivset mõtlemist leidub harva. Me oleme inimesed, kellel on maailmast subjektiivne taju, kuid see kehtib ka teadlaste puhul.

Teadus: Eksimatu “Jumal” või inimlikult mõjutatud tegevus?

Ükski teadlane ei ole ime-inimene, kes teab täpselt, mis toimub. Teadlased teevad vigu, neil on varasemad eeldused ja neid mõjutab kogu maailmasüsteem. Töö on tellija materjalist ning vaatleja mõjutab vaatlemistulemusi. Isegi suur teadlaste punt, kes jagavad  samu eeldusi, jõuavad sarnaste vaatlemistulemusteni – kvantiteet ei garanteeri edu. Mida otsid, seda ka leiad.

Kui paljud meist üldse loevad teaduslikke uuringuid ja teavad, kuidas on teadlane oma tõestusteni jõudnud? Olgem ausad, et enamik meist näeb meedias uudist ja seejärel otsustab, kas usub sellesse või mitte, mis on mõjutatud näiteks sotsiaalse konformsuse või varasemate uskumuste, isegi elukogemuste poolt.

Kes on teadusuuringutesse süübinud, on teadlik, et seal valitseb suur korralagedus, kuna üksteisele vastu rääkivaid uuringuid on palju ning nende sõltumatus on kaheldav. Meie elu dikteerib suures osas kasumil põhinev majandussüsteem, mis loomulikult annab omad korraldused ka teadusele. Teadusuuringud on väga kallid ja vaid teatud institutsioonidel on raha nende tellimiseks, seega kehtib tuntud tõde: jälgi, kust tuleb raha. Kas me saame täielikult usaldada, et teadus töötab vaid inimkonna poolel ning kõik asjaosalised huvituvad tõest ja selle avaldamisest ükskõik milline see ka poleks?

Samuti on olemas hulga teadlasi, kes peavooluga ei nõustu, kuid keda heidetakse kommuunist välja ja tehakse maha, määrates neile sildi nimega quack (šarlatan või pseudoteadlane). Mis garanteerib selle, et nad on tõepoolest kehvemad kui teised? Mis ajendab neid selleks, et esitada süsteemile väljakutse ning riskida oma karjääri või mainega? Miks on nii paljud alternatiivsed teadusavastused agressiivselt alla surutud?

Mis rolli mängib teadlase, arsti või autoriteedi meeleseisund? Kui palju on nad tegelenud enesearenguga, uurinud oma ego, käinud teraapias, praktiseerinud mediteerimist ja mõistuse juhtimist? Miks pooldatakse pigem analüütilist mõtlemist kui emotsionaalset intelligentsust? Miks ei ole maailma juhtivates asutustes holistilist suhtumist – tasakaalu loogika ja loovuse vahel?

Miks juhivad meid tuima näoga inimesed, kes ei tunne elust rõõmu ega pole ühenduses oma südamega? Või nõustavad näiteks arstid, kes ise tervislikku eluviisi ei praktiseeri? Miks me ei kuula neid, kes ON rõõmsad, kes ON haigustest omal käel tervenenud, kelle silmades PAISTAB sära?

Joe Dispenza, Gregg Braden, Bruce Lipton, John Bergman – need on vaid mõned näited nii-öelda pseudoteadlastest, kelle tööga olen kursis ja kellel on revolutsioonilised ideed, mis ohustavad kogu senist maailmapilti, millele ühiskond toetub.

Nad ei käitu sugugi tavapärase tunnustatud autoriteedi moodi, aga nad kõik pakatavad kirest, empaatiast ja rõõmust. Juhus? Ei ole, sest nad usuvad ühtsesse universumi, väljaspool keha eksisteerivasse teadvusesse, imedesse ja inimkeha geniaalsusesse, mis võimaldab terveneda ükskõik millisest haigusest – seepärast nad ongi õnnelikud. Samal ajal, kui suurem osa maailmast usub, et on hukule määratud. Need on lihtsalt täiesti erinevad paradigmad.

Seega jah, teadus on mõjutatav. Eelkõige maailmas valitseva paradigma poolt. Tervikpilt on keerulisem ja mitmekülgsem kui meile tundub. Mis on tegelik tõde? Kui oled iseseisev mõtleja, siis ainus vastus sellele on: ei tea. Mida vähem kindlaid fakte uskuda ja mida avatum erinevate vaatenurkade suhtes olla, seda lähemal sa tõele oled.

Teadusel on suur väljakutse: me saame empiiriliselt mõõta vaid seda, mis on kitsalt piiritletud, vastasel korral on tegureid liiga palju. Samas kui loodust purki panna, ei ole see enam originaalne loodus. Müstika jääb õhku, ja on kaheldav, kas teadus üldse kunagi tõde puudutab. Teaduse eesmärk on jõuda hoopis tõele võimalikult lähedale.

Nüüd vankumatut usaldust teaduse vastu põhjendatakse nii: „nemad on tõele hetkel kõige lähemal, seega ma kuulan parem neid.“ See on iseenesest loogiline, kuna suureneb justkui tõenäosus, et nii saad ka sina tõele kõige lähemal olla. Kuid see ei pruugi igas olukorras kehtida. Seega ma jätan alati varuruumi „mis siis, kui …?“ küsimiseks. Nõustun, et väga ratsionaalne on teadusega kursis püsida – nii ei ole mul midagi kaotada. Kuid säilitades iseseisvuse on võimalik ka midagi juurde võita.

Logisev süsteem + Südamehääl = Põhjus kahelda

Seda kõike arvestades, miks ei peaks olema loomulik, et ma peavoolus kahtlen? See ei ole religioon, mida ma järgima pean. Vigasid ja valesid VÕIB esineda. Isegi kui suurem osa professionaalidest on heade kavatsustega. Seda ma ei tea, kuid ma usun ja usaldan, et on. Seega ma ei kahtle otseselt inimestes, kes teevad imelist tööd, et inimkonda aidata, vaid ma kahtlen eelkõige SÜSTEEMIS, mis ilmselgelt ei tööta, pole jätkusuutlik ega ka miski, mis inimesi sügavalt õnnelikuks või terveks teeb.

Mina pean ennast õnnelikuks inimeseks. Ma olen tervenenud ka terviseprobleemidest, mida arstid ei osanud lahendada, sest nad ei ole õppinud toitumise ja krooniliste hädade omavahelisi seoseid. Ma olen näinud maailma avatud silmadega ja ütlen enesekindlalt: „This shit’s got to change. It doesn’t make any fucking sense!“

Samas ei soovi ma vastanduda. Ma ei kavatse kellegagi sõdida. Ma olen samamoodi karantiinis ning järgin valitsuse juhiseid. Ma pole kindel, mis on õige lahendus. Ma tean, et olen eksiv inimene nii nagu kõik teised, seega iseenda mõtetes kahtlemine on harjumuspärane.

Minu taotlus on vaid see: palun mõtleme avatult ja usaldame vahetevahel oma pea asemel ka intuitsiooni. Palun keskendume sellele, et oma keha terviklikul tasandil tervendada, selle asemel, et hüsteeriliselt võidelda vaid sümptomite, viiruste ja muude looduslike nähtuste vastu. Ja palun näitame üksteise suhtes austust, isegi paranoias pakatavas toidupoes.

Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele ja viia ellu oma unistused? UUS TASUTA E-RAAMAT!

Jäta kommentaar

See veebileht kasutab Akismeti, et spämmi vähendada. Uuri, kuidas sinu kommentaaride andmeid töödeldakse.