Digivahendid on suurepärased tööriistad info kogumiseks, suhtlemiseks, kunsti loomiseks ja töötamiseks. Olgu, mõnikord on ka tore meelt lahutada ning ennast teise maailma unustada!
Kõik on valikute küsimus: pole olemas õiget ega vale. Siiski oleme nõus, et digiharjumused lähevad sageli käest ära, mõnikord lausa ekstreemsusteni. Rõõmu ja arengu asemel võime kogeda unepuudust, tühjust, ärevust, üksindust, kahetsust ja vangistatust. Aastaid võivad mööduda ajutiste naudingute saatel, kuid ilma eriliste muutusteta isiklikus arengus.
Tähelepanu on meie kalleim ressurss, millest püüavad kõik tehnoloogiahiiud kinni haarata. Kuid hetkest, mil kaotame juhtimise oma tähelepanu üle, loobume ka roolist, millega suunata hinge. Seepärast võib digitaalne minimalism olla lausa elu ja surma küsimus.
Teadlikud digiharjumused on eriti olulised neile, kes töötavad kodus ja elavad üksi, või kellel on liikumisraskused ning puuduvad kohustused, mis sunnivad tegutsema või kodust väljuma. Sellesse gruppi võivad kuuluda näiteks noored, kes elavad vanemate juures, õpivad ülikoolis või saavad finantsilist abi nagu mina (jess, viimastel aastatel ei lähe see enam vaid üüri tasumiseks).
Inimene on programmeeritud vältima ebamugavust ja otsima naudingut, seega imekergeid hiireklõpse on võimalik dopamiini toel tegema jäädagi, kui pole motivaatorit, mis mustri katkestab. Võta vaid Netflix lahti, varu omale kiirtoitu, ning naudi oma elu paradiisis! Kui see vaid õnne tooks…
Tunnistan, et olen suure osa elust maha maganud just selle kontrollimatu digisõltuvuse tõttu, mis sai alguse varajases lapsepõlves. See on toonud mulle nii palju hingevalu ja frustratsiooni, et tõenäoliselt on seda võimatu sõnadesse panna.
Paljudele tähendab virtuaalmaailm produktiivsuse langust, kuid minule on see tähendanud iseenda täielikku kaotamist. Kui möödub kasvõi paar tundi mõttetus meelelahutuses, olen energiast nii tühi, et ma ei taha justkui kellegagi suhelda. Hoopis sulgun ja kaotan motivatsiooni, selguse ning kutsumuse. Rõõmsast, andekast ja ambitsioonikast mehest saab tõepoolest vaid iseenda vari.
Mõnikord on lähedased ehk arvanud, et asi on nendes, või ma lihtsalt olengi selline tuim kala, aga tegelikult on see olnud vaid tühjus, mida peab iga päev teadlikult täitma. Nii et kui märkate minus muutusi, võite kindlad olla, et see on tänu digitaalsele minimalismile ja ergutavatele päevarutiinidele, mis aitavad elada tõeliselt tähendusrikast elu.
Ma ei liialda, kui ütlen, et vabadus digimaailmast annab lausa supervõime. See on korduvalt minu elu päästnud, mind uuesti sünnitanud. Vaja on sulgeda vaid internet ning õige pea mäletan, kes ma olen ja mis on tõeliselt oluline. Taasavastan oma anded, oskused ja kire. Oh, kui loomulik ja lõbus oli lapsena ilma digiseadmeteta elada, mängida õues või mängida toas – igal juhul hakkas loovus tööle!
Igavus on tegelikult seisund, mis on vajalik loovuse aktiveerimiseks. Muistsel ajal pani see meid tegutsema, sest aju soovis vaheldust. Tänapäeval saad endale präänikud kätte anda ilma igasuguse vaevata – siit ka nappus igavusest või produktiivsest ajast iseendaga.
Mida uuem generatsioon, seda ekstreemsemat sõltuvust näeme. Kui mina kasvasin üles teleka- ja arvutimängudega, siis uuemad põlvkonnad nutitelefonite, aina lühiajalisemat tähelepanu nõudva sotsiaalmeedia ning virtuaalreaalsusega. Mine tea, võib-olla seetõttu ma olengi pioneer, kes on kõikvõimalikud nipid ja tööriistad raske teekonna jooksul teada saanud, et anda panus tulevase ühiskonna rajamisel?
Jah, iga õppetund saab olla kingituseks, mis edasi viib. Seepärast olen tänulik, et olen kogenud mõlemat maailma ning õppinud lihtsaid hetki taaskord väärtustama. Kunagi pole hilja oma elu restartida ja uue tarkuse toel edasi astuda! Nii saavad kahetsustest ressursid ja tänuhetked. Ma ei tea, kui palju on minu lugejate seas digitaalse minimalismi huvilisi, kuid igal juhul olen oma mõtteid organiseerimas, sest hiljuti tegin Turunduslabori liikmetele ühe Zoomi esitluse.
Kui sul on teemakohaseid küsimusi või väljakutseid, võid alati nendest rääkida!
