Kirjutamisest tuli mul väike paus sisse, kuna viimane nädal on päris mahukas olnud. Käimas on veel eksamisessioon IT Kolledžis, mis lõppeb esmaspäeval, ja täna sai lõpetatud ka Holistilise Teraapia Instituudi koolituse viimane moodul, mis kestis 4 pikka päeva nagu tavaliselt.
Sellel moodulil käsitlesime me surmateemat, millega oli tugevalt seotud loobumine, tühjus ja uus algus. Teavad kõik, et enne, kui tärkaks uus, peab sellele esmalt ruumi tegema ja lõpetama kõik vanad asjad.
Tegime läbi ka vastavaid harjutusi. Näiteks valisime ühe hinnalise ja enda jaoks vajaliku asja, omaduse, võimaluse või unistuse, millest on raske loobuda. Süvenesime sellesse klammerdumise tundesse ning siis mängis üks meist Surma, kes halastamatult selle ära võttis(paberilipiku, kus oli see asi kirjas) Harjutuse eesmärk oli kogeda kaotust ja valu/leina, mis kaasneb millegi kaotamisega. Tunda tühjuse tunnet, mis algul oli võib-olla veidi ebameeldiv, olenevalt asja väärtusest, aga mis hiljem transformeerus mõnusaks vabaduseks ja aktsepteerimiseks.
Korraldasime üksteise jaoks ka mänguliseid matuseid, mis võib kõlada veidralt, kuid see oli üsna huvitav kogemus. Igaüks sai läbi elada surma, koos kogu tseremooniaga, ning samuti teist matta ja ära saata. Idee oli sarnane: kogeda leppimist ja tühjust, et sündida jälle uuesti, uue tarkusega ning tänulikkusega. Mulle tuletas see meelde, kui oluline on elada kirglikku elu, siin ja praegu.
Holistilise koolituse aasta on minu jaoks olnud asendamatu väärtusega. Lõpetamine oli küll vabastav, kuid samas ka kurb. Kõik need koolikaaslased on väga erilised inimesed, kellega oli tore koos õppida. Nutta ja naerda. Olen neile südamest tänulik ja loodan, et meie teed ristuvad taas.
Kõik need kooliõpetused olid tegelikult üsna tuttavad, põhimõtteliselt teada. See pole ka ime, sest vastused on meis alati olemas. Aga koolitus aitas väga hästi neid kinnitada ja samuti pakkus uusi vaatenurki, nippe ja trikke. Õppisin ennast rohkem usaldama, armastama, hindama. Avastasin endas uusi omadusi ja tugevusi. Mind pandi seal pidevalt proovile, hirm ja ebakindlus olid regulaarsed külalised. Nii eneseavamisel kui ka intuitsiooni kasutamisel. Kogesin üksindust ja minevikust pärit mustreid, valu. Kõike vajalikku oma teekonnal, et saaks edasi astuda.
Täiesti pole ma muidugi oma hirmudest ja kompleksidest vabanenud, kuid ühe aastaga on meeletu töö tehtud. Olen hakanud ennast rohkem avanema ja aktsepteerima. Unistused on lähemal kui kunagi varem ja olen leidnud endas jõu, millega ma siin elus valu valguseks muudan. Olen suurte muutuste lävel ning on vaid aja küsimus, millal ka minu väline maailm koos füüsilise kehaga muutuma hakkavad.
Huvilistele: holistika.ee
3 Responses
Ma olen teinud sellist surmaga seotud harjutust, kus tuli valida grupist üks võõras inimene, et talle rääkida iseenda elust. Ma olin ära surnud ja pidin sellele võõrale rääkima, kas see kes ära suri oli õnnelik, kas ta tegi elus seda mida teha tahtis, kas jäi midagi tal tegemata jne. See harjutus pani ka väga sügavalt elu üle järele mõtlema – mille jaoks see kõik? Siiamaani vahest mõtlen, et kui ma nüüd praegu peaksin ära surema, kas see mida ma praegu teen ongi see mida tahan teha. Aga loomulikult need taipamised tulevad samm haaval – vanasti ma ei uskunud, et üldse mingid taipamised on võimalikud. Leian, et surma üle mõtisklemine on väga vajalik!
Just, surma silmas pidamine on väga tähtis, sest kõik võib hetkega muutuda. Ei saa jääda lootma tulevikule, vaid tegutsema peab just nüüd 🙂
Tavaliselt keegi muidugi surma peale mõelda ei taha, sest see on üsna ebamugav teema, kuid kindlasti aitab olulised asjad elus meelde tuletada. Sageli alles siis inimesed hakkavadki täiel rinnal elama, kui neil on juba teada, et surm lähedal, kuid miks mitte seda varem teha?
Kui pikemalt mõtlema jääda, siis tegelikult tuleb välja, et surm ja elu/sünd ongi üsna samaväärsed nähtused. Kui miski sureb, siis miski sünnib. Õppides üht, õpime teist 🙂
Jah! Olen täitsa päri. Mulle meeldib üks ööülikooli saade, mida olen korduvalt kuulanud, kus samuti räägib elu möödalibisemisest. Samuti ka inimestest, kelle olulisust me eluajal võib olla ei tähtsustanudki niipalju – alles peale tema surma saab aru, kui oluline ta oli. Mingitel perioodidel tuleb mul selline hellusehoog, kus siis proovin väljendada inimestele enda tundeid. Mõnele ütlen otse, mõnele lihtsalt kirjutan kirja, et ta teaks, et olen olemas. Surma teema on kuidagi eriti saatnud mind. Mul pole lähedasi surnud, aga ma kuidagi tunnetan… Ma ei teagi, mida ma tunnetan. Mingi hetk ma kartsin mõtet, et sünnime uuesti, sest mingid asjad on selles elus väga keerulised olnud. Ja puhas mõte sellest, et järgmises elus on ehk need samamoodi keerulised – teeb kurvaks või tahaks suisa põgeneda. Praegusel hetkel see mind niimoodi ei vaeva.
Seda saadet võib muudkui uuesti ja uuesti kuulata : http://www.ylikool.ee/et/13/lauri_sommer