Kui ma 2016 aasta novembris sooritasin oma elu teise avaliku sooloesituse, panin tähele, et mu süda oli tunduvalt rahulikum kui eelmistel kordadel. Mul oli küll tunne nagu sõnad võivad peast ära haihtuda, kuid tänu positiivsetele enesesisendustele ja olevikuhetkes püsimisele suutsin ma sellest esinemisärevusest edukalt läbi minna.
Publik elas mulle rõõmsalt kaasa ning ma sain taaskord kogemuse, et esinemine tuleb mul imehästi välja. Need hetked tundusid mulle nii müstilised, et kogu keha tajus elu lõpmatut kõikvõimalikkust. Teadsin, et see kõik on alles algus ning püsivalt edasi minnes suudan maailmale veel palju-palju imesid näidata.
Samas meenus mulle ka vana maailm, milles olin aastaid tagasi nii hirmunud, et ei suutnud inimestele isegi otsa vaadata. See oli aeg, mil avalik laulmine tundus minu jaoks kui võimatu utoopia, mille kogemiseks polnud ma õige inimene. Ma kartsin, et mu saatus on igavesti kivisse raiutud, ning kui julgust pole näha, siis seda polegi olemas.
Kuid kogedes nüüd seda ulmelist transformatsiooni, ei tunne ma vaid piiritut tänulikkust, vaid minus kerkib esile ka soov öelda inimestele kogu südamest, et siin elus on kõik võimalik!
Ma mõistan, kui raske on hirmude juhitud maailmas võtta vastu sõnumit, et iga inimene on oma reaalsuse looja ning elu on oma olemuselt imekaunis paradiis, kus on kõik muutused elementaarsed nähtused, kuid ma usun, et minu elu suudab inimmõistusest sügavamale kiirata ning ekslevates inimestes süüdata leegi, mis selle tõe ära tunneb.
Elu on mulle õpetanud, et hirm on ajutine nähtus, millest võib ootamatult saada hoopis inimese suurim kirg. Näiteks aasta tagasi ei julgenud ma isegi õpetaja ees suud lahti teha, kuid nüüd olen juba laval ning kaifin seda kogu hingest. See on üks parimaid tundeid, mida ma kunagi kogenud olen, ning selle muutuse teadvustamine aitab mul näha, kui suhteline meie reaalsus tegelikult on. Kui palju võib meie elu väikse aja jooksul või kasvõi hetkega muutuda?
Mul on veel pikk teekond ees, kuid olen kirja pannud oluliseimad tarkused, mis on mind seni teeninud.
Hirm on muster
Kõige tähtsam samm ühegi piirava harjumuse muutmiseks on mõista, et tegu on just nimelt mustriga, mitte Sinuga. Väga raske on muuta ennast, kuid palju lihtsam on muuta mustrit.
Hirm on minevikus loodud programm, mille eesmärgiks on kaitsta meid valu eest, kuid iroonilisel kombel on see enamasti meie õnne ja vabaduse blokeerija. Algsest sündmusest võib mööduda mitukümmend aastat, kuid hirm säilib endiselt ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta, piirates meie elu. Kui jääda teadlikuks ja ausaks, on võimalik endale tunnistada, et see pole tõsi – see on kõigest peas paiknev vana programm, mille järele pole enam vajadust. Meie otsustame, kas kuulame seda või mitte.
Abistavad küsimused hirmu kui mustri teadvustamiseks:
- Kas see on tõsi?
- Kas ma saan absoluutse kindlusega teada, et see on tõsi?
- Kas see hirm teenib mind?
- Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?
- Mis on parim, mis saab juhtuda?
- Miks ma tahan seda hirmu ületada?
Rahumeelne mässamine
Kuigi kasutasin pealkirjas väljendit “võita hirmu,” pole tegelikult vaja seda karta või sellega võidelda. Hirm lihtsalt on. Üks tõhusamaid viise millegi muutmiseks on sellega esmalt rahu teha, sest kui osutad millelegi vastupanu, saab see tugevamaks. On oluline pakkuda endale mõistmist ja andestamist, aktsepteerida ennast sellisena nagu oled. Ükski hirm või muu piirav käitumismuster ei kahanda meie väärtust! Vastupidi, see võib isegi meile väga palju õpetada, ja me suudame nende kogemuste abiga ka teisi inspireerida.
Seega hirm ei ole meie vaenlane. Aga ometi me tahame seda ületada, kuna ihkame vabadust, põnevust ja võimalusi. See on meie valik. Kui miski on oma aja ära elanud, siis miks mitte kogeda midagi uut? Ka headele sõpradele peame ükskord head aega ütlema, kui elutee kutsub mujale. Seda kõike võib teha ilma sõjata, mõlemaid pooli austades.
Hirm tekib. Emotsioon tekib. Las ta siis olla! Peatume hetkeks, teadvustame selle olemasolu, ja lähme edasi.
Kohaloleku vägi
Kui ma tunnen suurt hirmu ja mu süda on minemas hulluks, hakkan ma kõigepealt enda sügavat hingamist jälgima. See aitab mul tulla praegusesse hetke, kus pole hirmu jaoks kohta.
Igasugune stress ja ärevus saab meisse tulla vaid siis, kui mõtleme minevikust või kardame tuleviku pärast. Kuna sellises seisundis on raske jääda rahulikuks ja ratsionaalseks, siis on uue seisundi loomiseks kasulik mediteerida, mis toob meid vaatleja rolli ning vähendab kehas olevaid stresshormoone. Mõnikord on selleks hea tunnetada kehas olevaid tundeid või aistinguid, aga kui see segab, on heaks nipiks ka teistele esinejatele (või millele iganes toimuvale) keskendumine. Selle asemel, et muretseda enda lähituleviku pärast, on palju etem nautida ja austada seda, mida teevad teised. See hoiab Sind olevikus ning hirmu jõud väheneb.
Sloow dooown!
Armastus ja tänulikkus
Ehk oled kuulnud väljendit, et kõik meie mõtted, tunded ja teod jagunevad oma olemuselt kahte gruppi: tegevused, mis tulevad hirmust, ja tegevused, mis tulevad armastusest. Hirmu vastandiks on armastus, seega on paanika korral hea mõelda: “Mida armastus teeks? Kuidas ma saan siia rohkem armastust ja rõõmu lisada? Mis selles olukorras väärib tänulikkust?”
Jällegi aitab siinkohal olevikuhetke naasemine, sest see viib meid kontakti oma südamega ehk liigume peast kehasse. Ja südamel on olukorrast hoopis teistsugune arvamus kui meie egost pärit hirmul.
Mäletan hetke, mil oli kätte jõudmas minu esimene avalik esinemine: sees oli ärevus, käed värisesid, mõistus kartis sõnade ununemist ja süda tagus rekordkiirusel. Lisaks sellele, et olin eelnevalt visualiseerinud edukat esitust, aitas mu hirmu vähendada südame kuulamine ja publikule keskendumine. Ma teadvustasin, et ma läksin sinna vabast tahtest, ma tahtsin ennast avada ning näidata oma sisemist ilu, ja ma teadsin, et minu laulmine võib inimesi inspireerida ning nende elusid mõjutada.
See missioonitunne tõi minus esile enesekindluse ning armastuse – kui pilt laieneb iseenda pealt inimeste teenimise ja aitamise suunas, paistab hirm selle väe kõrval väga tilluke. Kui lood oma eesmärgile piisavalt suure tähenduse (miks?) ja seda vajalikul hetkel meelde tuletad, kaotab hirmumõte usutavuse!
Ja lõpetuseks mõned küsimused sisevaatlusteks:
- Millal oli viimane kord, kui hirm takistas Sul teha seda, mida tahtsid või mis oleks Su elule väärtust lisanud?
- Kui ebaõnnestumine oleks võimatu, mida Sa teeksid?
- Mis on see väike samm, mille saad astuda täna, et jõuda sellele lähemale?
- Kui kohtled ennast inimesena, keda väga kalliks pead, millise kingituse Sa endale kingiksid ning mida Sa endale sooviksid?
