Matkasaade
Paljud ilmselt veel ei tea, kuid aprilli lõpus osalesin matkasaates, mida sügisel Kanal 2-s näidatakse. Ööbisin kaks nädalat metsas, tegin palju trenni ja nautisin ilusat Eesti loodust. Sisust ma küll palju rääkida ei tohi, seda seiklust näete sügisel, kuid võin öelda, et see oli ilmselt seni minu elu ägedaim ettevõtmine. Siiamaani tundub see justkui unenägu, mis tekitab küsimusi, kas see ikka tõeliselt juhtus. Rõõm on tõdeda, et see oli tõepoolest reaalne. Mul on hea meel, et võtsin vastu sellise väljakutse ning sain sellega ka edukalt hakkama.
Matk oli minu jaoks nii füüsiline kui ka vaimne eneseületus. Kohati oli see nii raske, et tundus nagu hullemaks minna ei saa. Ühel päeval näiteks külmetasin pool päeva märgade riietega rajal, kus ma ise üsna abituna teiste abile pidin lootma, et sihtpunkti jõuda. Mugavustsoonist olin kindlasti väga kaugel. Pähe kerkisid tihti igasugused virisevad mõtted ja mõnikord tundsin ennast täieliku ohvrina, aga kuna olin õppinud juba selleks ajaks enda emotsioonide ja mõtetega toime tulema, siis paanikani ma ei jõudnud. Võtsin hoopis sellist olukorda kui enesearengu võimalust ja naersin enda situatsiooni üle. Mõistsin, et olukord ei ole tegelikult nii traagiline kui see tundus, vaid see oli nagu ajutised pilved taevas. Pealegi oli selge, et mossitamisest ei ole mingit tolku – vastupanu praegusele hetkele tekitab ainult ebavajalikku stressi juurde. Olen veendunud, et kui olukorda ei saa muuta, siis tuleb lihtsalt võtta sellest parim, mis võimalik. Ja seda ma ka tegin. Hiljem tundsin vaid rõõmu nendest kogemustest ja mõistsin, kui palju need mind õpetasid. Eriti selgelt ilmutas ennast tänulikkus pealtnäha pisikeste asjade üle, mida rutiinses elus tähele ei pane. Huvitav oli näha, et sellistes oludes oli soe lõke, kuivad riided ja toit justkui osa paradiisist.
See seiklus oli väga võimas ja kindlasti andis see mulle palju juurde. Tunnen, et olen avatum loodusele ning soovin rohkem väljas olla. Samuti on maailmapilt palju laiemaks muutunud ning sees on enesekindel tunne, et miski pole võimatu. Kahanenud on hirm uute väljakutsete ees.
Portugali minek
Kui matkalt koju jõudsin, siis tegin koolis avalduse ka välismaale minekuks. Tundsin, et tahan kasutada seda suurepärast võimalust osaleda Erasmus programmis ning avardada oma maailma veelgi rohkem. Õpinguteks valisin Aveiro ülikooli Portugalis ja ootan nüüd nendepoolset kinnitust, kuigi see on juba üsna kindel 🙂
Kahtlemata tuleb sellestki hindamatu kogemus ja ilmselt veel suuremgi seiklus, mille abiga kavatsen purustada palju hirme ja laiendada oma mugavustsooni. Ootan põnevusega!
