Mu elu on väga eriline. Olen nii kaugele jõudnud, et see on lausa uskumatu. Vaadates tagasi oma minevikku ja võrreldes seda praeguse reaalsusega, ilmub minu näole suur naeratus. Olen leidnud enda tõelise olemuse, mis aitab mul igas olukorras rahu säilitada ja igal hetkel tänulik olla. Kõik on osa kogemusest, mida huviga pealt vaatan.
Kuid ma tunnen, et minu suurim potentsiaal on veel uinunud olekus. Tunnen seda iga kord, kui jään iseendaga ning viibin vaikuses. Või kui ma kuulan oma lemmikmuusikat, mis tuletab mulle meelde, et absoluutselt kõik on võimalik. Ma tunnen seda ka inimestega suheldes ja nende peale mõeldes, sest tean, kui palju on minus jõudu, mis suudab kogu maailma mõjutada.
See tunne on aja jooksul muutunud tugevamaks ja ma panen seda aina tihedamini tähele. Mida rohkem ma seda tunnetan, seda reaalsemaks see muutub ja seda suurem missioonitunne minu sisse tekib. Järele jääb vaid küsimus, miks ma seda täielikult vastu ei võta? Teades kõike seda, milleks on mu hing suuteline, miks ma venitan? Miks põgenen iseenda väe eest?
“Meie sügavaim hirm pole mitte see, et oleme saamatud. Meie sügavaim hirm on see, et oleme mõõtmatult võimsad” – see on mõte, mis minuga tugevalt resoneerub. Tunnen, et see on täielikult tõsi. Ma tean, mis potentsiaal minu sees on, ja ma pidevalt tahan seda avastama minna, kuid iga kord, kui olen peaaegu juba uksest sisse astunud, pööran ringi ning otsin võimalusi enda eksitamiseks.
Elu on isegi pinnapealselt nii huvitav, et koguaeg tahaks millegagi tegeleda, infot tarbida ja ennast lõbustada. Iga impulsiga kaasneb tunne, et see on maailma kõige olulisem asi, millega on vaja just nüüd tegeleda, kuid lõpuks jõuab alati kohale, kui tühine see tegelikult on. Lõpuks tuleb alati meelde, kui väga ma tahan hoopis sellest salapärasest uksest sisse astuda. Ja taaskord teen uue katse.
Usun, et unistuste maailma sisenemine sümboliseerib samal ajal nii sündi kui ka surma. Iga kord, kui olen pikalt mediteerinud ja vaikuses olnud, olen kogenud suurt tühjust, mis aktiveerib hirmu ja seejuures veel suurema tahte ennast takistada. Sel hetkel tunneb ego suurt ohtu ning teeb kõik selleks, et ellu jääda, seega on ühest äärmusest teise äärmusesse väga kerge sattuda.
Isiklikult tekib minus tohutu tung minna arvutisse ja uputada ennast täielikult ära, otsides näiteks videosid, mida vaadata, ja eriti tore on siis, kui samal ajal on võimalik midagi süüa. See pakub mulle turvatunnet ja ma tunnen, et miski minus säilitab elu. Aga kui meel on rahunenud või kätte on jõudnud uinumise aeg (vaikus), siis muutub mõistetamatuks, miks ma tegin seda, mida tegin. Siis tuleb uuesti meelde, mida ma tõeliselt väärtustan.
Positiviine on see, et seda ei juhtu enam nii tihti nagu varem, ja mu teadlikkus on iga päevaga kasvanud, kuid see on siiski suur väljakutse, mille ma pean kindlasti ületama. Arvuti sümboliseerib minu jaoks viimast pusletükki, mis minu vana maailma koos hoiab. Kui lõpetan enda pimestamise, siis kõik muu läheb iseenesest paika.
Mida rohkem ma teadlikule vabanemisele mõtlen, seda rohkem mu hing rõõmustab. Vaikus ja aeg iseendaga on minu jaoks lihtsalt niivõrd eriliseks muutunud. See meenutab mulle lapsepõlve, kus ei olnud nii palju tehnoloogiat ning mu loovus oli täielikult vaba. Olen selle taaskogemisest kaua aega unistanud, seega on kätte jõudnud aeg, mil lasen sellest harjumusest lahti. Mine tea, mis põnevaid asju juhtuma hakkab!
Järgmine osa: 5 sammu piiravast harjumusest vabanemiseks
