Mida õpetas mulle skolioosioperatsioon?

Meil kõigil on olnud hetki, mil me mõtleme: “Kui ma vaid ometi seda teadnud oleks…” Tihti teeme otsuseid, mida hiljem kutsume vigadeks, kuid samas olid need tehtud hetke parima teadlikkuse juures. Kuidas siis tekkinud kahetsusest lahti lasta, minevikuga rahu teha ja edasi liikuda?

Lugu raskest seljaoperatsioonist

2011 aasta suvel, kui olin lõpetanud keskkooli ja valmistumas ülikoolieluks, olin sunnitud tegema väga raske valiku – kas minna seljaoperatsioonile või mitte. Nimelt oli minu selgroog niivõrd kõveraks paindunud, et skolioos oli lausa 40 kraadine. Ma ei tea, miks see nii hilja alles välja tuli, aga aastaid kestev istumine ja ebaühtlane keha kasutamine oli oma töö teinud.

Põhjuslikke tegureid oli ilmselt mitmeid. Arstid arvasid, et mu vasak pool oli õnnetuse tagajärjel lihtsalt rohkem kahjustunud ning sellest saigi kõik alguse, aga kindlasti mängis rolli ka see, et ma kõndisin aastaid ühe kehapoolega: ema toetas mind vasakult poolt, samas karku hoidsin vaid parema käega. Nii ma harjusin ära ja teistmoodi enam ei suutnud.

Teadvustamata tagajärgi, olingi lõpuks olukorras, mil mulle teatati, et lähiajal on kindlasti vaja seljaoperatsioon teha. Kuna ma olin selleks ajaks juba iseseisvama ja vastutustundlikuma mõtlemisega, ei tahtnud ma algul jaatavat vastust anda, vaid soovisin veel asja lähemalt uurida.

Ma avastasin, et skolioosi lahendamiseks on ka alternatiivseid lahendusi nagu jooga, kuid selle info sain ma vaid mõnest internetipostitusest ja ma ei tundnud, et see väga kindel variant oli. Samal ajal olin suurtes pingevaludes ja kõik minu arstid ning füsioterapeudid soovitasid mul operatsioonile minna, sest ma olin veel kiire taastumisega noor inimene ja parem teha sellist asja varem kui hiljem.

Kuna operatsioonile minek tundus olevat sel hetkel kõige ratsionaalsem valik, ei osanudki ma muud teha kui kirurgi plaaniga kaasa minna, aga ma mäletan rasket tunnet südames, kui mind voodiga Tallinna Lastehaigla opisaali sõidutati. Ma tundsin, et teen oma parima, kuid süda aimas, et ma olin otsustanud midagi, mida ma hiljem kahetsen. Ma mõtlesin oma keha peale ja mõte karmist lõikusest tundus lihtsalt väga vale… aga sel hetkel oli juba hilja taganeda.

Skolioosi operatsioon kestis 7 tundi – kõige pikem, mida minu kehaga kunagi tehtud on. Ma ärkasin üles piinarikka valuga, mida saab võrrelda võib-olla vaid esialgse traumaga 9-aastaselt, kui betoonpaneel aeglaselt selja pealt eemaldati. Arvasin, et täiskasvanuna suudan sellise kogemusega toime tulla, kuid ma nutsin ja karjusin nii kõvasti kui suutsin. Metsik valu ja pool narkouimas olek – pole just kõige meeldivam kooslus. Korraks tuli ka ema mind sinna vaatama, kuid läks peatselt minema ja see meenutas mulle veel kunagi läbielatud emotsionaalset traumat, kui ma valgetes kitlites võõraste keskel üksindust tundsin.

Ma olin kangete valuvaigistite mõju all, kuid sellegipoolest oigasin valust lausa mitu päeva. See oli üks kohutavamaid asju, mida olen kunagi läbi elanud. Minu selg oli koos ribidega pooleks lõigatud, lihased vägisi laiaks tõmmatud ja pikad metallvardad sisse pandud. Tundsin ennast täieliku kivikujuna – kõik oli nii fikseeritud kui võimalik. Ja sellele lisaks ütles kirurg, et ta ei saanudki sellist tulemust nagu alguses lootis, vaid selg on endiselt kõver (kuigi nüüdsest fikseeritud ja stabiilne).

Mis Sa arvad, millised mõtted mul sellisel hetkel pähe said tulla? Ma meenutasin seda tunnet, millega ma opisaali liikusin, ja ma tundsin ääretut kahetsust kõige selle suhtes. Aga ma teadsin, et nüüd on hilja midagi muuta ja seega põhiline, mida ma mõttes korrutasin, oli: “Anna andeks, keha….” Ma teadsin, et mu keha oli enne seda operatsiooni niigi piisavalt kannatanud, kuid andeks palumine ja puhkamine oli ainus, mida ma tema jaoks teha sain. Ja kui kogu südamest kehaga suhelda ning samas andestada ka iseendale, sest tahtsid vaid parimat, on see, kust tervenemine alguse saab.

Oma elu eest vastutad vaid Sina

Pärast rasket haiglas veedetud nädalat ja koju naasemist hakkasid ebameeldivad üllatused ükshaaval välja tulema. Alles nüüd ma nägin reaalsust, millest enne operatsiooni mulle keegi ei rääkinud. Mul oli küll hea meel, et selg oli palju sirgem kui enne, ning pinged paremas pooles olid tunduvalt väiksemaks muutunud (ning sellele positiivsele osale ma keskendusingi), kuid tõsi on see, et operatsioon oli vaid tulekahju kustutamine ega teinud midagi algpõhjuse lahendamiseks.

Mõned asjad olid muutunud paremaks, aga millise hinna eest? Mu operatsioonihaav läks mädanema ning kulus tükk aega enne kui see nõustus ennast sulgema. Tuli välja, et mu keha ei võtnud metallist võõrkeha omaks ning seega on mu pikk ja kole arm ka aastaid hiljem punakas, kergelt kahjustuv, ning eraldab aeg-ajalt ka koevedelikku. Seljaarst pakkus välja, et võib titaaniumist vardad asemele panna – need ei pidavat probleemi põhjustama, aga loomulikult ma keeldusin. Ühest lahtilõikamisest mulle juba piisas.

Samuti kaasnesid metallvarrastega ka suured ebamugavused. Peale selle, et mu seljanaha tundlikkus oli oluliselt kahjustunud, tundsin ma ennast ka tehislikult ega saanud enam teatud liigutusi teha. Iga kord, kui ma ennast liigutasin, siis tundsin, kuidas metallvardad lihaseid sikutasid ja midagi seal pidevalt liikus. Aja jooksul ma harjusin kõige sellega ära, kuid siiski ei tunne ma ennast kindlalt, kui minu sees on võõrkeha, mis ei allu keha kontrollile.

Tagantjärgi tulid välja veel mõned huvitavad faktid. Hakkasin internetist lugema juhtumeid, kus inimestel on vardad katki läinud ning pidanud korduvalt operatsioonidel käima, et seda võõrkeha parandada. Ja arst teatas mulle mitu kuud hiljem, et isegi massaažis peaksin ettevaatlik olema, sest ühel inimesel läksid need massööri käe all katki. “Selg võib vale koormuse tõttu lihtsalt murduda! Kas murdub metall või tulevad kruvid luudest välja. Seepärast ei tohiks üle pingutada.” Nojah, mis seal ikka. Aitäh, et nüüd mind ka lõpuks informeeriti. Õnneks midagi sellist pole minuga juhtunud, aga veidi kõhe tunne oli küll sellist asja kuuldes.

Vahepeal ajab mind marru see, millise vähese vastutustundega arstid inimkehadega eksperimenteerivad. Isiklikult polnud mul aastate jooksul ühtegi kogemust arstiga, kes räägiks põhjalikult riskidest ja võimalikest tagajärgedest enne kui midagi drastilist tehakse. Enne seda skolioosi operatsiooni kuulsin vaid: “See oleks vaja üsna ruttu ära teha. Millise aja kirja paneme?” Kui ma edasise elu kohta küsisin, siis öeldi, et pole hullu midagi, see tavaline asi. Tookord ma veel natuke usaldasin arste, aga pärast seda kogemust enam mitte.

Siiski tuleb meeles pidada, et oma elu eest vastutame vaid meie ise. Arstide jaoks on sinu elu pöördumatu muutmine tavaliseks rutiiniks – see on nende töö, millest hoitakse emotsioonid eemal. Jama küll, et selline meditsiinisüsteem meil on, aga nurisemise asemel tuleb pigem võtta vastutus. Keegi ei sunni meid arsti juurde minema. Lõpuks anname loa selleks kõigeks ISE. Seega mõtle hoolikalt enne kui Sa oma keha kellegi kätte usaldad!

Anna juhtunule positiivne tähendus

Mis tehtud, see on tehtud. Me kõik teeme valikuid nii hästi kui sellel hetkel oskame ja selline see õpetlik elu ongi. Tuleb kogemustest võtta vaid parim ning keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. See võib olla alguses raske, kuid see on kõige ratsionaalsem tegutsemine.

Kui muretsed või koged hirmu, siis küsi endalt: “Kuidas see mind teenib? Kas see aitab minevikku muuta? Kas see aitab terveneda või lahendust leida?” Kui ei, siis suuna oma tähelepanu pigem positiivse suunas. Aga tee seda südamega! Allasurumise asemel täna seda suurt õppetundi, võta vastu uus otsus ja seejärel tee ruumi uuele tulevikule, lastes lahti kõik kahetsused ning mured.

Ma ei saa muuta seda, mida ma sel hetkel enne operatsioonile minemist otsustasin, ning ma olen üsna kindel, et selles olukorras on ka paremaid alternatiivseid lahendusi, kuid selline minu teekond oli ja arukas on sellest maksimum võtta.

Tõde on see, et mainitud operatsioon mõjutas mind väga tugevalt. Lisaks sellele, et ma saan inimestele oma sõnumit jagada ning panna neid sügavamalt mõtlema enne raskeid valikuid, õppisin ma oma keha veelgi rohkem armastama. Ma jõudsin otsusele, et kogu ülejäänud elu olen mina see, kes vastutab enda tervise eest, ning minu tulevikus saab maksimaalselt olema vaid üks operatsioon – nende metallvarraste eemaldamine ja keha loomuliku oleku taastamine.

Ilmselt see vastutuse võtmine ning iseseisvumine viiski mind lõpuks rajale, mis pani mind katsetama veganlust, toortoitlust ja kõike muud, mida ühiskond meelsasti ei aktsepteeri. Olen avatud kõigele uuele, sest olen sügavalt veendunud, et kehaga vägivaldselt käitumine EI OLE lahendus. Kui sinu süda ütleb, et miski on vale, siis ilmselt see nii ka on. Seega kuitahes normaalne võib see ümbritsevate inimeste jaoks tunduda – kui tunned, et tegu pole loomuliku ja armastava suhtumisega inimkehasse, siis hoidu sellest parem eemale.

Kokkuvõttes olen tänulik kõikidele karmidele kogemustele, mida olen elus läbi elanud, sest need on teinud minust teadlikuma ja avatuma inimese. Ja ega elu ei tasugi liiga tõsiselt võtta. Tuleb pigem üks korralik sügav hingetõmme teha ja lausuda: “Hmmm… huvitav olukord!”

Julgelt ambitsioonikas visioon

Mõnikord tunduvad olukorrad üsna keerulised olevat, aga ma hoian pea püsti ja ütlen endale, et küll laheneb kõik, mis on minu õnne jaoks vajalik. Ma ei tea, kuidas minu unistused realiseeruvad, kuid kõige olulisem on seda protsessi usaldada ja rõõmsalt edasi minna.

Kuigi räägitakse, et selgroolülide “kokkusulatamine” (spinal fusion) on pöördumatu protsess, olen ma veendunud, et kõik, mis on tänasel päeval pealtnäha võimatu, saab tulevikus ühel või teisel viisil võimalikuks. Las toimetavad minu seljaga kas või tulnukad teisest dimensioonist, pole oluline! Ma tean, et minu selg terveneb ja olen ühel päeval taaskord jooksmas. Kuidas? Sest ma väärin vaid parimat ja loodan, et seda tunned enda vastu ka Sina!

Sarnasel teemal postitus: Mission: Possible