Täna olin koolimajast välja tulles üllatusena avastanud, et väljas toimub korralik padukas. Vihmased ilmad on taaskord Aveiro linna külastamas.
Algul olin ma natuke pettunud nagu tavaliselt. Ei tahtnud muidugi märjaks saada. Mõned momendid ootasin varjus, aga siis mõtlesin, et sellel pole mõtet, sest vihm võib õhtuni sadada. Polnud muud varianti kui ikka edasi minna ja ühiselamu poole liikuda.
Vihmakeepi mul kaasas ei olnud, nii et pidin läbimärgade pükstega arvestama. Lisaks oli väljas tuuline ning üks ratastooli esiratastest, kuhu kogunevad juuksekarvad, oli taaskord streikima hakanud. Pidin rohkem jõudu kasutama kui tavaliselt. Vahepeal oleks tahtnud veidi puhata, aga samas ei saanud ka pidama jääda, sest parem rutem kohale jõuda. Koolist ühiselamusse oli samuti üsna pikk maa (peaaegu 2km), nii et üldiselt see meeldiv kogemus polnud.
Ühel hetkel aga harjusin selle kõigega ära. Teadvustasin endale, et suurim kannatus tekib mõtete ja vastupanu tulemusena. Mõistsin, et see on ju kõigest vihm, mis midagi halba mulle ei tee. Ajutiselt on ebamugav, kuid kohale jõudes tekib võimalus nagunii märjad riided ära vahetada. Pole ju eriline probleem.
Seda kõike mõistes lasin lihtsalt mure -või ohvrimõtetest lahti ning hakkasin asja mõnuga võtma. Mõnikord on olukord nii vilets, et tekitab lausa lõbusa tuju. Aga kõige naljakam osa on sellest enda mõtete jälgimine. Oi, mis ebaratsionaalne paanika sellel meelel mõnikord peale tuleb. Tahaks aina vinguda ja vinguda, kuigi see midagi ei muuda ja tekitab pigem rohkem kannatusi. Ja samal ajal teades, et mingisugust probleemi ei eksisteeri, tundub see väga humoorikas. Veel rohkem tegi tuju lõbusaks teiste inimeste jälgimine. Kõik jooksid või kõndisid kiirsammul vihma eest peitu, endal isegi vihmavarjud olemas. Samal ajal kui mina rõõmsalt basseinis suplesin.
Nii on ka teiste olukordadega elus. Ainult 10% mõjutab meid see, mis meiega juhtub, aga 90% see, kuidas me sellele reageerime, sellesse suhtume. Igast pealtnäha viletsast olukorrast võib palju positiivset endaga kaasa võtta. Ja isegi, kui positiivset näha ei oska või ei taha, siis fakt jääb samaks, et hädaldamine ei aita nagunii. Mis mõtet on vastu panna sellele, mis eksisteerib? Kui olukord selline on, siis see lihtsalt on nii. Milleks muinasjutte luua ja endale kannatusi põhjustada? Parem aktsepteerida ja teha seda, mida on antud hetkel tarvis. Pidada meeles, et kõik on oma olemuselt mööduv. Ilm, olukorrad, tunded. Kõik on muutumises. Seega alistu ja võta vabalt! Muuda seda, mida muuta annab, aga kui mitte, siis lihtsalt aktsepteeri. Ära reageeri, vaid tegutse või lihtsalt ole! Siis tekib meelerahu ja päikesel on taas võimalus sinu peale paista. 🙂
