Üliõpilasesindus
Üks suurimaid rosinaid sellel aastal on minu jaoks IT Kolledži uude üliõpilasesindusse kandideerimine ja sinna valituks saamine. See otsus tuli kusjuures üsna ootamatult. Kui ma sellest võimalusest esimest korda kuulsin, siis ei osanud ma algul selle peale midagi kosta. Huvi oli küll olemas, kuid ma ei uskunud, et see võib mulle sobida ja eriti vaimustunud ma sellest ei olnud. Selle taga oli loomulikult hirm. Tajusin, kui paljude väljakutsetega ma võin selle juures kokku puutuda ning seepärast ma hoidsin end tagasi.
Viimasel õhtul aga, kui oli võimalus veel kandideerimisavaldus esitada, oli mul väike palavik tekkinud ning veetsin mõne aja pikali voodis. Järsku ilmus minusse selline vägi, et enam ma oma hirmu ei tunnistanud, ja mu peas hakkasid pildid jooksma kõigest, mis see võimalus mulle pakkuda võib. Taipasin, et ma pean kandideerima, vähemalt proovima. Saigi siis üsna viimasel minutil avaldus saadetud ning olin enda üle väga uhke. Viimane otsustust oli muidugi tudengite teha, kuid olin üsna enesekindel, et sinna ma ka saan. Muide, kandideerimisel ilmusin ka meie kooli tudengilehes.
Peamine põhjus, miks ma tahtsin üliõpilasesindusega liituda, oli minu pidev soov ennast arendada. Mulle meeldib avastada nii ennast kui maailma, ning see võimalus tundus mulle ideaalne. Kindlasti kohtan oma erinevaid hirmusid, millest üle ronida, uusi olukordi ja probleeme, mida lahendada, ja loomulikult saan ka väga palju inimestega suhelda, mida ma olen alati teha tahtnud.
Mulle on elus tihti tundunud, et ma olen teistest erinev ja soovinud kuskil teises määramata kohas olla, kus minu ümber on sarnased inimesed ja kõik on lillelisem. Sellel aastal olen aru saanud sellest, et tegelikult on iga koht õige koht. Muidugi on inimesed, kes sind hästi mõistavad, väga vajalikud, kuid ma arvan, et sellel on ka põhjus, miks ma nende juurde tihti ei satu. Ehk on mu ülesanne hoopis “erinevate” inimeste juures, kellele on mul väga palju anda ja samas ka õpetusi vastu saada.
Jutumärke kasutasin ma eelmises lauses sellepärast, et tegelikult erinevad inimesed on illusioon. See lihtsalt võib tunduda meile nii, et kõik teised on teistsugused ja meie oleme siis need eraldi olevad isikud. Reaalsus on aga selline, et me oleme kõik osa suurest pildist ja me oleme sarnasemad kui me ise võime aimata. Meil võivad olla küll erinevad uskumused ja arusaamad maailmast, kuid põhiolemuselt tegeleme me tihti samasuguste väljakutsetega, võib-olla ainult teistsugustel tasemetel.
Arvan, et pole õige põgeneda kuhugi teise maailma, käitudes nagu poleks minu asi siin olla. Vastupidi, tunnen just kohusetunnet aidata teisi inimesi, kes ei pane tähele neid asju, mida mina panen. Kuidas saakski maailm muutuda, kui poleks neid teistsuguse maailmanägemusega inimesi? Nii, et üksindus võib väga vabalt transformeeruda hoopis suureks abikäeks teistele 🙂
Toortoitumine
Teiseks väga suureks muutuseks minu elus on huvi tärkamine toortoidu vastu. See algas umbes kevade alguses, kui ma hakkasin väga põhjalikult toitumisteemasid uurima. Olid isegi mõned päevad, kui ma põhimõtteliselt ainult toitumise kohta lugesingi. See oli ääretult põnev aeg ja need teemad huvitavad mind siiamaani, kuigi viimasel ajal pole enam nii palju uut informatsiooni leida.
Kes veel ei tea, siis toortoit on elus toit, mis sisaldab endas väga palju vitamiine ja ensüüme. Tänapäeva inimesed söövad põhiliselt ainult küpsetatud toitu ja ei ole samas teadlikud, et selline toit ei anna nende kehale midagi rohkemat peale tühjade kalorite. See sõltub muidugi väga palju sellest, kui rohkelt on toitu töödeldud ja kuumutatud, kuid kui temperatuur ületab 42 kraadi, siis hakkavad juba paljud kasulikud ained hävinema ning muutub totaalselt ka toidu struktuur, mis teeb omastamise meie jaoks tunduvalt raskemaks.
Kui te vaatate looduses ringi, siis näete, et kõik loomad siin planeedil söövad tegelikult ainult toortoitu, mis on looduse poolt valmistatud. Ainsad, kes söövad üldse küpsetatud toitu, on inimesed ja nende lemmikloomad. Ja huvitav, et neil esineb ka kõige rohkem haiguseid.. Miks see on nii?
Põhjuseks pean mina seda, et kui inimesed hakkasid väga ammu aega tagasi lõunamaalt teistele aladele liikuma, siis esines väga palju nälga. Nad hakkasid otsima teisi viise, kuidas ellu jääda ja üheks selliseks viisiks oli loomade jahtimine. Toores liha aga inimestele väga ei meeldi, nii et küpsetamine tundus olevat suurepärane lahendus. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid nad seda harrastama kuni lõpuks unustasid üldse ära, mis selle algne eesmärk oli. Tänapäeval on inimesed isegi nii ummikusse jõudnud, et küpsetavad isegi taimi ja puuvilju, põhimõtteliselt kõike. Jah, selliselt on toitutud juba väga pikka aega, kuid see pole siiski piisav aeg, et inimene suudaks füsioloogiliselt muutuda.
Ma polnud kunagi varem selliste teemade peale mõelnudki. Aga kuna mind huvitab siin maailmas ainult tõde ning mitte mingi õpitud normaalsus, siis ma olin avatud informatsioonile, mida ma hakkasin leidma. See tundus küll alguses imelik, kuid sisetunne ütles siiski, et asi on õige, ja varsti tundus kõik loogiline. Lugesin läbi mõned raamatud, otsisin internetist väga palju materjali ning lõpuks kujunes päris suur pilt kokku.
Tasapisi hakkasin ka ise sellist eluviisi katsetama ja lisama enda menüüsse kõvasti rohkem puuvilju, juurvilju ja pähkleid kuumutamata kujul. See oli üsna pikka aega ääretult raske, kuid mingi hetk harjusin ära ja enam tavalised söögid, mida pakutakse, ei meeldigi enam. Loomulikult tunduvad siiamaani paljud lõhnad ja maitsed väga vastupandamatud, kuid suudan sellest üle olla, olles teadlik, et pärast nende söökide söömist ei tunne ma ennast üldse nii hästi kui näiteks pärast puuviljaeinet. Pealegi, meie maitsemeeled on nii tuksi keeratud, et selle järgi ei saagi enne midagi otsustada kuni pole piisavalt puhastunud. Ja puhastunud olen ma päris hoogsalt umbes kuu aja jooksul, mille peamiseks väljundiks on mulle olnud nohu. Inimene hakkab alles siis nägema oma seniste toitude mõju, kui nad hakkavad neid menüüst välja jätma. Kehale antaks lõpuks puhkus ning enam ei pea tegelema pideva ellujäämisega ja toksiinide kehasse peitmisega.
Mõni kehaline muutus toimus päris kiiresti. Kui ma eelneva 2 aasta jooksul kogesin tihedalt kõrvetisi ja higistamist, mis pani naha punetama ja sügelema, siis enam pole nendest asjadest jälgegi. Samuti tunnen ma ennast oma kehas palju vabamalt ja energiat on kõvasti rohkem. See on küll algus, kuid siiamaani on mulle see eluviis meeldinud ja praegu ma ka jätkan. Mõnikord võib tõesti ette tulla mingi õhtu, kui ma söön midagi keedetud, kuid peamiselt olen toortoidu peal.
Kindlasti on paljudel lugejatel mitmeid küsimusi selle kohta ja ma ei suudagi kõiki probleeme kohe puudutada, kuid annan teile head vihjed, kust täpsemalt uurida:
80/10/10 – Douglas Graham
Päikesetoit
ParadiisiMaitse
30 päeva toortoidul
FoodnSport
