Kas elul on üldse mõte? Võib-olla see on ainult sinu peas. “Whatever you say” või midagi niisugust. Äkki sa ei peagi midagi tegema?
Hmmm… on küll mõte. Ma küll võib-olla ei mäleta või tunne seda momendil, aga ma olen seda varem näinud. Ma tean, et elul on mõte.
Kus sa seda näed?
Ma tunnen seda, kui ma kuulan imeilusat muusikat, meloodiat. Ma näen seda vaadates aknast välja loodusesse. Olgu vaatluse aluseks kas siis mets, lumesadu või tähed pimeduses. Näen seda ka loomade ja inimeste silmis. Eriti väikeste laste ning isikute silmis, kes loovad väärtust ja teevad midagi, mida nad teha armastavad. Ma näen seda naeratustes kui ka pisarates. Rõõmus ja kurbuses.
Ma olen seda näinud ka enda sees, oma hinges. Midagi sellist, mida ei oska kirjeldada, kuid mis on lihtsalt kaunis.
Jah. Elul on mõte. Ma ei pruugi teada, mida ma tegema pean või mis suunas täpselt liikuda, kuid see on olemas. Ja ma arvan, et sellest teadmisest piisab.
Selline enesevaatlus täna siis. Tundsin enda sees tühjust ja peatusin korra, et seda mõista.
Mõnikord on tõesti elus nii, et läheb meelest ära, miks sa üldse teed neid asju, mida teed. Osa neist võib olla varem paika pandud eesmärgid, mille püstitamisel polnud mingeid kahtlusi nende vajalikkuses. Osa võib ka lihtsalt määramata tegevuste hulka kuuluda, mis lihtsalt on.
Kuid siiski kerkib vahel sisemusse tühjus ja ebakindlus. Ja kui keegi küsib: “Mis on elu mõte?” või “Kuidas läheb?”, siis nagu otsemaid ei oskagi vastata. Siis selle asemel, et vastata küsimusele mälu või harjumuse järgi, vasta parem küsimusele: “Mida ma tunnen, kui selline küsimus esitatakse?” ja “Miks ma nii tunnen?” Isegi, kui sa ei oska öelda, mis on elu mõte, siis võib-olla pole asi selles, et sa seda ei tea. Sest kui silmad avad ja hoolega kuulad, küll sa ka mõtet märkad. Aga äkki sa lihtsalt ei ela koos selle mõttega just siin ja praegu?
Tuleta endale meelde, mis on tõeliselt tähtis, ja saa sellest jõudu oma valitud tee jätkamiseks või hoopis muudatuste elluviimiseks. Mida saad teha just nüüd selle nimel? 🙂
