Valu kogemine on paratamatu. See on osa meie inimlikust kogemusest. Mõnikord on see märk sellest, et me võiksime midagi teisiti teha – mis aitab meil tulevikus valu vältida. Kuid alati pole meil selle üle kontrolli.
Olen enda jaoks läbi mõelnud, et kui meil on valik, siis igal juhul võime valida meeldivama kogemuse. Aga kui valu on juba kohal ning muutus pole koheselt võimalik, on mõistlik see täielikult vastu võtta. Mine tea, mida me selle käigus õpime.
Seekord teen ettepaneku uurida lähemalt, kuidas sa tavaliselt käitud, kui valu või ebameeldivus külla tuleb. Millised on sinu harjumuspärased reaktsioonid?
Sõbralik enesevaatlus
Istu mugavas asendis ja hinga sügavalt sisse. Kui sa alustad enesesse vaatamist, siis kõigepealt tee taotlus, et tood uudishimuliku, sõbraliku ja lõdvestunud tähelepanu oma mustrite või harjumuste suunas. Sest endale hinnangu andmine on samuti üks vastupanu osutamise vorm.
Küsi endalt: “Milline on minu tants ebameeldivate tunnetega? Kuidas ma käitun, kui see sõnumitooja minu ette tuleb?“
Ehk tuleb meelde mõni hiljutine kogemus, kui tundsid ennast haigena või olid ennast vigastanud. Võib-olla kogesid külmetust, peavalu või lihasvalu? Võib-olla oli tegemist hoopis emotsionaalse valu või ärritusega?
Kui sa seda kogemust nüüd kõrvalt jälgid ja enda vastu aus oled… kas valu oli sinu vaenlane?
Kas oli sul tunne, et midagi oli valesti ehk nii ei oleks tohtinud olla? Oli seal vajadust kontrollida, tähelepanu kõrvale juhtida või võimaluse korral ignoreerida? Tundsid sa mingit vaimset stressi selles osas, et kuidas seda parandada või mis sinuga juhtub?
Või oli sinu tants täis kohalolu ja voolamist, kuulates tähelepanelikult, mida valu tahab öelda?
Lihtsalt märka, milline on sinu suhe valuga.
Kas tunned mingisugust eraldatust, kui valuga silmitsi seisad? Ohvrimeelsust? Vastandumist? Tunned ennast ehk väiksemana? Lihtsalt märka ja teadvusta.
Mõned sümptomid, mis valuga võitlemisel esinevad:
- Energiapuudus
- Pinge tekkimine, mis viib veel suurema valuni
- Krooniline kartus ja hirm, et seda on liiga palju
- Samastumine kaitsepositsiooniga – muutume väiksemaks, kaotame ühenduse, tunneme ennast üksildase või kodutuna, osutades vastupanu elule ja loodusele
Valuga sõbraks saamine
Sügaval sisimas sa tead, et eluga võitlemine põhjustab vaid pahandusi. Sinu sisemine tarkus tunneb selle ära. Ja seda teadmist võib kasutada, et sukelduda sügavamale.
Igaühel meist on võime teha oma valuga rahu ja saada tema sõbraks. See on portaal, mis aitab meil iseendale lähemale jõuda.
Kõige esimene samm on saada vaid teadlikuks, mis kehas toimub. Pane tähele – see on lihtsalt valu.
Järgmine samm on märgata meie suhtumist selle ümber. Märka, kuidas sa reageerid. Märka, kas sinus esineb hinnangute andmist või ohvrimeelsust.
Seejärel anna sellele vastupanule andeks. Ka see on loomulik. Lihtsalt märka ja lase lahti.
Ole huvitatud. Ole sõbralik ja lahke.
Igasugune kannatus viitab vastupanule ja pakub võimalust lahti lasta, alistuda ja lubada. Me kasvatame aktsepteerimisvõimet lõdvestades oma vastupanu ebameeldivatele kogemustele ja aistingutele, ning suhtudes neisse mittereageeriva teadlikkusega.
Tänulikkus valu eest
Minu raamatu pealkiri on “Valu kingitus,” sest olen andnud oma raskele õnnetusele positiivse tähenduse. Ma olen näinud, kui eriliseks on see minu elu ja mind ennast teinud, seega olen selle üle tänulik.
Tänulikkus on universaalne. Me ei pea olema tänulik vaid positiivsete asjade üle. Sellisel juhul hakkaksime kogemusi lahterdama heaks ja halvaks. Tänulik saab olla kõige eest. Ka valu, kurbuse ja eluraskuste eest.
Kui endalt küsida: “Mis on selles olukorras head? Kuidas see mind teenib?” siis varem või hiljem saabuvad ka vastused. Mida küsid, seda saad.
Hinga. Vabasta vastupanu ja lihtsalt vaatle. Tunneta see läbi. Kui sa ei anna kogemusele negatiivset hinnangut, siis peagi märkad, et see kogemus pole üldse enam nii ebameeldiv kui see varemalt oli.
Sa võid tunda suurt valu, aga sellegipoolest ei ole see enam katastroof, sest oled sellega rahu teinud.
Tõeline kannatus pärineb loost, mida meie mõistus jutustab. Ja see võib lühikese aja jooksul väga kiiresti ühe loo jutustada, eriti kui seda lugu on varem kasutatud.
“See on kohutav. Ma ei saa sedasi elada. See on juba nii kaua kestnud. Kas see ei lõppegi kunagi ära?”
Tihti võib tunduda see valu sel hetkel igavene. Eriti kui seda on korduvalt varem kogetud. Justkui tähendaks see lootuse kaotamist. Aga see ei ole nii. See tundub nii vaid selles seisundis!
Seepärast tasub meelde jätta ja endale väljakutsuval momendil öelda: “Kõik möödub. Küll kõik saab korda.” Alati on meil valik, milliseid mõtteid mõelda.
Aga kõige olulisem on kogemust lihtsalt vaadata ja tunnetada. Teha samal ajal mõned sügavamad hingetõmbed. Ja kehal hakkab kergem.
Olles täielikus aktsepteerimise seisundis, tajud sa kogemust oma südamega. Süda ütleb, et see kogemus on ilus, sest kogu elu on ilus. Sa tunned seda. Sa tunned lähedust iseendaga. See hetk on tõeline.
Võib-olla on möödas juba kaua aega sellest, kui nii ehedalt ennast kogesid. Ja sa märkad, et see siirus ja haavatavus on väga eriline paik. Seal on tunda isegi armastust.
Kui oled kontaktis oma südamega, avastad sa sealt enesearmastuse allika. Kerge on ennast mõista. Endale andestada. Endale head soovida. Usaldada, et kõik on hästi.
Nii saabki valust kingitus, mis annab võimaluse olla tõeliselt õnnelik!
Eelmine postitus: Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele?
