Ära võta midagi liiga tõsiselt, sest igasugune kogemus on vaid mööduv teadvuseseisund. Selle teadvustamine annab universumi suurima vabaduse.
Mõnikord kimbutavad mind mustrid minevikust, millel pole praegust reaalsust arvestades mitte mingisugust loogikat. Pole justkui põhjust nende tundmiseks, aga ometi need tunded tulevad. Ma olen neist teadlik ja vaatan neid uudishimuga. Mõnikord isegi muigan, sest mu käitumine tundub kõrvalt vaadates väga jabur. Ja muigan ka sellepärast, et miski suudab mind nii kergelt kaaperdada. Muutun väliselt teiseks inimeseks, kuigi sügaval sisimas olen muutumatu. Ma ei mõista ennast hukka, kuid ebateadlikku käitumist on alati lõbus kõrvalt jälgida. Mäletan, et kunagi samastusin nende tunnetega ja lasin neil kõik pea peale keerata. Aga enam ma ei pea seda tegema ja see ongi lõbus.
Tegelikult ei pea mitte keegi oma teadvuseseisundiga samastuma. Millelgi saab meie üle kontroll olla ainult siis, kui me seda laseme. Vat nii võimsad me olemegi. Aga miks suurem osa inimkonnast siiski laseb ennast orjastada? Sest neil puudub teadlikkust oma jõust, oma jumalikkusest.
See kõik on nii lihtne, aga inimesed ei tea seda. Ja sageli ei tahagi teada. Kurb lugu, aga mis teha. Igal inimesel on õigus saada kätte oma õppetunnid. Magada ja lausa mõnuga. See kõik on siiski meie valida. Kui inimene on valmis, ärkab ta nagunii. Tänapäeval on see eriti lihtne, kuna maailmas on nii palju aktiivseid õpetajaid ja tervendajaid. Õppematerjale on kõik kohad täis. Tuleb vaid ennast avada (võib-olla kui kannatada enam ei jaksa?) ning seejärel naljad lõpetada. On inimesi, kes tarku raamatuid lugedes ennast vaid lõbustavad, aga ka see on lubatud. Tegelikult see naljatamine ning korduvalt samasse ämbrisse astumine aitab inimest alati tõele lähemale. Kõik tehakse ilmselgeks ning tuuakse otse silmade ette. Inimesel on võimalus ennast ja oma käitumist nii kaua vaadelda kuni lõpuks käib plõks ära. Ja hakkab siis südamest naerma ning samasugust juttu rääkima, mida ma praegu räägin 🙂
