Umbes kuu aega tagasi nägin ühes noortele mõeldud foorumis postitust, milles küsiti laulu, mis sobiks matustele kõige paremini. Nimelt plaanis üks nooruk teha enesetappu ja väitis, et kõik on juba läbi mõeldud. “Muidugi ma ei tea, mis peale surma juhtub. Ja ma ei saagi tahta midagi, mida ma ei tea. Aga ma tean, kuidas siin on. Ja praegu ma olen piisavalt kindel endas, et selliseid otsuseid teha. Ja see on minu valik. See on valik, mis on tehtud, mida ma teen.”
Kuna mind paluti seda noorukit aitama, siis kirjutasin ma vastuseks nii:
“Kuidas sa tead absoluutselt kindlalt, kuidas “seal” on? Võib-olla on see lihtsalt sinu tõlgendus antud olukorrast? Sa usud, et sinu elul pole enam mõtet, või sa ei taha elada. Aga sellega sa juba määrad kindlalt ära oma elu, milline see on. Elu ei ole võimalik samas kunagi piiridesse panna. See kõik on väga suhteline. Elu on selline nagu sa ütled, et on. Või elu lihtsalt on selline nagu see on, aga oma mõtetega lood sa sellele lisaks oma väljamõeldud story. Usun, et oled piisavalt tark, et mõista, et tegelikult sul puudub absoluutne kindlus. Nii nagu sa ei tea seda, mis juhtub peale surma või kas maa all elavad interdimensionaalsed tulnukad, ei tea sa ka kindlalt seda, milline su elu on. Hinnangu annad sina ise. Ja kui sa seda teadvustad, siis kas sa tõesti tahaksid kõik teised võimalikud variandid ära kustutada?
Minu eesmärk ei ole siin targutada ega psühholoogi mängida. Ma mõistan, mis tunne see on, ja ma olen seal olnud. Ka mina tahtsin ennast kunagi tappa, sest ma arvasin, et mu elu on väärtusetu ja mul ei saa olema mitte mingit tulevikku. Et ma põhjustan ainult valu ja vaeva oma perekonnale. Ma mõtlesin nii, sest mul olid väga rasked ajad elus. Kui ma olin 9-aastane, jäin ma betoonpaneeli alla ja ma jäin ratastooli, arstide sõnul arvatavasti igaveseks. Alguses ma ei saanud sellest aru ja võib-olla isegi harjusin olukorraga ära, aga koolis tundsin ennast nagu põrgus. Ma ei osanud kellegagi suhelda, ma olin väga ebakindel ja mulle tundus, et ma olen vähem väärt kui teised. Lisaks mind kiusati palju, ka füüsiliselt, ja öeldi valusaid sõnu, näiteks “Paras, et see õnnetus sinuga juhtus.” Ja kõige hullem oli see, et ma ei suutnud kellelegi jagada, mida ma läbi elasin. Tundsin, et keegi ei mõista mind. Mul olid üsna halvad suhted perekonnaga, ema tihti riidles minuga ja keelas ära arvuti, kuigi see oli minu ainuke viis reaalsusest põgenemiseks. Ka vend ei sallinud mind eriti, kuna ma nõudsin liigselt tähelepanu ja tihti ajasin teda närvi, mis viis sõnavahetuseni ja kaklemiseni, milles ma muidugi alla jäin, sest olin palju väiksem ja nõrgem. Kõik need asjad põhjustasid mulle tohutult valu. Tihti lukustasin ennast teise tuppa ja nutsin nurgas omaette. Ma vihkasin ennast ja oma elu ning uskusin, et kõigile on parem, kui ma lihtsalt ära kaon. Seega ma paar korda isegi proovisin end tappa. Paar korda lõikasin ennast, mõnikord üritasin lämmatada ennast padjaga või siis neelasin kõvasti erinevaid tablette alla.
Aga ühel hetkel see kõik lihtsalt möödus. Kui ma olin elu masendavaimas augus ära käinud, tundsin, et tegelikult ma ei taha surra. Mingi elujõud minu sees oli siiski veel alles. Ma tundsin nii suurt kurbust, et ma kaotasin sellega oma ego. Mul lihtsalt oli väga kahju endast. Soovisin enda jaoks ainult head. Selle kurbusega kaasnes kaastunne ja mingisugune lootus. Mõistsin, et ma ei taha tegelikult surra, vaid ma soovin tunda õnne, näha ennast taas rõõmsana. See visioon tundus minu jaoks lihtsalt ääretult kaunis. Ja siiamaani motiveerib see mind enda eluteed jätkama, sest see on niivõrd tervendav ja ilus mõte, et poisist, kes oli nii suures valus, kasvab väga võimas ja inspireeriv inimene. Näha sellist vaprust ja tahtejõudu on lihtsalt nii äge. Ja teadmine, kui palju inimesi võib mu lugu aidata, annab samuti kindluse, et kõik on seda 100% väärt.
Minu looga saad täpsemalt tutvuda siin: http://matumaagia.eu/valu-millest-sai-k … a-jaoks-2/
Seega.. kõik on väga suhteline. Ma oleksin võinud ennast ära tappa ja põhjustada tohutut valu ning süümepiina oma perekonnale, suurendada negatiivsust maailmas ja kinnistada inimeste uskumust, et elu on piinarikas ja ebaõiglane, aga ma ei tahtnud seda teha. Ma tõesti ei soovinud seda maailmale. Selle asemel ma valisin teistsuguse tee ja siiamaani näitan inimestele seda, et iga inimene suudab olla õnnelik. Et elu on ilus ja täis võimalusi, kui nendele avatud olla. Ja ma tõesti usun, et kui mina suutsin sellest august välja tulla, siis suudavad seda kõik. Muidugi sel hetkel kipuvad kõik mõtlema, et nende lugu on kõige valusam ja lootusetum juhtum, ja selles olin alguses täiesti kindel ka mina, aga see pole nii.
Inimestega on juhtunud palju rängemaid asju (kuigi ka see on suhteline), aga nad on siiski sellest välja tulnud. Näiteid on absoluutselt kõikjal. Nick Vujicic on mees, kes sündis ilma käte ja jalgadeta, kuid ometi naudib elu rohkem kui enamik inimesi. Käib mööda maailma ringi ja inspireerib miljoneid inimesi, ning nüüd on tal ka laps koos abikaasaga. See kõik võis ainult juhtuda sellepärast, et ta valis elu ja loobus alla andmast.
Seega kõik on valiku küsimus. Sa ütled, et sinul on see valik kindlalt tehtud, aga kas ikka on? Kas sa tõesti tõmbaksid kriipsu peale kõigele, mis võib olla? Kõigele, mida suudaksid saavutada? Kingitustele, mida sa maailmale suudaksid pakkuda? Kui sinus on kübetki kaastunnet ja headust, nii teiste kui enda pärast, ning ma olen kindel, et sinus see on, valid sa teise tee ja hakkad ütlema JAH. See kõik on vaid ühe sammu kaugusel. Lase lahti oma kinnisideest ning muutu enda kangelaseks. Ainult sina saad kõike muuta. Olukorral endal ei ole mingit võimu su elu üle. Sina määrad ära oma olukorra, sina annad sellele võimaluse olla midagi muud, muutuda milleski muuks. Maailmas eksisteerib vaba tahe ja elu on põrgu nii kaua kuni sa ütled, et see on põrgu. Keegi ega miski ei saa võtta ära sinult õigust sellele hinnangut anda. Seega elu ei muutu nii kaua kuni sa pole selleks enda luba andnud. Võid küll oodata ja oodata, aga midagi ei muutu. Ei ole mõtet oodata erinevaid tulemusi tehes samasuguseid tegusid ning andes samasuguseid hinnanguid. Vali hoopis teisiti ja sa näed, et ka sinu elu lõpuks muutub.
Kui sa oled endaga aus ja vaatad sügavalt enda sisse, kumb sulle rohkem haiget teeb, kas olukord, või sinu mõtted sellest olukorrast? Oletame näiteks, et oled just ärganud. Peas on täielik tühjus, sul pole veel olnud aega midagi mõelda. Kõik lihtsalt on nii nagu on. Tajud, et oled ärkvel, oled elus. Mis juhtub järgmisena? Kust saavad alguse negatiivsed tunded? Kas ilma mõteteta on see võimalik? Vaata sügavamalt enda sisse, veel üks kord, ning näed, et kõik on sinu enda loodud.
Soovitan tutvuda Eckhart Tolle raamatute ja videodega. Väga hea film samal teemal on Peaceful Warrior, mis aitas mind väga palju.
Ole vapper ja tähelepanelik! Sellest põrgust ja madalaimast tasandist võib saada alguse sinu kõige suurem ärkamine! Soovin sulle kõike head, mida iganes sa ka ei otsustaks. Tea, et me kõik siin oleme alati sinu jaoks olemas ja austame sind igal juhul. Kõik muu on sinu enda otsustada! Vaata enda südamesse ja tee, mida sisimas tunned, et pead tegema. Jälgi, et sinu sees oleks täielik rahu, kergus ja tasakaal, nii tead, et see otsus on õige.”
Loodan südamest, et see kirjutis suudab aidata ka teisi inimesi 🙂
