Soov tervendada oma sisemist poissi ning kasvada meheks, kes on maailmale avatud, pani mind 2016 aasta suvel suuri hirme ületama. Kõigepealt rääkisin emale, mis oli aastaid mind südames vaevanud, ning seejärel käisin põnevas tantralaagris, kust ma täiesti uuel tasemel julguse leidsin. Teadsin, et ees olid ootamas suured muutused ja kohtumised, sest ma olin teadlikult ukse lahti teinud.
Seoses tantraüritustel saadud kogemuste, eneseavamise ja enesekindluse suurenemisega olen viimase poole aasta jooksul väga tihti silmitsi sattunud oma elu üha suurima unistuse ja samas väljakutsega, milleks on romantiline suhe naisega. Olen tänaseks päevaks õppinud üksindust täielikult hindama ja nautima, kuid aeg-ajalt on naised käivitanud minus ka tugevat kiindumust ja valusaid tundeid, mille eest kaua aega põgenema kippusin.
See on suur ime, mida üksindus ja elu austamine inimesega teha suudavad. Ma pole kogenud paljut, millest olen alati unistanud, kuid seda suurem on minu austus ja tänulikkus elu pakutava vastu.
Imetlen naisi kogu hingest ning soovin neid lähemalt tundma õppida, kuid suudan olla õnnelik isegi nende peale mõeldes ja eemalt nähes. Kuna intiimsed suhted (ja kaua aega isegi sõbrannad) pole minule kunagi enesest mõistetavad olnud, on nad minu jaoks lausa jumalikud kuningannad!
Möödunud nädalavahetusel (11-13.juuli) käisin tantrafestivalil. Minemise ideele sattusin kusjuures pealtnäha üsna juhuslikult. Nägin internetis kuulutust ja hakkasin uurima, mida see festival endast kujutab. Esmane tunne oli tegelikult kohe jaatav, kuid siiski võtsin hoogu enne, kui minna otsustasin.