Esimene koolipäev ehk õnnetuse 20. aastapäev
Täna on minu kunagise õnnetuse 20. aastapäev. Kes oleks osanud arvata, et kunagi seda sündmust oma mõtetes tähistan! Tavaliselt ei jää mulle tähtsate sündmuste
Täna on minu kunagise õnnetuse 20. aastapäev. Kes oleks osanud arvata, et kunagi seda sündmust oma mõtetes tähistan! Tavaliselt ei jää mulle tähtsate sündmuste
Olen otsustanud, et võtan maksimumi sellest elust ja sellest kehast Lähen sinna, kuhu minna annab. Olen loobunud igasugustest uskumustest, mis takistavad mul tähtede poole tõusmist. Ma üritan midagi, mis “reaalsele” maailmale tundub võimatu. Aga mul ei ole vaja uskuda kedagi peale iseenda. Mina tunnen nii, mina suudan seda ette kujutada ja nii see on ka võimalik.
Eelmisel neljapäeval võtsin kätte kargud ja otsustasin, et lähen tööle kõndides. See tunne tuli minu seest väga loomulikult – ma lihtsalt tahtsin seda teha. Teadsin, et see saab olema raske ja teatud mõttes riskantne. Aga mind lihtsalt ei huvitanud enam need vabandused ja hirmud. Ütlesin: „Fuck it.“ Ja sellega algas minu elus uus etapp.
Öeldakse, et eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Kui sa ei unista, siis sa ei ela. Kindlasti on selles terake tõtt, kuid kahjuks kiputakse tulevikule liiga palju keskenduma, mis põhjustab ängi ja rahulolematust oleviku suhtes. Kunagi hoidsin ka mina oma suurimast unistusest kinni…
Võtsin kargud kätte, tegin kõndimist. Märkan, et vasakut külge on endiselt raske treenida või see tundub isegi kasutu, kuna ma olen seda väga palju proovinud
Täna pärast kahte loengut käisin ma Lasnamäel kõnnirobotit esimest korda proovimas. Minek oli sinna päris pingeline, kuna unustasin kõigepealt saatekirja maha, millele järgi läksin, kui