Enesearmastus

Kui ma peaksin vastama küsimusele, mis on elu kõige olulisem või ilusam aspekt ja tunne, siis ma vastaksin, et selleks on enesearmastus. Ma usun, et see on kõige alus.

Enesearmastus ei ole egoism nagu paljud seda tõlgendavad. Egoism on rohkem seotud ego ning tema hirmude ja ebakindlustega. Egoistlikud inimesed peavad pidevalt pingutama, et nad ennast tunnustatuna tunneksid. See tuleneb sügavast uskumusest, et inimene on muust maailmast eraldatud ning et ta peab oma väärtuse nimel võitlema. Ta võib küll pealtnäha käituda nagu ta teiste inimeste arvamusest ei hooliks, kuid tegelikult on see tema jaoks suurim motivaator. Talle läheb palju korda, kuidas ta teiste silmis välja paistab, muretsedes uhkete riiete, autode või oma punnis lihaste pärast. Kui ta seda kõike iseenda jaoks teeks, ei oleks tema elu nii stressirohke ja habras.

Võideldes pidevalt selle rahulduse nimel, unustab egoist sageli teiste vajadused ära ning käitub nendega lugupidamatult. See ei tähenda, et ta sisimas teistele halba sooviks. Tegelikult hindab ta samamoodi inimlähedust ja armastust nagu kõik teised, kuid ta otsib seda illusioonidest, kust ta seda iial ei leia. Tal on üksinduse hirm ning teeb kõik selleks, et maailm teda märkaks.

Egoismil ja hirmul eraldatuse ees on samas ka teine pool. Kõik inimesed ei muutu ülbeteks teerullideks. Mõned suunavad selle hirmu hoopis enese sisse ja hakkavad ennast kritiseerima või isegi vihkama. Neil on fikseeritud pilt sellest, millised nad peaksid ühiskonnas välja paistma, ja seepärast tunnevad nad reaalsuse ja kujutelma vahelise ebakõla tõttu väärtusetust. Maailm paistab elamiseks ohtlik paik, ja nad võivad sügavalt uskuda, et kogu nende elu on vaid üks suur viga.

Mina olin samuti kord inimene, kes elas ohvrirollis. Tundsin, kuidas ma olin teistest liiga erinev, mis kasvas aja jooksul sügavaks süütundeks. Ma käitusin endaga väga destruktiivselt ja täitsin pea negatiivsete mõtetega, soovides mõnikord isegi enda surma.

See kõik toimus sellepärast, et mul oli idee normaalsusest. Ma arvasin, et ma pidin olema nagu teised lapsed, ning see tegi mind väga õnnetuks ja üksildaseks. Alles siis, kui ma hakkasin ennast ja enda olukorda aktsepteerima, leidsin ma sellest koopast väljapääsu. See oli parim otsus, mille ma eales olen teinud!

Muidugi ei tulnud enese aktsepteerimine ja armastamine päris üleöö. Alguses oli mul lihtsalt sügav soov oma elu muutmiseks, sest ma olin kannatustest tüdinenud. Ma teadsin vaid seda, et allaandmine pole valik. Ma tahtsin pigem elada ja uskuda, näha lõpmatute võimaluste maad.

See oli minu sisemine vägi ja empaatia, mis lõpuks egokihtide alt valla pääses. Ja miski polnud enam endine.

Armastus asub siin ja praegu

Tegelikult on armastus alati siin koos meiega. See asub praeguses hetkes. Aega võtab ainult selle energiaga kontakti saamine, samamoodi nagu õpime teadlikkust ja hetkes elamist. Kui lased lahti üleliigsest pagasist ja hingad sügavalt sisse, siis on see alati kohal.

Võib öelda, et pikk teekond kestab mõnes mõttes vaid ühe hetke. Järjepidev otsimine, et lõpuks avastada, et oled alati kohal olnud. See ongi minu arvates elu salapära.

Armastus on ainus, mis loeb. Ainus, mis on ehtne. Ma ei tea siin maailmas paljusid asju ning kipun tavaliselt kõiges kahtlema, kuid ma tean, et armastus on reaalne. Ning sellest lähtuvalt ma ka elan.

Enesearmastamine tähendab mõnikord enda unistustest lahtilaskmist, et nad saaksid vabalt lennata. See seisneb praeguse olukorra aktsepteerimises. Enesearmastaja ei loobu tegelikult sellest, mida ta armastab, vaid ta leiab armastuse sellest, milline ta praegu on. Ainus, millest me armastamisega loobume, on kontroll. Uskumisest, et on head kogemused ja halvad kogemused. Või et kõik peab just nii toimuma nagu meie seda tahame. Selle asemel laseme need soovid hoopis vabaks, et nad ise jõuaksid meieni sobival ajal, täpselt sellisena nagu neile meeldib. Me aktsepteerime kõike, mis tuleb, ja oleme selle eest siiralt tänulikud.

Kui õpid ennast armastama, siis sa õpid kogu olemasolevat armastama, austama ja aktsepteerima. Valitseb harmoonia, lähedus ja ühendus. Õpid elama hetkes, kõikide võimaluste maal. Mitte miski ei tundu võimatu. Minevik ega tulevik pole oluline, sest kõik toimub just nüüd, ja sa võid iga hetk muutuda ning uuesti alustada.

Enesearmastus on kõige tähtsam ja suurim aare universumis. See ongi.. elu!

Holistilise treeningu lõpp

Kirjutamisest tuli mul väike paus sisse, kuna viimane nädal on päris mahukas olnud. Käimas on veel eksamisessioon IT Kolledžis, mis lõppeb esmaspäeval, ja täna sai lõpetatud ka Holistilise Teraapia Instituudi koolituse viimane moodul, mis kestis 4 pikka päeva nagu tavaliselt.

Sellel moodulil käsitlesime me surmateemat, millega oli tugevalt seotud loobumine, tühjus ja uus algus. Teavad kõik, et enne, kui tärkaks uus, peab sellele esmalt ruumi tegema ja lõpetama kõik vanad asjad.
Tegime läbi ka vastavaid harjutusi. Näiteks valisime ühe hinnalise ja enda jaoks vajaliku asja, omaduse, võimaluse või unistuse, millest on raske loobuda. Süvenesime sellesse klammerdumise tundesse ning siis mängis üks meist Surma, kes halastamatult selle ära võttis(paberilipiku, kus oli see asi kirjas) Harjutuse eesmärk oli kogeda kaotust ja valu/leina, mis kaasneb millegi kaotamisega. Tunda tühjuse tunnet, mis algul oli võib-olla veidi ebameeldiv, olenevalt asja väärtusest, aga mis hiljem transformeerus mõnusaks vabaduseks ja aktsepteerimiseks.
Korraldasime üksteise jaoks ka mänguliseid matuseid, mis võib kõlada veidralt, kuid see oli üsna huvitav kogemus. Igaüks sai läbi elada surma, koos kogu tseremooniaga, ning samuti teist matta ja ära saata. Idee oli sarnane: kogeda leppimist ja tühjust, et sündida jälle uuesti, uue tarkusega ning tänulikkusega. Mulle tuletas see meelde, kui oluline on elada kirglikku elu, siin ja praegu.

Holistilise koolituse aasta on minu jaoks olnud asendamatu väärtusega. Lõpetamine oli küll vabastav, kuid samas ka kurb. Kõik need koolikaaslased on väga erilised inimesed, kellega oli tore koos õppida. Nutta ja naerda. Olen neile südamest tänulik ja loodan, et meie teed ristuvad taas.

Kõik need kooliõpetused olid tegelikult üsna tuttavad, põhimõtteliselt teada. See pole ka ime, sest vastused on meis alati olemas. Aga koolitus aitas väga hästi neid kinnitada ja samuti pakkus uusi vaatenurki, nippe ja trikke. Õppisin ennast rohkem usaldama, armastama, hindama. Avastasin endas uusi omadusi ja tugevusi. Mind pandi seal pidevalt proovile, hirm ja ebakindlus olid regulaarsed külalised. Nii eneseavamisel kui ka intuitsiooni kasutamisel. Kogesin üksindust ja minevikust pärit mustreid, valu. Kõike vajalikku oma teekonnal, et saaks edasi astuda.

Täiesti pole ma muidugi oma hirmudest ja kompleksidest vabanenud, kuid ühe aastaga on meeletu töö tehtud. Olen hakanud ennast rohkem avanema ja aktsepteerima. Unistused on lähemal kui kunagi varem ja olen leidnud endas jõu, millega ma siin elus valu valguseks muudan. Olen suurte muutuste lävel ning on vaid aja küsimus, millal ka minu väline maailm koos füüsilise kehaga muutuma hakkavad.

Huvilistele: holistika.ee

Teadlikkus ja vastutus

Siin maailmas ei ole olemas õiget ega vale. Eksisteerivad vaid valikud ja kogemused, mis on omavahel tugevas seoses. Universum ei mõista Sind hukka, seda ta teha ei oskagi. Meile on antud vaba tahe ja seega peame me ise otsustama, mis on meie jaoks õige.

Oluline on aga see, kas Sa oled teadlik oma valikutest ja võtad vastutuse iga teo eest, mida Sa päeva jooksul korda saadad. Kas Sa tead, kuidas jõuab näiteks lihatükk Sinu lauale? Mis protsessi see läbib? Kas Sa tead, mida põhjustab plastik ja muu prügi, mida minema visatakse? Millistes tingimustes töötavad inimesed, kes toodavad tarbijatele mänguasju, mobiile ja igasuguseid riideesemeid? Mis mõju avaldab kütusest sõltumine keskkonnale?

Usun, et paljudele inimestele tekitab selline teema frustratsiooni ja stressi. „Mul endal piisavalt probleeme. Ma ei saa kõigele tähelepanu pöörata.“ Tõsi, enda elu on väga tähtis ja sellest saab kõik muu alguse. Aga sellega on samamoodi. Kas Sa paned tähele seda, mida Sa suhu paned? Tundeid, mis Su keha pärast söömist tunneb? Kas märkad ennast paigal seismas või sihitult ringi jooksmas? Kas tegeled enda jaoks meeldivate asjadega? Need on kõik olulised küsimused ja esialgu piisab vaid mingi pisema asja muutmisest. Mis läheb liikumisse, jääb liikumisse. Pealegi, mida Sa lood teistele, lood Sa iseendale. Ehk globaalsemate probleemide eest vastutuse võtmine võib samuti isikliku elu kvaliteeti parandada. Vähemalt see tekitab Sinus hea tunde.

Sa võid ka mõelda, et „Mina olen ju vaid üksik indiviid. Mida minu valikud mõjutavad? Pealegi teised jätkavad ju ikka samas vaimus.” Ma arvan, et selline idee on kõikide inimeste peast kasvõi kordki läbi käinud. Aga see on illusioon. Tegelikult on kõik omavahel seotud ja üks inimene võib tohutut mõjuvõimu omada. Me lihtsalt ei teadvusta seda.

Me ei ela eraldatud ja suletud süsteemis. Me liigume ringi ja teised inimesed märkavad meid. Meie pisikestest otsustest sõltub, millise pöörde maailm võtab, igal hetkel. Näiteks kui Sa lõpetad mingi toote tarbimise, siis loomulikult see avaldab mõju kogu süsteemile ja selle tulemusena hakatakse vähem tootma, kuna nõudlus väheneb. Kui keegi Sinu uut otsust märkab, siis võib ka temal uus pirn põlema minna. Ta märkab võimalust, mille peale ta varem ei osanud tulla, ja võib iseseisvalt sarnase valikuni jõuda. Teised hakkavad esitama küsimusi, et nad Sinu käitumist mõistaksid. Kui Sa põhjendad arukalt ja näitad välja oma teadlikkust, siis suureneb tõenäosus, et nemad samuti mõtlema hakkavad.

Iga meie otsus mõjutab maailma, kas siis otseselt või kaudselt. Me ei pruugi seda näha, aga see toimib kindlasti. Me oleme rakud suures organismis, mille nimeks on inimkond. Osad on passiivsed ja vaatavad vaid kõike pealt – nemad tõesti ei loo väärtust, mis tekitaks positiivseid muutuseid. Teised mõistavad, kui suurt mõju nad ühiskonnale ning planeedile avaldavad, ja teevad kasvõi pisikesi samme harmoonia suunas. Kuid miski pole fikseeritud, ja nemadki pärisid selle teadlikkuse ning vastutustunde teistelt üksikosadelt, näiteks oma vanematelt.

Kõik on omavahel seoses ja alati toimub mingisugune kommunikatsioon. Lülititeks ei pruugi olla ainult teised inimesed, vaid kogu ümbritsev keskkond. Isegi sisetunne, mis ütleb, et midagi on valesti. Tuleb vaid avada silmad ja kuulata hoolega, mis praegusel hetkel öelda on.

Mul pole isiklikult midagi selle vastu, mida üks või teine inimene teeb. Mõnikord võib mingi emotsioon küll pinnale kerkida, kuid sisimas ma tunnen suurt mõistmist, sest ka mina ekslesin ükskord pimeduses, teadvustamata suurt pilti või hoolimata enda keskkonnast.

Usun, et kurjust pole olemas. On vaid ebateadlikkus või armastuse puudumine. Tihtilugu inimesed lihtsalt ei oska teistmoodi elada kui nad on siiamaani elanud, vaid jooksevad nagu hamstrid samas mustris edasi. Või on neil hirm oma lähedaste arvamuse pärast. Igal juhul ma aktsepteerin seda. Kindlasti oleksid nad paljudes küsimustes minuga nõus, kui nad vaid avatult kaasa mõtleksid, sest kõik tahavad sisimas head endale kui ka kogu maailmale.

Seega soovin kõigile suurt teadlikkust enda elus ja valikutes! Ja võtke vastutus kõige eest, mida te teete nii endale kui ka teistele. Tundke huvi  sellest, mis maailmas toimub, sest kõik on üks!

Samuti soovitan vaadata:

Kirg ja eesmärgid

Hiljutisel õhtul võtsin ennast kätte ja küsisin endalt: “Miks elada kirglikku elu?” Seda seepärast, et olin frustratsioonis, et aeg läheb nagu niuhti, aga elul ei tundu sisu olevat ja suurt väärtust päevas ei loo. Isegi, kui mul on väga olulisi eesmärke ja palju maailmale pakkuda, siis mugavuse probleem on olnud minu elus suur. See algas mingi aeg peale õnnetust, kui ma koduseks jäin ja arvutimaailma põgenesin. Tänapäeval ma eriti ei tahagi arvutis aega veeta, kuid need käitumismustrid on siiamaani alles. Mõnikord tunnen nagu oleksin vanglas, kuigi samas on see midagi nii lihtsat, mis mind kinni hoiab. Jäädes kaua mugavuse piiridesse, tekib tugev vastuolu enda uskumuste ja soovidega. Kindlasti on kõigil sarnast olukorda esinenud.

Õnneks on meil olemas emotsioonid, mis lõpuks möllama hakkavad ja kisavad sulle, et “See peab lõppema! Ma tahan muutuda!” Tekib mingisugune positiivne viha, mis käivitab uue alguse. Toimub revolutsioon.
Selliseid tõususid ja mõõnasid on mul varemgi olnud ja ega ma ei saa garanteerida, et seda tulevikus jälle ei juhtu, kuid see teeb ka mõnes mõttes väga targaks. Suureneb teadlikkus mustrite tähelepanemiseks ning mida aeg edasi, seda vähem suudavad nad mind kontrollida. Võib-olla küll ajutiselt, kuid mitte kauaks. Langen ning tõusen jälle püsti. See ongi elamine!

Vastus minu küsimusele oli järgmine: “Ma tahan elada kahetsusteta. Et oleksin surmaks alati valmis ning ma ei peaks kõige lõpus pettuma. Soovin tunda ennast elusana. Tunda, et igal hetkel minu elus on mõte. Soovin kasutada oma potentsiaali, elada tõesti oma unistuste elu. Tahan hommikuti ärgata üles põnevusega ilma äratuskella abita. Ja soovin neid soove täita iga päev.”

Kõigepealt panin kirja 10 tegevust, mida mulle meeldib teha: kitarrimäng, klaverimäng, laulmine, lugemine, kirjutamine, treenimine, inimeste nõustamine ja inspireerimine, kunst, tervislik toitumine, arvutite kokkupanek/robootika. Nendest kujunesid välja kõige tähtsamad valdkonnad, mis alati tulevad esile, kui ma taolisi harjutusi teen.

Treening

See on üks tähtsamaid teemasid minu elus, peamiselt minu eesmärgi pärast, milleks on kõndima hakkamine. Mulle meeldib ka muidu trenni teha, millest kirjutasin veidi artiklis “Jõusaal – üks aasta eesmärkidest.”

Panin kirja suve lõpuks endale sihtpunktid, kuhu tahan jõuda:

  • 100 kätekõverdust – maksimaalne korduste arv(praegu on mul umbes 50)
  • 20-25 lõuatõmmet(hetkel 15)
  • 5 muscle-up(lõuatõmme + keha üle kangi triitsepsiga) harjutuse kordust(hetkel 0 🙂 )
  • Suutlikkus kõndida karkudega lühemat maad üldse ilma ratastooli kasutamata. Ainsad liiklusvahendid auto ja kargud. See tähendab, et tooli kasutan ainult siis, kui on pikem rännak või trenni eesmärgil.

Muusika

Muusika on olnud minu elus alati tähtsat rolli mänginud. Lapsest saati mulle meeldis juba laulda, kas siis kooris või autosõidu ajal emale, kui ma ta kõrval istusin. Ma ei teinud seda küll eriti tihti, kuid sellegipoolest see meeldis mulle. Tõelise huvi muusika vastu avastasin alles siis, kui olin umbes 15 aastane ja hakkasin esimest korda kitarri näppima. Ühel hetkel kasvas see kireks ja tellisin endale Saksamaalt isegi elektrikitarri ja võimendi. Ka muusikakoolis sai 2 aastat käidud. Mingil hetkel jäi see pillimäng aga soiku ega võtnud enam kitarri nii tihti kätte. Seepärast pole suurt arengut kaua aega olnud, kuigi tegeleda ma sellega tahaks. Eks sellega on nii nagu mõne muu tegevusega minu elus, tihti jäävad asjad poolikuks ja mingist hetkest alatest kaob motivatsioon. Eelmisel aastal ostsin endale süntesaatori ja õppisin paar lugu selgeks, aga ka see istub praegu nukralt laua peal.

Kahtlemata on kirg muusika vastu mul olemas, seda kirge on vaja lihtsalt suuremaks kasvatada. Ja esimene samm selleks on muidugi üks nendest pillidest kätte võtta ja mängima hakata. See võibki alguses raske olla, kuid ma tean, et seda ma ei kahetse. Muusikal on minu elus suur koht ja see oleks lollus, kui ma sellega ei tegeleks.

  • Seega luban võtta suve jooksul ennast kätte ja hakata lugusid tiristama, harjutama.
  • Samuti poleks paha idee otsida endale bänd või vähemalt mõned inimesed, kes oleksid samuti huvitatud koos mängimisest, kas või niisama lõbu pärast. See suurendaks kindlasti motivatsiooni ja tahet arenguks.
  • Varemalt tahtsin ma ka väga YouTube covereid teha, mõtlen kindlasti ka selle peale!

Kirjutamine

Nagu kord juba öeldud, on kirjutamine üks mu lemmiktegevustest ja võimalustest ennast maailmale avada. Selle blogi taaselustamisega on sellega juba algust tehtud, väga mõnus.

  • Tahan kirjutada 2 artiklit nädalas alustades nüüd.
  • Tahan läbi lugeda ka umbes 3 raamatut kuus, mis minu arvates aitaks lugemisele väga hästi kaasa: suurendab sõnavara ja annab juurde huvitavaid ideesid ja seoseid.

Vaat, kui väärtuslikud eesmärgid need kõik on! Mõnikord tundub nagu elus poleks suurt midagi teha, eriti noortel, kuid tegelikult, kui veidi aega enda jaoks võtta, siis leiab päris palju häid ideesid.

Mis siis veel? Hakkame pihta! 🙂

Järjest rohkem tähtede poole

Üliõpilasesindus

Üks suurimaid rosinaid sellel aastal on minu jaoks IT Kolledži uude üliõpilasesindusse kandideerimine ja sinna valituks saamine. See otsus tuli kusjuures üsna ootamatult. Kui ma sellest võimalusest esimest korda kuulsin, siis ei osanud ma algul selle peale midagi kosta. Huvi oli küll olemas, kuid ma ei uskunud, et see võib mulle sobida ja eriti vaimustunud ma sellest ei olnud. Selle taga oli loomulikult hirm. Tajusin, kui paljude väljakutsetega ma võin selle juures kokku puutuda ning seepärast ma hoidsin end tagasi. Viimasel õhtul aga, kui oli võimalus veel kandideerimisavaldus esitada, oli mul väike palavik tekkinud ning veetsin mõne aja pikali voodis. Järsku ilmus minusse selline vägi, et enam ma oma hirmu ei tunnistanud, ja mu peas hakkasid pildid jooksma kõigest, mis see võimalus mulle pakkuda võib. Taipasin, et ma pean kandideerima, vähemalt proovima. Saigi siis üsna viimasel minutil avaldus saadetud ning olin enda üle väga uhke. Viimane otsustust oli muidugi tudengite teha, kuid olin üsna enesekindel, et sinna ma ka saan. Muide, kandideerimisel ilmusin ka meie kooli tudengilehes.

Peamine põhjus, miks ma tahtsin üliõpilasesindusega liituda, oli minu pidev soov ennast arendada. Mulle meeldib avastada nii ennast kui maailma, ning see võimalus tundus mulle ideaalne. Kindlasti kohtan oma erinevaid hirmusid, millest üle ronida, uusi olukordi ja probleeme, mida lahendada, ja loomulikult saan ka väga palju inimestega suhelda, mida ma olen alati teha tahtnud.
Mulle on elus tihti tundunud, et ma olen teistest erinev ja soovinud kuskil teises määramata kohas olla, kus minu ümber on sarnased inimesed ja kõik on lillelisem. Sellel aastal olen aru saanud sellest, et tegelikult on iga koht õige koht. Muidugi on inimesed, kes sind hästi mõistavad, väga vajalikud, kuid ma arvan, et sellel on ka põhjus, miks ma nende juurde tihti ei satu. Ehk on mu ülesanne hoopis “erinevate” inimeste juures, kellele on mul väga palju anda ja samas ka õpetusi vastu saada. Jutumärke kasutasin ma eelmises lauses sellepärast, et tegelikult erinevad inimesed on illusioon. See lihtsalt võib tunduda meile nii, et kõik teised on teistsugused ja meie oleme siis need eraldi olevad isikud. Reaalsus on aga selline, et me oleme kõik osa suurest pildist ja me oleme sarnasemad kui me ise võime aimata. Meil võivad olla küll erinevad uskumused ja arusaamad maailmast, kuid põhiolemuselt tegeleme me tihti samasuguste väljakutsetega, võib-olla ainult teistsugustel tasemetel. Arvan, et pole õige põgeneda kuhugi teise maailma, käitudes nagu poleks minu asi siin olla. Vastupidi, tunnen just kohusetunnet aidata teisi inimesi, kes ei pane tähele neid asju, mida mina panen. Kuidas saakski maailm muutuda, kui poleks neid teistsuguse maailmanägemusega inimesi? Nii, et üksindus võib väga vabalt transformeeruda hoopis suureks abikäeks teistele 🙂

 

Toortoitumine

Teiseks väga suureks muutuseks minu elus on huvi tärkamine toortoidu vastu. See algas umbes kevade alguses, kui ma hakkasin väga põhjalikult toitumisteemasid uurima. Olid isegi mõned päevad, kui ma põhimõtteliselt ainult toitumise kohta lugesingi. See oli ääretult põnev aeg ja need teemad huvitavad mind siiamaani, kuigi viimasel ajal pole enam nii palju uut informatsiooni leida.

Kes veel ei tea, siis toortoit on elus toit,  mis sisaldab endas väga palju vitamiine ja ensüüme. Tänapäeva inimesed söövad põhiliselt ainult küpsetatud toitu ja ei ole samas teadlikud, et selline toit ei anna nende kehale midagi rohkemat peale tühjade kalorite. See sõltub muidugi väga palju sellest, kui rohkelt on toitu töödeldud ja kuumutatud, kuid kui temperatuur ületab 42 kraadi, siis hakkavad juba paljud kasulikud ained hävinema ning muutub totaalselt ka toidu struktuur, mis teeb omastamise meie jaoks tunduvalt raskemaks.

Kui te vaatate looduses ringi, siis näete, et kõik loomad siin planeedil söövad tegelikult ainult toortoitu, mis on looduse poolt valmistatud. Ainsad, kes söövad üldse küpsetatud toitu, on inimesed ja nende lemmikloomad. Ja huvitav, et neil esineb ka kõige rohkem haiguseid.. Miks see on nii? Põhjuseks pean mina seda, et kui inimesed hakkasid väga ammu aega tagasi lõunamaalt teistele aladele liikuma, siis esines väga palju nälga. Nad hakkasid otsima teisi viise, kuidas ellu jääda ja üheks selliseks viisiks oli loomade jahtimine. Toores liha aga inimestele väga ei meeldi, nii et küpsetamine tundus olevat suurepärane lahendus. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid nad seda harrastama kuni lõpuks unustasid üldse ära, mis selle algne eesmärk oli. Tänapäeval on inimesed isegi nii ummikusse jõudnud, et küpsetavad isegi taimi ja puuvilju, põhimõtteliselt kõike. Jah, selliselt on toitutud juba väga pikka aega, kuid see pole siiski piisav aeg, et inimene suudaks füsioloogiliselt muutuda.

Ma polnud kunagi varem selliste teemade peale mõelnudki. Aga kuna mind huvitab siin maailmas ainult tõde ning mitte mingi õpitud normaalsus, siis ma olin avatud informatsioonile, mida ma hakkasin leidma. See tundus küll alguses imelik, kuid sisetunne ütles siiski, et asi on õige, ja varsti tundus kõik loogiline. Lugesin läbi mõned raamatud, otsisin internetist väga palju materjali ning lõpuks kujunes päris suur pilt kokku.

Tasapisi hakkasin ka ise sellist eluviisi katsetama ja lisama enda menüüsse kõvasti rohkem puuvilju, juurvilju ja pähkleid kuumutamata kujul. See oli üsna pikka aega ääretult raske, kuid mingi hetk harjusin ära ja enam tavalised söögid, mida pakutakse, ei meeldigi enam. Loomulikult tunduvad siiamaani paljud lõhnad ja maitsed väga vastupandamatud, kuid suudan sellest üle olla, olles teadlik, et pärast nende söökide söömist ei tunne ma ennast üldse nii hästi kui näiteks pärast puuviljaeinet. Pealegi, meie maitsemeeled on nii tuksi keeratud, et selle järgi ei saagi enne midagi otsustada kuni pole piisavalt puhastunud. Ja puhastunud olen ma päris hoogsalt umbes kuu aja jooksul, mille peamiseks väljundiks on mulle olnud nohu. Inimene hakkab alles siis nägema oma seniste toitude mõju, kui nad hakkavad neid menüüst välja jätma. Kehale antaks lõpuks puhkus ning enam ei pea tegelema pideva ellujäämisega ja toksiinide kehasse peitmisega.

Mõni kehaline muutus toimus päris kiiresti. Kui ma eelneva 2 aasta jooksul kogesin tihedalt kõrvetisi ja higistamist, mis pani naha punetama ja sügelema, siis enam pole nendest asjadest jälgegi. Samuti tunnen ma ennast oma kehas palju vabamalt ja energiat on kõvasti rohkem. See on küll algus, kuid siiamaani on mulle see eluviis meeldinud ja praegu ma ka jätkan. Mõnikord võib tõesti ette tulla mingi õhtu, kui ma söön midagi keedetud, kuid peamiselt olen toortoidu peal.

Kindlasti on paljudel lugejatel mitmeid küsimusi selle kohta ja ma ei suudagi kõiki probleeme kohe puudutada, kuid annan teile head vihjed, kust täpsemalt uurida:

80/10/10 – Douglas Graham
Päikesetoit
ParadiisiMaitse
30 päeva toortoidul
FoodnSport