Järgnev tekst pärineb minu Tallinna Ülikoolis kirjutatud esseest. Ma piirdusin küll vaid ühe semestriga, sest mu elus on piisavalt olulisi tegevusi ning ma lihtsalt ei jõua koolile hetkel aega pühendada, kuid ma olen kogemuse üle tänulik.
Inimesi on aegade algusest saadik kimbutanud soov saada maailma ja elu kohta teadmisi. Mõni lepib teadmistega, mis aitavad igapäevaelus hakkama saada, mõni ihkab enamat. Olgu selle põhjuseks soov elada paremat ja teadlikumat elu, soov olla tunnustatud või lihtsalt inimesele omapärane uudishimu, mille rahuldamine tema ajus naudingu vallandab ja tal areneda aitab, on see igal juhul loomulik nähtus.
Valdkonda, mis pühendub täielikult tõe või tarkuse otsimisele, nimetatakse filosoofiaks. Selle all mõeldakse arukust nii igapäevastes asjades, oma elu juhtimiseks, tervise säilitamiseks kui ka kõikide asjade täiuslikku teadmist, mida inimene teada võib. (Descartes’i eessõna Filosoofia printsiipidele)
Kuid kas filosoofiast on piisavalt kasu? Ja kui see on kasulik, siis kui palju aega peaksime me kulutama, et selle kasuni jõuda?
Näiteks Descartes’i meelest on filosoofia lausa tsivilisatsiooni arengu mõõdupuuks. Mida paremini inimesed mingis riigis filosofeerivad ja mida enam on selles riigis tõelisi filosoofe, seda kõrgem on selle riigi tsiviliseeritus. Samuti teeb filosoofia inimesed tasakaalukamaks ja kaotab rahulolematuse, sest tõelisest teadmisest tulenev rahuldustunne kaalub üles kõik muu inimelus. (Rainer Kivi: Descartes’i filosoofia mõistest)
Olen näinud mitmeid sarnaseid väiteid, mis mõnikord kujutavad filosoofiat kui kõige olulisemat eriala või valdkonda maailmas. Ka mina olen filosofeerimist kõrgelt hinnanud, kuid olen tihti kahelnud, kas seda tasub ülikoolis õppida või üleüldse sellele pikalt pühenduda.
Kahtlused seoses filosoofiaõpingutega
Kui ma Tallinna Ülikoolis filosoofia eriala õppima asusin, olin ma esimeste nädalate jooksul suures segaduses, et mida ma õigupoolest seal üldse teen.
Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari raamatu Mis on filosoofia? sissejuhatuses kirjeldatakse, et filosoofidel on tihti filosofeerimise himu suurem kui vajadus endalt küsida, mida ma üldse teen, kui ma filosofeerin. Kuid minu jaoks oli just see küsimus kõikide teiste kõrval kõige huvitavam ja koguni kõige ängistavam. Ma ei saanud aru, miks kulutada tunde oma ajast tekstidele, mis justkui midagi ei ütle, vaid on pealtnäha loodud selleks, et paista välja keeruline või kaunis – mis minu silmis ei võrdu asjalikkusega. Kui vältida tagasihoidlikkust, tahtsin seda protsessi kutsuda lausa ajunussiks.
Samuti kahandas mu motivatsiooni küsimus: milleks jutustada ja arutleda, kui puudub lahendus või konkreetne praktiline väljund? Milleks filosofeerida ja otsida tõde, kui ma seda nagunii ei leia? Olen tähele pannud, et nii mõtlevad paljud materiaalsemate huvidega inimesed. Ja see on täiesti mõistetav, sest miks mitte kasutada oma aega sihipäraselt? “Elu on müsteerium; ära raiska aega, et sellest aru saada” – nii ütles üks Sokratese hüüdnime omav tegelane filmis Peaceful Warrior. Tõepoolest pole kedagi muud kui ainult Jumal, kes on täiuslikult tark, s.t kes omab täielikku tõde kõikide asjade kohta. (Descartes’i eessõna Filosoofia printsiipidele)
Ja kui ma sain esimestes seminarides rohkem selgust, mida on filosoofia kogu oma ajaloo jooksul üldse saavutanud, ei aidanud see minu kimbatust vähendada. Arthur C. Danto väidab teoses Ühendused maailmaga, et filosoofia ajalugu iseloomustab järjepidevuse puudumine – iga järgmine filosoof lükkab vanad teooriad ümber, justkui ei suudaks keegi järeldada midagi püsivat, mis ka tulevikus kehtiks. Seetõttu ei pea palju inimesed seda tõelise teaduse alla kuuluvaks. Niisiis tunduski, et filosoofia pole saavutanud mitte midagi, sest tõde on siiamaani leidmata.
Ma uskusin, et filosofeerimine on rikastanud inimeste maailmapilti ning andnud neile rohkem valikuid ehk suurendanud mõtlemise mänguruumi, kuid arvestades kõiki minu seatud elueesmärke ja prioriteete, polnud ma veendunud, et seda läheks mulle ülikooliõpingute kujul vaja.
Mida ma avastasin filosoofiast?
Õnneks olen ma üsna avatud inimene ja seepärast lubasin oma tajul tasapisi muutuda. Panin tähele, et kui ma võtan filosofeerimist kui meditatsiooni, lastes lahti ootustest ja liigsest tegutsemis- või saavutamisvajadusest, on see palju huvitavam ning tulemuslikum. Ma mõistsin, et mul on omad piirid ja eelistused, kuid sellegipoolest soovisin filosoofiast objektiivsemat pilti saada.
Lõpuks leidsin ma üsna motiveerivad põhjused, miks filosoofiat õppida. See tegi õppimise kergemaks, sest mulle on oluline tegevuste lahtimõtestamine ja sügavama eesmärgi leidmine.
Näiteks mõistsin ma seda, kui hästi mõjub filosoofiatekstide lugemine minu fookusele ja keskendumisvõimele, mis on tänapäeval aina haruldasem nähtus. Ma panin tähele, et filosoofiast hoidumine ei garanteeri minu elus produktiivseid tegevusi, vaid see võib hoopis toita minu halbu harjumusi. Tõsi küll, keskendumisvõimet saan ma arendada ka teistel viisidel, kuid mulle tundus, et filosoofiatekstide juures on midagi unikaalset.
Ma sattusin kokku tekstidega, mida ma isegi parima tahtmise juures ei suutnud lugeda, kuid mulle hakkas suurem osa materjalist meeldima. Ma tajusin, kuidas filosoofilistesse teemadesse süvenemine loob selgema meeleseisundi, mis on minu jaoks üks olulisemaid väärtuseid. Filosoofia võib meid viia elu ja iseendaga paremasse kontakti. See aitab aega maha võtta, saada eemale tähelepanu neelavast digimaailmast. See aitab kujutleda ja olla loominguline, avardada oma mõistuse piire.
Filosoofia õppimisest on tegelikult mitmes mõttes kasu, kuigi see ei pruugi olla esmapilgul nähtav, kui fookuseks on vaid tulemused. Filosoofia aitab arendada lugemis- ja kirjutamisoskust. Mõista paremini, mida ma mõtlen ja mida mõtleb keegi teine. See õpetab mind kuulama ja aru saama, ennast selgemalt ja täpsemalt väljendama. See aitab luua kontakti teiste mõtlejatega, sest sügavate vestluste pidamine rahuldab miskit, mida me kiires igapäevaelus tihti rahuldada ei suuda. Ja mis kõige tähtsam – see õpetab meid esitama küsimusi, mis tõenäoliselt mõjutab kogu meie elu.
Seega ma sain kinnitust, et filosoofia väärtus seisneb eelkõige filosofeerimises kui protsessis. Sellel ei pruugi olla nähtavat mõju praktilisele elule, vähemalt lühiajalises plaanis, kuid see muudab inimest. See avab uksi. Ja kokkuvõttes tõstab see kogu elu kvaliteeti, mistõttu on võimalik väita, et filosofeerimine on tegelikult üks praktilisemaid ja väärtuslikumaid tegevusi maailmas. Küsimuste esitamine, tõe otsimine ja elu lahtimõtestamine on viinud mind kohtadesse, millest ma ei osanud nooremana isegi unistada.
Filosoofia on teekond ja teadlikkust tõstev eluviis, mitte garantii kindlate vastusteni!
Kasuta mõistust, kuid ära upu sellesse
Sellegipoolest pean ma lisama, et kuigi filosofeerimine on kasulik, on minu arvates neutraalne vaatlemisoskus ja teadlikkus iseendast kui vaatlejast, kogejast või teadvusest veelgi tähtsam kui ratsionaalse mõistuse osav kasutamine. Ideaalis võiksid käia need käsikäes, nii nagu lääne filosoofia ja ida filosoofia.
Minu meelest on läänemaailm liialt rõhku pannud loogikale ja mõistuses rändamisele, mis ei pruugi tuua inimesele seda meelerahu, mida nad filosoofiast saada loodavad. Olen seda meelt, et mõistus on piiratud tööriist, milles ei saa kunagi täielikult kindel olla. Tihti viib see veel suurema segaduseni kui algselt esineb. Budistid on öelnud, et inimmõistus on peamine põhjus, miks esinevad ka kannatused, sest sellega toimub liialt samastumist. Olen seda omal nahal korduvalt kogenud, seega selles ma ei kahtle.
Ka filosoofiatekstidest leidsin mitmeid näited, kui filosoofia on inimesi erinevatel viisidel rappa viinud. Descartes kirjeldas Aristotelesele ja Platonile järgnenud õpilasi nii: “Mõned neist, kes olid kahtluse poolt, laiendasid seda isegi argitoimetustele, nii et lakkasid tarvitamast arukust enda juhtimisel, ja need, kes pooldasid kindlust, oletades, et see peab sõltuma meeltest, usaldasid neid täielikult, kuni selleni, mida räägitakse Epikurosest, kes julges olla kõigi astronoomide järelduste vastaselt veendunud, et Päike pole suurem, kui ta paistab.” Ühed jäid mõistusesse kinni, teised kaotasid mõistuse üle kontrolli ehk ei suutnud mõistuse konstruktsioonidest enam välja pääseda, tekitades analüüs-paralüüsi või muu sarnase piirava seisundi.
George Berkeley (The Principles of Human Knowledge) kirjutas, et filosoofiaga tegelemine võiks olla miski, mis annab selgust, meelerahu ja kindlaid teadmisi, kuid tuleb välja, et filosoofid on enamasti pigem veel suuremas ängistuses kui lihtinimesed, kes ei mõtle abstraktsete asjade peale, vaid elavad eelkõige tajude ja instinktide maailmas. Ta arvab, et selle põhjuseks on inimvõimete vale kasutamine ja keel, kuid mõte on selles, et filosoofia võib viia rahutust täis eksiteele, rääkimata ajalisest kaotusest.
Mind jäi eriti kõnetama Descartes’i lause: „Need, kes on kõige vähem õppust võtnud sellest, mida siiamaani on nimetatud filosoofiaks, on kõige enam võimelised teada saama tõde.”
Sellele sarnaselt arvan, et tarkus peitub küsimuste esitamises, mitte vastustes. Mõistlik on küsida, kahelda ja jääda avatult neutraalseks, mitte kunagi oma teadmistesse kinni jääda, sest mõistus viib kergelt kimbatusse. See seletab ka seda, miks Aristotelesele ja Platonile järgnenud õpilased pikaks ajaks hätta jäid, sest nad olid varasemate õpetuste poolt liigselt mõjutatud ega suutnud luua midagi uut.
Toimi selle järgi, mis tundub õige, tõenäoline või siiamaani toimiv (kui paremat alternatiivi pole veel avastanud), kuid hoia meelt avatuna ning pea meeles, et mõistus on vaid üks osa sinust.
Kokkuvõte
Ma näen, kui kasulik on maailmale olnud filosoofia. Selle tulemusi on küll raske mõõta, kuid see on kahtlemata maailma muutnud. Muidugi ei pea igaühest saama filosoof selle professionaalses tähenduses, kuid teatud koguses on see kõigile kasulik – kasvõi autoga tööle sõites, sest küsimuste esitamine viib paremate valikuteni.
Mulle tundub, et kui filosoofiast kindlaid vastuseid või tulemusi otsima jääda, siis see rahuldust ei too. Samuti ei näe ma suurt mõtet filosofeerimisel, mille ainus eesmärk on paremini filosofeerida (eriti keerulisi ja lohisevaid tekste kirjutades) ja olla keegi, kellest ainult teised filosoofid aru saavad. Aga kui võtta seda õpetliku ja avardava teekonnana, mille väärtus seisneb protsessis endas, ning siduda see ka praktilise eluga, on sellel suur potentsiaal.
Filosofeerimine on kasulik, kuid sellest veelgi tähtsam on vaatlemisoskus ja võime iseenda keskmesse jääda. Mõistus on tööriist, mitte inimene ise. Seepärast pole mõtet liiga palju mõelda – tähtis on tasakaal. Filosoofiat kasutan ma hea meelega nii vähe kui võimalik, et ülemõtlemise asemel elada ja kogemustest õppida, kuid nii palju kui vaja, et teha elus teadlikumaid valikuid ning abistada võimaluse korral ka teisi.
