Paljud inimesed ei viitsi teha trenni. Sellel on erinevaid põhjuseid, aga ma püüan lähtuda isiklikust kogemusest.
Lapsepõlves pärast seljatraumat sunniti mind trenni tegema. See oli ebamugav ja vastik, mulle ei meeldinud teha midagi rasket, ja ma polnud sellest isegi eriti huvitatud. Muidugi mõtlesin, et küll oleks hea, kui saaksin kõndida või oleksin terve… aga teekond selleni? EI! Ma ei tahtnud selle nimel palju pingutada.
See oli minu elu üks raskemaid katsumusi. Kõigepealt ei tahtnud ega viitsinud, seejärel juba arvasin, et peaks tegema – varsti isegi tahtsin teha, kuid ma ei suutnud mugavustsoonist välja tulla. Tahan – ei taha olukord.
Kunagi pidasin ennast üheks laisemaks inimeseks maailmas. Tundsin ennast aeg-ajalt isegi süüdi, et ma ei teinud trenni, kuigi mul oli potentsiaali taastumiseks.
Kohustus vs otsus
Treeningule andsin ma negatiivse tähenduse osaliselt selle tõttu, et see põhjustas väga palju konflikte emaga. Seal olid mängus ähvardused, reeglid. Ma pidin seda tihti tegema vastu oma tahtmist, mis annab vastupanule tegelikult hoogu juurde. Samuti tundsin mõnikord hirmu. Mis siis, kui ma trenni ei tee? Kuidas ema reageerib ja mida ta teeb? Siis ei saa ma arvutisse minna? Siis ta ei armasta mind?
Väga raske on tegutseda vastumeelselt kellegi teise nimel. Hulga efektiivsem on teha otsus iseennast väärtustades. Olukorras, kus tegu on erivajadusega lapsega ning treenimine on vajalik tema tuleviku kindlustamiseks, on ilmselt tõesti vaja rohkem suunata – küsimus on vaid selles, kuidas seda teha? Kokkuvõttes peab algama kõik iseenda seest. Tahe peab olema meis endis!
Kuidas ma õppisin tahtma?
Ma tahtsin alati terveks saada, sest mulle ei meeldinud olla puudega laps. Mulle ei meeldinud minu elu. See, kuidas mind koolis koheldi või kuidas ma ennast teistega võrreldes tundsin. See, et ma ei olnud tüdrukute jaoks ligitõmbav (tookord uskusin siiski, et välimus mängib väga suurt rolli). See, et ma ei saanud teha seda, mida teised – joosta, tantsida, väljas mängida… See, et ma ei saanud olla iseseisev! Et ma pidin sõltuma kellestki teisest, eelkõige oma emast, mis oli puberteedieas minu egole väga laastav.
Ma tahtsin terveks saada, sest ma tahtsin põgeneda olemasolevast reaalsusest. Aga kas see on piisavalt hea motiiv, et pingutada? Võib-olla. Aga minu jaoks jäi sellest väheks.
Kõigepealt ma pidin õppima oma olukorda aktsepteerima… Seejärel sellesse armuma. Alles siis kogesin ma väge ja kindlust, et siin elus ei ole midagi võimatut.
Enesearmastus on võti! Järgmisena tegeleme harjumuste muutmise ja mugavustsooni võitmisega. Võid ennast armastada, aga Monkey Mind ei kao veel kuskile – seda peab õppima ohjeldama.
Enamik inimesi teab, mis on treeningu positiivsed tagajärjed. Parem tervis, seksikam keha, selgem meel, suurem enesekindlus jne… Aga kõigepealt sa pead endast hoolima. Ja kõigepealt pead sa leidma elamise väärtuse.
See oligi põhiline muutus, mis tegi minust kui mugavast ja sotsiaalselt eraldatud arvutimängurist inimese, kes naudib treeningut iga keharakuga. Sest ma armastan elu ja ma tahan anda oma täieliku parima! Ma olen elu suhtes kirglik. Ma näen igalpool võimalusi. Ma tahan kogeda kõike, mis võimalik. Füüsiline keha on vaid üks valdkondadest, milles ma tahan oma täispotentsiaali saavutada. KUI SUL ON PIISAVALT SUUR ‘MIKS’ , ON KÕIK VÕIMALIK!
Minu MIKS:
- Keha väärib parimat. Ma austan oma keha ja ma tahan talle pakkuda kõike, mida ta vajab. Mõnikord ma käitun temaga lohakalt, kuid ma palun tema käest andeks ning liigun muutuste suunas. Harjumuste muutmine võtab aega ja ma mõistan seda – ma suudan endale andestada. Aga ma liigun edasi!
- Mind huvitab, milline on inimkeha täielik potentsiaal. Lapsest saadik pani Bruce Lee minu silmad särama. Mul on väga suur kirg kalisteenika ja gümnastika vastu. See, milleks on inimese keha suuteline, on imeline! See on tõeline kunst! Ja ma tõesti tahan oma aega sinna investeerida, et ka mina suudaks kogeda, mis tähendab FÜÜSILINE JÕUD. Mitte kellegi teise, vaid puhtalt iseenda jaoks, sest see inspireerib mind. Minu unistus on teha treeningrõngastel Iron Crossi vähemalt 10 sekundit. Teha ühe käega lõuatõmbeid, kätekõverdusi. Draakonilippu, inimlippu. Maailma kõige raskemaid harjutusi!
- Ma usun sügavalt sellesse, et ühel päeval ma jooksen ja tantsin. See on väga suur põhjus, miks treenida. Väga palju lahedaid uksi, mida on võimalik avada! Ma armastan oma elu praegusel hetkel, kuid meeleldi kogen ka seda, mis tähendab olla terve. Ja kuna ma armastan ennast juba praegu, saab olema see uskumatult võimas ja erakordne elamus, sest kõik, mida ma kogen, on BOONUS & KINGITUS.
- Treenides inspireerin ma kõiki inimesi. Miks on motivatsioonivideod peamiselt füüsilise keha treeninguga seotud? Sest see annab inimestele jõudu, et edasi minna. Me kõik armastame näha inimesi, kes teevad midagi ebamugavat ja vaprat. Sisimas tahame olla nende moodi. Tahtejõud on ilus, sellepärast me neid vaatamegi.
- Tervenedes toimub transformatsioon terves maailmas. 16+ aastat ratastoolis/karkudel ning seejärel maratonijooks? Vot see uudis on väärt kajastamist!
Kuidas nautida treenimist?
Tegele sellega, mis Sulle tõeliselt meeldib. Treening peab olema lõbus – pead leidma OMA viisi. Unusta ära ideaalid, milline on õige sport ja mis on cool. Meid ei väesta raamidesse sobitumine. Meid väestab isiklik nägemus ja südame kuulamine.
Tegele meditatsiooniga ja õpi enda kogemust vaatlema. Kui suudad olukorda kõrvalt ilma hinnaguteta vaadelda, on elumäng võidetud. See lõpetab kannatused ja frustratsioonid, negatiivsed mõtted. See õpetab tulema toime valuga – kõigega, mida koged.
Nüüd treeningul ja valul on suur vahe, kuigi teatud mentaalne valu kuulub asja juurde, sest sa pead lahti laskma oma mugavusest. Valu on üsna ebameeldiv kogemus, kuigi isegi seda saab õppida teatud määral nautima. Võti peitub tunnetamises, mitte hindamises.
Kui vaatad oma kogemust kõrvalt ega võta kõike nii dramaatiliselt, avastad, et sinu kogemus (näiteks jalavalu) on täpselt nagu muusika. Need võivad olla värvid, aistingud, informatsioon. Ja sa vaatad seda pealt UUDISHIMUGA. See ei ole sama, mis masohhism. Muidugi eelistad pigem valu mitte tunda, kui see on võimalik, ja astud samme – tegeled oma tervise ja kehaga, et see oleks võimalik. Aga kui valu juba ON, siis sa ei võitle vastu, vaid naudid seda nii palju kui on inimlikult võimalik. Miks? Aga miks mitte? Kui tead, et suudad luua oma reaalsust, siis miks mitte valida positiivne kogemus. Ma valin valu kannatamise asemel iga kell!
Aga mis on treening? See on mõnes mõttes valus, sest sa lähed oma piiridest välja. See ei meeldi ahvimõistusele, kes tahab vaid mugavleda ja naudingut otsida. Aga füüsiliselt see ei tohiks olla valus, vaid hoopis mõnus. Sellega kaasnevad hormonaalsed muutused. Endorfiinid. Tööle järgneb auhind: sa tunned ennast hästi ja võimsana. Juhul, kui oled valinud sobiva treeningmeetodi, on sul pärast treeningut alati palju parem olla kui enne, kuigi ESIALGNE TUNNE oli ebameeldiv. Ja samuti saad sa nautida mõnu treeninguprotsessist, ERITI SIIS, kui õpid mediteerima. Sest kui sa õpid KOGEMA AISTINGUID selle asemel, et mõistusega vastu punnida ja frustratsiooni tekitada, on see väga meeldiv või vähemalt huvitav kogemus.
Lihtsalt tee seda. Mida rohkem Sa ennast treenid, seda nauditavamaks see muutub – nii lihtne see ongi. Aja jooksul õpid hindama kõiki neid positiivseid tundeid, mis treeninguga kaasnevad. Seda kaifi, mida sa saad sellest, et ületad oma piire ning annad oma parima. Seda mõnu, mida saad sellest, et oled oma saatuse looja. Just nimelt, füüsilise keha treenimine on oma elu juhtimine. See on investeering. See on transformatsioon. See on loomine.
Anna endale aega. Treeningu kohapealt kehtib reegel: algus ei saa vedama, pärast ei saa pidama! Küsi teiste treeninguhuviliste käest! 😉
