Absoluutselt kõike on võimalik õppida ja arendada, kui selleks on olemas vajalikud tingimused.
Üldiselt ei arene inimene rohkem kui inimesed, kes teda ümbritsevad. Inimestel on tendents käituda oma lähedaste järgi. Olla osa ühiskonnast. Sama inimene võib ühes keskkonnas kasvada mõistuse kontrolli all olevaks ahviks, teises keskkonnas geeniuseks, loojaks. Siiski näeme maailmas tõestusi sellest, et üksikud isikud arenevad palju kaugemale kui nende keskkond algselt võimaldab. Neil tekib võime luua ise endale keskkond! Kui inimene hakkab iseseisvuma ning eralduma oma sotsiaalsest keskkonnast, tekib tal võimalus ületada enda piirid. Ta hakkab tegema midagi teistmoodi kui teised.
Geeniused ei sünni, vaid nad luuakse. Inimese kasutatud potentsiaal on otseses seoses tema harjumustega. Geeniusel on lihtsalt teised harjumused, uskumused ja programmid. Kui inimesel on antud vabadus ja seda vabadust on tänapäeval rohkem kui kunagi varem, suudab ta ise luua oma keskkonna ja saatuse.
Aga isegi kui inimene on kinni oma keskkonnas ehk kui ta on kohustatud seal olema, siis isegi siis on võimalik ületada vaimselt see keskkond. Suures osas võivad olla temad füüsilised tegevused samasugused kui teistel, kuid ta saab valida omale TEADVUSESEISUNDI! Isegi vanglas on võimalik areneda, kui inimene seda piisavalt tahab. Võib-olla areneb isegi rohkemgi kui muidu oleks arenenud…
See võime võib avalduda iseseisvalt, kui inimene jõuab “juhuslikult” teadlikkuseni ja vabaneb mõistuse vangist. VÕI teise inimese abiga. Tänapäeval on näiteks internet tohutuks vabastajaks terves maailmas. Kui maailmas on kas või üks inimene, kes on pääsenud ahelatest ning muutunud geeniuseks, JA ta on ennast maailmale näidanud, siis kõigil tema kuulajatel on võimalus korrata tema tulemusi.
Muutus on alati ühest inimesest alguse saanud. Muidu poleks ühiskonna areng võimalik arvestades seda, et üksteise käitumist kopeeritakse. Et areng saaks toimuda, peab alati olemas keegi “must lammas,” kes mõtleb ja tegutseb teisiti. Sellist inimest tihti naeruvääristatakse või isegi põlatakse, aga kui ta suudab sellest üle olla ning endasse uskuda, siis jõuab ta väga kaugele. On vaid aja küsimus, mil teised temaga liituvad. Ühest inimesest saab grupp inimesi ja grupist kasvab lõpuks ühiskond. Ajaloos oleme seda näinud korduvalt, kuid vähesed on sellest õppinud.
Kaitsmine ja arengu pärssimine oleks inimkehasse justkui sisse programmeeritud. Muutusi kardetakse. Kardetakse üksindust, kuna usutakse illusiooni kas teadlikult või alateadlikult, et inimene on universumist eraldatud ning tema ellujäämine sõltub karjas püsimisest. Kuid kui inimene vabaneb hirmust ning usaldab iseennast ja elu, siis muutused teda ainult motiveerivadki. Kui ahvist kasvab looja, on pidev arenemine ja muutumine loomulik ja nauditav.
