Esimest korda laulupeol, aga mis minuga toimub?

Täna (5. juulil 2019) käisin ma elus esimest korda laulupeol. See oli küll alles proovipäev, kuid sellegipoolest põnev. Laulmine on üks minu lemmikumaid tegevusi ja mul on hea meel, et meie laulukoor selle võimaluse sai.

Samas on mul mõtted olnud mujal ning millegipärast ei jaga ma teistega nii suurt entusiasmi kui varemalt. Eeldasin, et küllap see kohapeal lauldes tagasi tuleb, sest eelproovid on väga erilise mälestuse jätnud – laulda nii suures kollektiivis on tohutult võimas.

Läksin lauluväljakule ilma suurte ootusteta, kuid siiski rahulikus ja positiivses meeleolus. Olin küll teadmatuses, kuidas ma kohapeal liikuda jaksan ja mis mind täpselt ees ootab, kuid kuna olen harjunud elu usaldama, siis probleemi ma ei näinud.

Esimsed muljed olidki väga vahvad, eriti kui merevärava ees oma toredaid koorikaaslasi nägin, kuid kui meie  teed lahku läksid, siis meeleolu hakkas tasahaaval langema. Millegipärast oli mul ettekujutus, et saan laulda koos oma kooriga – see ongi minu jaoks kõige erilisem aspekt kogu asja juures, kuid häälerühmad eraldati ning isegi minu üksikud lauluvennad kadusid lõpuks massi sisse.

Ma küll teadlikult ei arvanud, et see midagi halba tähendab, kuid emotsionaalselt oli lõpuks selle mõju siiski tunda. Ma olen väga harva massiüritustel käinud, seega mul polnud enam värsket mälupilti, kuidas see mulle mõjub, kuid täna tuli meelde, et mitte eriti meeldivalt – eriti siis, kui ma üksi jään.

Kusjuures pealtnäha ei tundu üldse, et see mulle kuidagi raskusi valmistaks. Ma võtan olukorda sellisena nagu see on, ning mõtlen positiivselt. Kuid olen aru saanud, et isegi kui teadlikul tasandil on kõik OK, siis taustal toimub tohutu informatsioonivahetus, mis minu kehas erinevaid asju üles toob.

Alguses on selle mõju minimaalne, sest mul on teatud energeetiline kaitse peal, kuid aja jooksul mu energiavarud vähenevad ja ma hakkan selgemalt tajuma, kuidas stressisignaalid mind järjepidevalt pommitavad.

Aeglane keemine

Isegi vaatamata füüsilisele ja vaimsele stressile, mis tuleneb lihaste kasutamisest, vihmasest ja jahedast ilmast, suurest inimhulgast või informatsiooni üleküllusest, tekitavad erinevad visuaalsed pildid tohutult seoseid minevikus läbielatud kogemustega.

Ma võin küll mõelda, et see mind ei mõjuta. Ma ei pruugi seda isegi tähele panna, sest minu fookus on mujal. Aga informatsioonivahetus toimub nii või naa – seda ma kontrollida ei saa. Ma saan valida, kuidas ma sellele reageerin ja sellesse suhtun, kuid kehaprotsesse ma juhtida ei saa (oska).

Taoline olukord meenutab metafoori konnast, kes aeglaselt potis keeb, sest muutused on väga aeglased. Võib-olla tahtest tuleneva kontrolli või tunnete eitamise tõttu?

Kõigepealt on tunda vaid kerget ärevust, võib-olla isegi väsimust. Seejärel hakkab tasapisi midagi torkima – tekib ärritus. Kerkivad esimesed mõtted ja tähelepanekud, kuid fookuse suunamisega kaovad need ära. Alalhoiuinstinkt käsib ennast hästi tunda – see on ju tore päev!

Kuid mõnda aega hiljem … olen autoga koju sõitmas ja karjun suurest valust, pisarad muudkui voolamas. Toimub vana emotsionaalse trauma üleelamine – justkui õudusunenägu, mis kunagi ära ei lõppe. Milles on asi?

Need tuttavad trigerid

Panen tähele, et minu peamiseks trigeriks on kokkupuude inimestega (eriti lastega), olles samal ajal teadlik oma kehast, mis on seotud kas karkude või ratastooliga. See tuletab mulle alati meelde, et ma eristun teistest.

Üksindus võimendab seda, sest kui minu ümber on suur mass ja mina olen ainus liikumispuudega inimene, siis ma tajun seda kontrasti veel tugevamalt – ja see meenutab tunnet, mida ma kogesin väikse lapsena.

Väga paljud inimesed vaatavad mind uudishimulike pilkudega – taaskord üks signaal, mis tugevdab omaks võetud identiteeti, et ma olen teistsugune.

Ma püüan sellest mitte välja teha ning käituda nagu ma oleksin täiesti tavapärane inimene, kuid eneseteadlikkus on liigne. Olenevalt olukorrast ei pruugi ma seda identiteeti unustada, sest mitmel juhul ei saa ma iseseisvalt hakkama. Kui vabadus on piiratud ja inimesed abistavad, siis keha kogeb läbi sarnaseid protsesse, mis olid lapsepõlves aktiivsed.

Kui hakkas paduvihma sadama ning mul vihmakeepi võtta polnud (huvitav miks ma loon sellist olukorda?), siis olin sunnitud korraldajate poole vurama ja abi küsima. Koheselt sain ma lahkelt inimeselt vihmakeebi ja enam ma ennast abituna ei tundnud.

Seejärel soovis üks vastutusrikka rolliga naine seda tagasi, sest see kuulus talle ning alternatiivi polnud võtta. Mulle öeldi: „Vabandan väga, aga kui tema haigeks jääb, siis homne üritus jääb ära!“ Vastasin, et mul pole selle vastu midagi, et ma vihmakeebi tagasi annan – küll hakkama saan.

Kuid ma tajusin, et inimene tundis seepärast süümepiina, et minult kui puudega inimeselt vihmakeebi ära võttis. Ja see tõi mulle tagasi tunde-mälestuse, et ma olen kellegi jaoks koorem – ma põhjustan probleeme. Väga pisike detail, millele ma emotsionaalselt ei reageerinud, kuid tagataustal mind sellegipoolest mõjutas.

Minevik maadleb olevikuga

Nüüdseks oli laulurahvas minust veel kaugemale kolinud, sest vihm ajas nad laulukaare alla varju otsima. Mina kasutasin ratastooli ja seepärast olin trepiastmete ees.

Lõpuks tajusin, et mul pole enam laulmiseks isu. Mulle ei meeldinud olla üksinda sellise jaheda ja vihmase ilmaga. Varasemad lauluproovid on alati lõbusamad olnud.

Arvasin, et pole mõtet kohusetundest sinna jääda – kaks palju olulisemat päeva on veel ees, seega otsustasin koju minna. Niigi laulud selged, mis seal ikka stressata.

Tekkis suur eemaldumise soov, mis oli samas tuttava mustri kordamine. Olin teadlik, et tegemist on tõenäoliselt põgenemisega, kuid jäin oma valikule siiski truuks.

Sel hetkel oli pilt üsna selge – hakkasin taaskord minevikutraumat üle elama. Sain taaskordse kinnituse, et ma ei ole neid teemasid endiselt ära lahendanud. Sügaval sisimas ei ole ma siiski rahu teinud sellega, et minu elu on erinev. Mõnikord mul endiselt tekib küsimus, et miks mina. Mõnikord tekib vastupanu – olen tüdinenud sellest, tahaks olla vaba nagu teised.

Kui auto poole liikudes suured lastegrupid minust möödusid, siis kogesin isegi väikest hirmu: „Mis siis, kui keegi ütleb mulle halvasti? Naerab minu peale? Või veel hullemat?“

Tundsin ennast ebamugavalt. Väsinud sellest rollist, mida ma olen elu jooksul nii palju kordi pidanud mängima. Seda, et inimesed mind muudkui vaatavad.

Säilitasin vaatleja positsiooni ja otsustasin mööda minnes ühele poisile rahulikult silma vaadata. Mis juhtus? Ta sirutas mulle hoopis käe ja ütles: „Löö patsu!“ Võtsin selle vastu, naeratasin ja liikusin edasi, kuigi minu emotsioonid ei lasknud mul seda kogemust täielikult vastu võtta.

See oli taaskord üks ilmselge kinnitus, et minu hirm on kõigest mõttekujutelm. Ma teadsin seda, olin kogemuse üle tänulik, kuid mul oli kahju, et ma ei saanud täielikult sellesse rõõmsasse maailma astuda. Nägin, et võimalused asuvad otse minu ees, kuid ma ei suutnud oma vanast minast lahti lasta.

Erinevate minade orkester

Kui lõpuks autosse jõudsin, sain ma kontrollist lahti lasta ja lõpuks endale oma emotsioone täielikult tunnistada. Olin kohal ja lubasin endal nutta. Tundsin kergendust, et ma sain lõpuks iseendaga aus olla. Kuid samas kurbust, et ma seda kunagi kellegagi ei jaga.

Aknaklaaside taga sadas muudkui vihma. Samal ajal hakkasin nuttes kõvasti karjuma, otsekui tahaksin plahvatada, kuskilt ennast välja tirida. Sellest lõputust õudusunenägust, mida ma aeg-ajalt ikka kogen.

Olles täielikult trauma sees, meenutab prefontaalkorteks kõike seda, kes ma olevikus olen või mille poole ma püüdlen. Oma väärtuseid ja arvamusi. Üritab pilti kokku panna – mis toimub? Kes ma olen?

Kujutledes ette pilti, mis sümboliseerib kõiki minu tõekspidamisi ja unistusi – minu mina, kes on aktiivne argipäevaelus, tekib tunne, et see kõik variseb kokku. Pilt puruneb kildudeks. Tunda on tugevat impulssi, mis üritab vanasse maailma tirida. Tekib isegi vastupanu kogu selle uue ees: „Ma ei taha, ma ei suuda, ma tahan minna peitu!“

Kordub tuttav muster, mis tekitab tahtmise koju jõudes arvutisse minna. See on olnud lapsest peale peamine koht, kus ennast turvaliselt tunnen. Tekib isegi mõte: „Ehk see ongi minu koht? Sellega saan ma hakkama. Mis ma ikka siin üritan… Suur kõneleja, naistemees, liider – hah! Mis sa seletad?“             

See kõik toimub murdsekundi jooksul. Tegelikult ma nendesse mõtetesse ei usu, vaid lihtsalt märkan neid. Teadlikus annab mõista, et see on kõigest ajutine seisund. „Otse loomulikult ma jätkan oma eluteed, tunni aja pärast isegi veel innukamalt!“ Vot see on huvitav dünaamika erinevate minade vahel. Nende keskel neutraalne vaatleja, kes seda kõike jälgib. Meie kogemuse loob taju, mitte reaalsus.

Inspireeriv valu

Nutt mõjub vabastavalt ja tasapisi saab tundeenergia otsa. Kasvama hakkab hoopis armastuse- ja inspiratsiooniseisund.

„Ma suudan sellest terveneda! Ma olen nii kaugele jõudnud, vaid natukene veel! Tänu sellele suudan inimesi aidata, sellel on sügavam tähendus! Kõik on võimalik!“

Elu tundub sel hetkel põnev. Suureneb soov seda sügavamalt tundma õppida. Kuidas toimub sügav muutus, reaalsuse nihe inimese sees, nii et ka alateadlik meel hakkab koostööd tegema? Äärmiselt huvitav!

Poole sõidu pealt olin juba elevil, sest naasesid mõtted minu tulevasest ettevõttest, noorte inspireerimisest, maailma muutmisest.

Ja vot selliselt ma kogengi oma tuttavaid traumasid. Valu, mis on tegelikult suur kingitus. Teeme selle peale ühe mõnusa laulupeo! 🙂