Tänu minevikus kogetud kannatustele ja nendest tärganud enesearmastusele tahan ma olla avatud ja vaba kõige suhtes. Mulle ei meeldi olla rangetes piirides ja või liigselt kindel oma teadmistes. Ma soovin endale tunnistada, et ma võin eksida. See tähendab minu jaoks suurt au. Austust nii iseenda, teiste kui ka kogu elu vastu. Ja ma isegi südamest tahan eksida, sest see viib mind tõele lähemale. Eksimine ja vigade tegemine aitab õppida, kasvada ja edasi minna. Seega eksimine on imekaunis! Kuidas me saame selle ees nii hirmunud olla, kui see aitab meid? Vigade kartmine on absurdne, sest ilma nendeta pole meil võimalik üldse edasi liikudagi.
Inimesed meie ühiskonnas pole harjunud tunnistama endale tehtud vigu ja nad tunnevad, et see hävitab nende väärikust, aga see on ju vastupidi! Vigade tunnistamine ei ohusta meie tõelist olemust, vaid toob selle hoopis esile. See vabastab meid. See paneb meid tõeliselt elama. Tänu vigadest õppimisele saame me säästa tohutult aega ning teha asju paremini ja efektiivsemalt kui enne. Mõtle, kui keegi ei annaks meile vigadest teada. Jääksimegi ju ühte auku passima. Elu võib püsida sees, kuid elu ei ole tunda. Kui me ei õpi ega avardu, siis iga päev tundub samasugune nagu eelmine. Keha täitub tühjuse ja mõttetuse tunnetega ning kaob ära teadmine, miks me üldse elame. Pidevalt korduvad samasugused olukorrad ning meile võib tunduda, et elu on vaid üks lõppematu võitlemine ja kannatamine. Aga võib-olla on elu tüütu hoopis sellepärast, et me peame midagi õppima ja lahti laskma? Võib-olla on see hoopis ideaalne võimalus muutumiseks?
Mõnikord me pingutame kõigest väest, et elu kontrollida ja teha nii nagu meile meeldib. Ja kui asjad ei lähe plaanipäraselt, siis pettume ja ohkame, et elu on meie suhtes ebaõiglane. Aga tasub tähele panna: mida me üldse kaitseme? Mis on meie elus niivõrd väärtuslikku, millest ei tohi mitte mingil juhul lahti lasta? Kas me kõigest arvame, et just sellised tingimused on meile head või tunneme seda ka oma hinges, kui tõeliselt enda vastu ausad oleme?
Mida Sa tunned oma südames? Kas see ongi elu, mida Sa oma südames igatsenud oled? Või januned pigem uute kogemuste ja muutuste järele?
Kui soovid oma elu muuta, siis pead tunnistama endale oma vigu, sest vastasel korral elad värvitut elu või koged aina tulisemat põrgut kuni lõpuks aru saad! On inimesi, kes on kangekaelsusest hävitanud kogu oma elu ja kaotanud kõik kalliks peetava, ning isegi siis surmani elule vastu hakanud. Aga kas see on seda väärt? Kas peab minema nii sügava augu sisse lihtsalt sellepärast, et muutumine tundub valus? Minu arust mitte. Parem on teha otsus juba nüüd ning õppida, mida elu soovib meile õpetada. Lühiajaline valu, kuid lõpmatu potentsiaal!
