Öeldakse, et eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Kui Sa ei unista, siis Sa ei ela. Kindlasti on selles terake tõtt, kuid kahjuks kiputakse tulevikule liiga palju keskenduma, mis põhjustab ängi ja rahulolematust oleviku suhtes. Kunagi hoidsin ka mina oma suurimast unistusest kinni. Ma tahtsin kangesti enda olukorrast välja saada ning uskusin, et kõndimasaamine teeb mind taas õnnelikuks. Samal ajal oli vajalike harjutuste tegemine minu jaoks kohutav piin ning ma pidin ennast pidevalt sundima. Ja kui ma ei näinud tulemust piisavalt kiiresti ning tundsin, et tegu on võimatu ülesandega, siis tihti loobusin frustratsioonist. Ma ei armastanud ennast liigutada, sest osutasin vastupanu olevikule.
Ennast mitte aktsepteerides ei õnnestu mitte kuidagi edasi liikuda. See on põhimõtteliselt sama nagu vastuvoolu ujumine. Kui me teeme midagi ainult sellepärast, et jõuda oma teekonna lõppu, siis me elame tulevikus ning seega eitame seda, mis ON. Kui me eitame praegust hetke, siis järelikult me ei austa ega armasta seda, mis ON. Ja seetõttu ei saa me ka sellest lahti lasta. Kõik, mida tõrjume, jääb paigale. Kõik, mida üritame kangesti püüda, jääb kättesaamatuks. Mida rohkem sellesse tõrjumisse energiat suunata, seda tugevamini „probleem“ ennast meie külge kinnitab ja meid õpetada püüab. “Jälle see tüütu auk,” ohkame. “Kõik oli hästi minemas, aga universumil oli taas üks komistuskivi varuks.”
Vastupanu tekitab vaid pingeid, trotsi ja liikumatust. Kui Sa ei saa seda, mida tahad, siis kannatad. Kui saad selle, mida ei taha, siis kannatad. Isegi, kui saad täpselt selle, mida tahad, Sa kannatad siiski, sest Sa ei saa sellest igavesti kinni hoida. Milleks siis kogu see vaev? Laseme parem lahti ja kuulame seda, mida vaikusel on öelda. Pole vaja igavesti otsida ega saavutustele toetuda. Ei ole olemas probleemi, pole kunagi olnud ega ka hakka olema. Eksisteerib vaid praegune hetk, kus peitubki kogu elumaagia. Lõõgastudes maailmasse ja aktsepteerides ennast sellisena nagu me oleme, hakkab müstiline elujõgi lõpuks voolama. Suudame liikuda vooluga taaskord ühes suunas ning liblikas, keda me püüda ei suutnud, maandub rahulikult meie õlale.
Kui ma lasin lahti vastupanust ja õppisin ennast armastama, siis märkasin, et mul on olemas kõik, mida vajan. Mõistsin, et see näiliselt valutekitav olukord aitab mul vaid kasvada. Leidsin enda seest suure tänulikkuse, sest just need elukogemused tegid mind selliseks nagu ma olen. Tegelikult ma ei pea isegi otsima põhjuseid, miks olla tänulik. Kogu see lugu lihtsalt on tore, sest see on osa minust! See on reaalne!
Siiski olen hakanud tegema rohkem trenni kui kunagi varem. Mul on jätkuvalt unistus sellest, et ühel päeval ma kõnnin, ja usun sellesse tugevalt. Usaldan, et see visioon saab kord tõeks ning kogu maailm rõõmustab südamest. Mul on lihtsalt selline naljakas tunne, et see juhtub. Samas ei hoia ma sellest visioonist enam kinni. Minu jaoks on need vaid kujutluspildid nagu kunstnikul enne meistriteo loomist. Olen aktsepteerinud endaga juhtunut ning hindan igat osa sellest. Siiski annan oma parima, sest ma lihtsalt naudin kogu seda protsessi. Olen hakanud tundma treeningust mõnu vaid nende liigutuste pärast. Mulle isegi kohati tundub, et need kehaliigutused ja vibratsioonid on justkui muusikanoodid, millega ma ilusat pala loon. Hingan sügavalt sisse, olen teadlik enda kehast ja olemisest, ning valan liigutavaid salme. See on kummaline ja seletamatu tunne, mida ilmselt võibki armastuseks kutsuda. See tekitab minus võimsa tunde. See loob rõõmu ja energiat, ning järelikult on see õige. Tõepoolest, meid teeb õnnelikuks hoopis teekond, mitte sihtmärk.
Jah, unistused on ilusad. Oluline on minu meelest vaid vabaneda kontrollist, mida meil nagunii kunagi olnud pole. Aktsepteerida, et me ei saa lõpuni kontrollida seda, mis meiega juhtub. Me ei peagi loobuma enda unistustest. Tõeline sõdalane ei löö käega sellele, mida ta armastab, vaid leiab armastuse sellest, mida ta teeb.
Ma ei tea, kuhu ma jõuan. Ma ei tea, kuhu on võimalik jõuda. Ma lihtsalt olen ja tegutsen kohalolemise väega. Aktsepteerin kõike seda, mis elu mulle toob. Olen igal juhul õnnelik, sest kõik kogemused on hinnalised. Minu praegune olukord ei tee mind enam õnnetuks nagu minevikus. See on lihtsalt üks huvitav olukord ja suurepärane väljakutse. Ma olen täis põnevust, et näha, mis sellest kõigest välja koorub ning milline on minu teekond. Kas ma tõusen jalgadele? Kes teab… See ei olegi lugu eesmärgist, vaid see on lugu seiklusest ja maagiast minu sees!
