Täna on minu kunagise õnnetuse 20. aastapäev. Kes oleks osanud arvata, et kunagi seda sündmust oma mõtetes tähistan!
Tavaliselt ei jää mulle tähtsate sündmuste täpsed kuupäevad meelde, aga kahtlemata ei unusta ma päeva, mis muutis minu elu jäädavalt ning kujundas minust sellise inimese nagu ma tänasel päeval olen.
1. september on üleüldse päev, millel on suur tähendus paljudele inimestele, eriti koolilastele ja nende vanematele. Mõni tajub seda kui põnevat hooaja algust, teised jälle vabaduse ning puhkuse lõppu.
Mäletan, et teismelisena tekitas see aastapäev minus kõhedust, sest kulus kaua aega enne kui traumast lõplikult üle sain. Olulist muutust tajusin alles ülikooli minnes, kui võis lausa paar päeva mööduda enne kui taipasin, et möödunud oli 1. september. Kuid täna, 20 aastat hiljem, meenutan seda päeva tänulikkuse ja austusega. Mõtlesin, et see väärib lausa kirjatükki!
Oh, kuidas see aeg ikka lendab. Möödunud aastaid olen mitmeid kordi kasutanud kui mõõdikut, kui kaugele olen oma arengus jõudnud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kindlasti on minus ka kriitilist meel, millel on olnud minu saavutuste suhtes kõrgemaid ootusi, aga oluline on see, et igal aastal tunnen ma ennast aina paremini ja elu läheb tasapisi soovitud suunas edasi. Kiirus ja detailid pole tähtsad, kui oled rahul oma tänaste tegevustega.
Mis puutub minu unistusse saada uuesti kõndima, siis ütleksin, et see elab endiselt minu sees, kuid seda saadab veelgi sügavam rahu kui enne. Kindlasti mängis rolli ka minu ambitsioonikas Hooandja projekt, mis aitas korda luua ja üleliigsetest pingetest lahti lasta. Õppisin, et ma eelistan areneda pigem ilma avaliku tähelepanuta ning suurte lubadusteta, vähemalt nii kaua kuni ma küpsemaks muutun ja oma sõnu vastutustundlikumalt kasutama õpin. Peab olema tugev sisemine kese enne kui rohkelt energiat väljapoole suunata.
Sellest ajast saadik olen kõike teinud eelkõige iseendale ja liikunud rahulikus tempos. Minu suhtumine suurimasse unistusse on muutunud. See tundus ka eelnevalt üsna armas, aga ütleme nii, et see nägemus on tugevamalt kehastunud.
Kui ma tänasel päeval õue kõndima lähen, siis ma ei mõtle enam teadlikult, et see on mingisuguse eesmärgi saavutamiseks. Ma teen seda seepärast, et see tekitab minus hea tunde. Ma naudin treeninguid ilma et need mulle miskit käegakatsutavat tooksid. Need toovad mind mugavustsoonist välja, annavad enesekindluse ning toovad mind kontakti keha ja loodusega. Tunnen ennast nii nagu tundsin väikse lapsena, täis kergust ja mängulisust.
Lisaks on mu prioriteedid muutunud. Ennekõike tahan ma olla nii terve kui võimalik. Hetkel tervenen ma kroonilisest lamatisest ja põletikulisest soolestikust, mis on kaua aega minu elu pidurdanud. Maratoni jooksmine on küll äge kirss tordi peal, kuid usun, et mulle piisab ka heast enesetundest, vabamast liikumisest, võimalusest teha rohkem trenni ning elada ennast teostavalt.
Üleüldse olen hakanud „pisiasju“ palju rohkem väärtustama. Seda on õpetanud mulle aastatepikkune krooniline haav, mida sihikindlalt naturaalsel viisil tervendada tahtsin, kuid mis osutus keerulisemaks väljakutseks kui alguses arvasin. Kuid on tore öelda, et see kangekaelsus on edu toonud ning lõpuks mind suurte muutusteni viinud, mis võimaldasid mul seda haava uuesti kokku kasvatada. Kui arstid arvasid, et ilma operatsioonita ja antibiootikumideta pole võimalik, siis lõpuksin suutsin endale tõestada, et siiski on! Sellest ilmub ~ kuu aja pärast inspireeriv tervenemislugu.
See on ikka lahe, kuidas enesest mõistetavana tunduvate asjade kaotamine annab täiesti teistsuguse perspektiivi. Kui varem mõtled, et küll oleks tore edasi pürgida, siis ühel hetkel saad aru, et küll on hea säilitada seda, mis sul on! Nii olen ka mina karkudega kõndimist palju rohkem hindama hakanud, sest hiljuti kadus see võime ajutiselt ära.
Nimelt ei meeldi mu kehale teatud asendid, mida kasutasin istumise vältimiseks ja lamatise tervendamiseks. Ühel hetkel tekkisid seljas mingisugused muutused, millele füsioterapeudid ja arstid ei osanud seletust anda. Teatud asendite kasutamine viib vajalikud närviühendused puhkusele ning jalgadest kaob tundlikkus, mis oli siiani alati kättesaadav ja iseenesest mõistetav. Nii ei suutnud ma mõned päevad isegi kodust välja minna.
Õnneks tõi asendite korrigeerimine paari päevaga tundlikkuse tagasi ja sellest päevast alates olen nüüd igapäevaselt õues jalutanud, sest tean, et see ei ole enam enesest mõistetav. Võtan seda kui õppetundi olla tänulik kõigele, mis on hetkel võimalik ja kättesaadav. „Ma kõnnin, ma kõnnin!“ hõiskan mõtetes, kui taaskord jalgadel olen. Ja nii lihtne ongi olla õnnelik ilma et oleksid midagi juurde saanud!
Ilusat sügise algust teile kõigile!
