Heipa!
Ma pole juba tükk aega midagi uut lisanud, nagu näha. Viimasel ajal olnud üpris segased tunded ja pole olnud eriti motivatsiooni blogi uuendada. Tegelenud ka päris palju robotiasjandusega: kusjuures sellel nädalavahetusel toimub suur Robotexi üritus, millest võtan oma meeskonnaga osa ja esindame IT Kolledžit. Muide, koolis läheb üsna hästi.
Igatahes, siin on mu mõned hiljutised mõtted märkmikust:
Ma tean, et minu jaoks pole kõndima saamine kõige olulisem. Tegelikult tean seda juba pikka aega. Samuti pole IT õppimine nii suure rolliga, kuigi hetkel väga hea boonus. Ma olen alati tundnud, et minu elul on mingi sügavam mõte ning see on seotud sellega, mida olen läbi elanud. Mõnikord on raske elu mõista, kuid usun, et kõik juhtub põhjusega.
Muidugi ma soovin kõndima saada ja terveneda, kuid tean, et enne seda on midagi palju tähtsamat mängus. Seda näitab ka see, et areng tundub olevat seisma jäänud. Kui pingutan, siis liigun vastuvoolu. See tähendab, et sammun vales suunas. Elu peab kulgema vabalt oma loomulikus rütmis. Igal asjal on oma aeg.
Mis minu jaoks on hetkel kõige tähtsam, on see, et suudaksin oma hirmudest vabaneda. Minevikust lahti lasta. Suhelda maailmaga olles 100% mina ise, olles tõene. Tunda ennast vabalt igas olukorras, näidata enda tõelist olemust. Jagada valgust, mis peitub minu sees. See on, ma tunnen, kõige olulisem ja ilusam asi üldse, mida inimene saab teha. Ma ei soovi mitte midagi muud. Sellest algaks ka kõik ülejäänud kaunid ja vägevad seiklused.
Võib-olla tõeline kirg seisneb tehes midagi, mida varem kõige rohkem oled kartnud. See on lähemal, kui tundub. Teiste inimeste inspireerimine, nende aitamine – sellel võib olla pistmist minu tõelise kutsumusega, küll elu näitab.
Leides nendele küsimustele vastused, leian ka tee tervenemiseni. Nii et mõnes mõttes saan isegi tänulik olla selle eest, et pole veel kõndima hakanud. Sest see olukord aitab minus tõelise väe leida!
