Seoses tantraüritustel saadud kogemuste, eneseavamise ja enesekindluse suurenemisega olen viimase poole aasta jooksul väga tihti silmitsi sattunud oma elu üha suurima unistuse ja samas väljakutsega, milleks on romantiline suhe naisega. Olen tänaseks päevaks õppinud üksindust täielikult hindama ja nautima, kuid aeg-ajalt on naised käivitanud minus ka tugevat kiindumust ja valusaid tundeid, mille eest kaua aega põgenema kippusin.
Ma otsustasin oma hirmudele vastu seista, kuna tahan tervendada oma sisemist poissi ning kasvada meheks, kes on vaba minevikumustritest ja suudab täielikult keskenduda oma missioonile, milleks on ime loomine füüsilisel kujul kui ka inimeste südamete äratamine kogu selle tarkuse abiga, mida elu on mulle kinkinud.
Kuna ma usun, et need inspireerivad kogemused suudavad ka minu blogi lugejaid innustada, tuli mulle idee enda suhetest naispoolega rohkem jagada. Kui olete kursis sellega, kust ma olen tulnud, saavad ka tulevased transformatsioonid ja muutused palju võimsama tähenduse. Ma ei pelga ennast avada, sest soovin olla julgustav eeskuju, kes näitab, et siin elus on kõik võimalik!
Esimesed kiindumused ja kaotusvalud
Ma ei ole kunagi kogenud romantilist suhet, aga muidugi olen ma mitmeid kordi kiindunud. Esimene kord pärast kõndimisvõime kaotamist juhtus see 10-aastasena, kui kohtusin Haapsalu Rehabilitatsioonikeskuses ühe tüdrukuga, kes abistas oma multipleksskleroosi põdevat ema. Kui ma temaga mängisin, tundsin ennast väga rõõmsa ja väärtuslikuna nagu poleks mu füüsilisel kehal ühtegi puudust olnud. Aja jooksul tahtsin tema läheduses aina rohkem viibida ning hakkasin tasapisi armuma, eriti kui ma kuulsin pealt tema tunnistust ühele lastekasvatajale: „Madis on väga tore poiss!“
Nägin teda ainult siis, kui olime mõlemad Haapsalus, kuid ükskord läksin talle isegi Pärnusse külla. Tal oli hea meel mind näha, kuid sain aru, et ta ei olnud minust sellisel viisil huvitatud nagu mina temast. Ühel hetkel märkasin tema telefonis sõnumeid, mida olid saatnud teised poisid, ning see tegi mind väga armukadedaks ja isegi vihaseks. Koheselt aktiveerus hirm, et ma olin vähem väärtuslikum kui poisid, kellel olid terved jalad, ning selle ebakindluse ja meievahelise konflikti tõttu lõpetasime täielikult suhtlemise.
Minu elu ainus kord, kui keegi minusse nähtavalt armus, oli kaks aastat hiljem selles samas taastusravikeskuses, kus mängisin ühe lastekodust pärit tüdrukuga, kes mind täiesti väärtusliku ja laheda poisina nägi. Ma ei pidanud midagi oma keha juures varjama, vaid olin lihtsalt mina ise, ning see ei häirinud teda, vaid tahtis sellele vaatamata minu kaisus olla. See oli tõeliselt lahe, kui viibisime ühel õhtul salaja mängutoas, kui lapsed pidid juba oma palatis olema, ja meid märkas kallistamas üks meditsiiniõde, kes klaasi tagant vaid naeratas ja lasi meil natuke kauemaks jääda.
Tänasel päeval oskan seda mälestust hinnata, kuid tol ajal ei tundunud mulle see tõeline, kuna see kestis ainult nii kaua kuni üks meist taastusravilt lahkus ning ma unistasin tüdrukutest, kes kuulusid nii-öelda reaalsesse maailma. Nendest, kes minuga kordagi ei rääkinud ja tundusid mulle need „päris tüdrukud.“ Aga kuna mina oma kehaga polnud „päris“ ehk füüsiliselt terve, siis ei näinud ma ennast kunagi nendega jutustamas, rääkimata flirtimisest või käimisest.
Järgmised kiindumused leidsid aset koolis, kus oli mitu klassiõde, kes mulle meeldisid. Aga kuna mu enesehinnang oli sel ajal ülimalt madal, siis ei rääkinud ma nendega peaaegu mitte kunagi. Kui sellele lisandus veel koolikiusamine, kinnistus pidevalt tunne, et olin seal vaid väärtusetu null. Kui teised poisid käisid juba tüdrukutega väljas, olin ma peamiselt ema hoole all ja täiesti iseseisvusetu, mis viis mind suhetest üsna kaugele.
Palju vabamalt ja võrdsemalt tundsin ma ennast internetis (põhiliselt Rate.ee-s ja MSN-is), kus ma sain suhelda mitmete tüdrukutega üle Eesti. Kuna ma käitusin seal palju küpsemalt kui reaalses elus, tundusin ma ka neile atraktiivsem ning mõni soovis isegi telefoni teel suhelda või kokku saada. Aga alati jäi suhe teatud faasis pidama ning lõpuks ei saanud kunagi sellest asja.
Siiamaani mäletan päeva, kui olin umbes 14-aastane ja pidin ühe Rakvere kooliõega linnas kokku saama, meel rõõmsameelne ja lootusrikas. Rääkisin sellest uhkusega emale ning sõitsin elektriratastooliga linna, kuid ma ei saanudki seal tüdrukuga kokku, sest ta oli kaugelt mind näinud, ära ehmatanud ja koju jooksnud (kuigi ta oli mind varem koolis näinud). Telefoni ta enam vastu ei võtnud ja seega sõitsin muidugi hingevaluga tagasi, kinnitades taaskord endale uskumust, et mul ei olnud vastassugupoolega mitte mingit lootust.
Sisemise õnne avastamine
Kõik hakkas lihtsamaks muutuma, kui ma erinevate eluprobleemide võimendusel kottpimedas põhjas ära käisin ning lõpuks enesearmastuse ja positiivse suhtumise leidsin. Loobudes ohvrirollist ja avades ennast elule kasvasin ma palju enesekindlamaks ja aktiivsemaks inimeseks. Hakkasin näiteks füüsilist trenni tegema, tarku raamatuid lugema ja sõpradega tihedamini väljas käima.
Ühed esimesed kallistused tüdrukutega (peale õnnetust) said teoks 17 aasta vanuselt, kui korraldasime sõbraga ühise sünnipäevapeo, mille külalised ka mulle õnne soovisid. Varem ei julgenud ma kunagi ise esimest sammu teha või kallistust küsida, kuid tänu mõjuvale põhjusele lähenes see reaalsus mulle juba natuke lähemale. Väikeste sammude haaval hakkasin oma koopast välja tulema ja taipama, et kallistused ei olegi nii utoopilised nagu ma olin harjunud.
Aeg-ajalt kordusid veel paljud üksindusega seotud mustrid. Tahtsin olla teiste sarnane ja tunda ennast armastatuna, kuna ma ei aktsepteerinud veel täielikult iseennast. Tundsin, et mul oli veel midagi puudu ja seega ma kiindusin väga kergelt tüdrukutesse, kellega ma rohkem suhtlesin ja kes mind sõbralikult kohtlesid.
Kohe, kui nägin lootusrikkaid vihjeid (midagi uut, mis andis mulle põhjust arvata, et seekord oli erinev), olin silmapilkselt võrgu sisse püütud ning igasugustest unelmatest fantaseerima hakanud. Alati oli see seotud mingisuguse hirmu ja alateadliku uskumusega, et lähedus on haruldane ja sellest peab kõvasti kinni hoidma. Kuid selline kiindumus lõppes iga kord suure kaotusvaluga ning ühel hetkel ma otsustasin sellest teemast täiesti loobuda.
Ma teadsin, et õnne saab vaid enda südamest leida ning klammerdumine ei tee head ei mulle ega teistele, kuid ma ei suutnud kunagi selle osas midagi teha – tunne lihtsalt tuli. Otsustasin, et kergem on olla iseendaga ja naiste pärast mitte pead vaevata, ja minu sisse tuli tõesti palju suurem rahu.
Ma ei tahtnud endale enam kannatusi tekitada, seega ma hakkasin keskenduma sellele, mis on oluline. Teadlikkuse kasvades lasin lahti kõigist ootustest ning hakkasin hoopis usaldama seda, et küll kõik tuleb, kui aeg on küps ja olen selleks valmis. Kasvatasin enesearmastust aina suuremaks ning avastasin enda seest tõelise kire, mis aitas mul üksindusega seotud mõtetest ja tunnetest vabaneda.
Ühel hetkel taipasin, et pole juba mitu aastat üksindust tundnud, ning elu on erakordne isegi ilma romantiliste kogemusteta. Tundsin, et isegi, kui ma kunagi sellist suhet ei koge, olen ma ikkagi elu lõpuni õnnelik, sest siin maailmas on nii palju avastada! Kui olin sellele lisaks leidnud veel oma missiooni ja arusaamise, et minu sees on tohutu potentsiaal tervet inimkonda aidata, tundus romantiline suhe selle kõrval väga pisikesena.
Teadlikult hirmude poole
Kuid äkitselt tuli tunne, et vahelduseks võiks proovida teist teed. Ma tajusin, et iseendaga olemine oli ka teatud mõttes põgenemine, sest ma pelgasin tundeid, mida naised minus aktiveerisid. Samas ma ei tahtnud romantilistele suhetele müüri ette ehitada ning tundsin, et pidin selle teemaga teadlikult edasi tegelema. See on siiski üks minu suurimaid unistusi ja usun, et õigetel alustel loodud suhe võib elu väga positiivselt mõjutada. Õnneks ei hoidnud ma sellest enam kinni, vaid tahtsin eelkõige oma hirmudest vabaks saada ja uksed lahti teha.
Seepärast meelitasidki mind tantraüritused, kus oli võimalik kohtuda paljude erinevate naistega ning õppida kontakti saama ka oma mehelikkusega. See võimaldas mul peidetud tunnetega silmitsi seista ning enesekindlamaks inimeseks kasvada. Valu mind enam ei hirmutanud, vaid tahtsin seda hoopis uuesti kogeda, et vanad tunded kehast välja saada ning eluga edasi minna. Lisaks tahtsin proovile panna oma enesearmastuse ja sisemise jõu, mida elus kõige hinnalisemaks pean. Sellised väljakutsed panevad minu silmad särama!
Aga kes ütles, et see peab kerge olema? 🙂 Vastupidi, see on minu jaoks üks raskemaid katsumusi, mis tekitab kriitilisel hetkel suure põgenemistahte (“Screw it, I want to be alone and happy, not deal with this nonsense!”), kuid ma ei allu sellele. Kiindumus ja tunne nagu õnne kogemiseks on vaja kedagi välismaailmast, on küll ülimalt tüütu, aga ma otsustasin selle tunde vabaks päästa, et mitte miski ei seisaks minu ja minu rõõmu vahel. Heal the boy, and the man will appear!
Järgmistes osades räägin kahest vahvast kohtumisest tervendavate naistega, kes minu teekonnal suureks abiks olid ja minu südant suurel määral avardasid.
