Suvine lahtilaskmine

In Madise rännak by Madis MarkLeave a Comment

Möödunud suvi oli minu jaoks üsna rahulik. Väga palju kuskil ringi ei käinud ja hoidsin rohkem omaette. Ka treeningud vaibusid mõneks ajaks. Selle asemel, et kõiki neid lubadusi täita, mida ma eelnevalt olin blogisse kirja pannud, võtsin lihtsalt aja maha ja keskendusin rohkem enese vaatlemisele. Olin isegi päris laisk ja mõnikord küsisin endalt, et kas siis tõesti vean sedasi ennast ja teisi alt. Aga see mõte ei tekitanud minus paanikat, vaid ma lihtsalt olin oma olukorrast teadlik ja vaatasin seda pigem huumoriga. Soovisin vabaks lasta ideest, et ma pean midagi tegema, seehulgas ka erinevatest lubadustest, kuigi ma nendele päris käega ei löönud. Andsin endale mõista, et tegelikult ma ei pea midagi korda saatma ja ma võin lihtsalt olla selline nagu ma olen. Et ma ei pea isegi kõndima hakkama, kuigi see on minu unistus ja ma olen seda kõigile lubanud.

Blogisse kirjutamisele tuli samuti paus sisse, kuna ma lihtsalt ei viitsinud isegi mõelda ega seletada, vaid tahtsin rohkem elule endale tähelepanu pöörata, isegi nii-öelda laiseldes. Kirjutamiseks polnud osaliselt ka sellepärast tahtmist, et minu viimane postitus oli nii isiklik ja võimas, et mul ei olnudki rohkemat midagi öelda. Ja kuna ei saanud selle kohta ka mingit tagasisidet, siis otsustasin lihtsalt asja sinna paika jätta. Vahepeal küll mõtlesin selle kui mingi kohustuse peale, kuid tundsin, et ma ikkagi ei taha ennast millekski sundida ning kui mul ei ole tahtmist kirjutada, siis ma lihtsalt ei kirjuta.

Taoline lahtilaskmine tundub mõnes mõttes küll veidi hirmutav, sest koguaeg on ju meil peas see idee, et me ei tohi seisma jääda, vaid me peaks koguaeg millegi poole püüdlema ja midagi tegema. Vabanemine tundub justkui ohtlik, sarnanedes surmale. Mis meist siis saab, kui me lõpetame tegevuse, seejuures ka mõtlemise? Lakkame eksisteerimast? Võib-olla usub seda minu ego, kuid praktika seda ei kinnita. Jah, see on kohati üsna väljakutsuv, sest tühjus meie isikute jaoks just kõige meeldivam tunne pole. Aga tegelikult kaasneb sellega ülim vabadus. See ei tähenda, et sa lihtsalt alla annad ja elamise lõpetad, vaid sellega kaob vaid kontroll. Kui käesolev olukord nõuab tegutsemist, siis muidugi tegutsed. Aga sa lihtsalt loobud kohustustest, mis on sinu mõistuse loodud. Seejärel teed kõike puhtalt lehelt, mitte millegi üle muretsemata.

Suve lõpu poole muutusin jälle aktiivsemaks ja võtsin endale harjumuse teha igal hommikul lühikese ja tõhusa treeningu, et alustada päeva võimalikult värskelt, suurendada enda organismi puhastumisvõimet ja toniseerida oma lihaseid. Alustan tavaliselt kätekõverdustest või lõuatõmmetest tehes neid nii palju, kui suudan, ja jätkan kohemaid kõhulihastega samamoodi ja peale seda teen ka jalgu. Harjutused vahelduvad iga päev, et lihas ei harjuks pingega, kuid muidu on alati üks harjutus igale kehaosale. Selline intensiivne treening, mis kestab maksimaalselt 5 minutit, on üpris tõhus ega vaja ka mingit lisavarustust. Soovitan järgi proovida!

Samuti käisin augustis toortoidufestivalil, mis oli väga lahe ja hariv. Puuvilja sai süüa meeletult, samuti oli tehtud igasuguseid huvitavaid eineid. Inimesed olid kõik väga mõnusad ja sõbralikud, tekkis tugev ühtekuuluvustunne. Tore oli vahelduseks ennast “normaalsena” tunda. 😀

Eile käisin kusjuures ka Indigolaste kontserdil Okupatsioonide muuseumis, mis oli samuti sarnase efektiga. Suurepärane bänd, suurepärased inimesed. Positiivset energiat oli õhus väga hästi tunda. Selliseid kontserte sarnase muusika või suhtumisega võiks rohkemgi olla, maailm oleks tunduvalt rahulikum ja mõnusam paik.

Nüüd algab jälle kool, mida isegi ootan suure huviga. Aeg-ajalt on küll olnud kahtluseid IT ja osas nagu varemgi, kuid siiski olen mõistnud, et enne kui pole teist alternatiivi, siis tuleb lihtsalt anda oma parim sellega seoses, mis on praegu. IT Kolledžis õppimine on hetkel minu jaoks parim võimalus ja ma soovin seal edukalt ka õppida. Ei tasugi panna rangelt paika seda, milline on tulevik, vaid võtta parem vabalt ja kasutada neid võimalusi, mis on. Minust ei peagi saama IT-mees kogu eluks, kuid siiski on tegu suurepärase alaga tänapäeva ühiskonnas ja teadmised ei tee kunagi paha. Kui aktsepteerida seda, mis toimub praegusel hetkel, küllap loksuvad ka kõik muud asjad aja jooksul ilusti paika.
Suve jooksul ma küll eriti ringi ei sebinud, kuid lahtilaskmise kaudu hakkasin siiski lõpuks tegutsema ja seda väga loomulikult ning vabalt.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.