Nagu näha, pole ma tükk aega blogisse midagi kirjutanud ning võtsin ette suure pausi. Võib-olla sellepärast, et minuga on toimunud palju sisemisi muutuseid ja protsesse, millest ma pole veel täiesti aru saanud. Lisaks: ma ei taha liiga palju plärada. 🙂
Kindlasti on palju kirjutada nii nagu igal inimesel on väga palju mõtteid, kuid olen hakanud keskenduma rohkem tegudele. Minu meelest on mõtekas alles siis tarkuseid inimestega jagada, kui oled ise nendest täielikult aru saanud ja ka neid praktiseerima hakanud. Siis on jutt konkreetsem, lihtsam ja tõele lähemal.
Me võime oma igapäevastest mõtetest romaane kirjutada, aga kas seda on ilmtingimata vaja? Usun, et peaksime rohkem oma kehaga kontaktis olema, mitte niivõrd oma peas elama. Vähem mõtteid, rohkem elu! Arvatavasti meeldib lugejatele ka rohkem praktilist infot blogist saada kui kellegi isikliku eluga sügavalt kursis olla.
Siiski kirjutan lühidalt, kuidas mul vahepeal läinud on:
IT Kolledžis läks sügissemester üsna edukalt ning sain kõik oma deklareeritud õppeained tehtud. Esineb veel teatud sorti kahtluseid, kas see on päris minu teema, kuid üle poole on juba tehtud, nii et tasub võtta selle, mida võtta annab. Kogemused üliõpilasesinduse tööst, tutvused, mugavustsooni lõhkumine ja iseseisev elu Tallinnas – väga head plussid.
Sellest eluetapist annab õppida nii palju, et see polegi kõige tähtsam, kas ma jään selle erialaga tulevikus tegelema või mitte. Seda on seniks kuni vaja on! Paljud noored tunnevad suurt stressi taoliste valikute ees, sest me oleme harjunud elama tulevikus ja panema ennast siltidega karpi. Aga see stress on mõttetu! Teeme parem seda, mida hetkel tunneme, et on meile kõige vajalikum ja ärgem pabistagem nii palju, mis edasi saab. Praegune hetk on ainus, mis loeb.
Kesksügise paiku võtsin ette vibulaskmise. Kunagi sai seda spordilaagris proovitud ning see meeldis mulle, kuid tookord ei olnud võimalusi sellega edasi tegeleda. Aga kuna nüüd viibin ma peamiselt Tallinnas, siis on kõik teed avatud. Sügisel võtsin asja kätte, rääkisin mõne inimesega ning lõpuks jõudsingi esimesse vibutrenni. Proovisin algul parema poolega vibu lasta, kuid kuna mu vasak külg on tunduvalt nõrgem, nägin selles suurepärast võimalust enda keha rohkem tasakaalu viia ja vahetasin poolt.
Kuna olen Eestis hetkel ainuke ratastoolis vibusportlane, kes on asjaga rohkem tegelema hakanud, siis treeneril on ka ootused minu suhtes kõrged. Paraolümpiale minek on tulevikus väga reaalne, kuid eks näis. Siiamaani olen seda võtnud rohkem füsioteraapia ja hobina. Ja kuna vibulaskmine vajab ülimat keskendumist, siis võib seda kasutada ka meditatsioonina, millest ma väga lugu pean.
See õpetab minu silmis ootuste lahtilaskmist ning usaldamist, et nool läheb sinna, kuhu vaja. Esimesel võistlustel nägin palju sportlasi, kes kehva tulemuse korral endas pettusid ja mossitavat nägu näitasid. Mina aga lihtsalt andsin endast parima ja lasin oma lasud ära, olles iga kogemuse üle tänulik. Ootused vaid pimestavad ja ängistavad meid, seepärast ma ei näegi mõtet sporti liiga tõsiselt võtta. Teadvustamine, et oled igal hetkel väärtuslik sellisena nagu oled, tundub mulle palju olulisem.
Lisaks olen ma suve lõpust saadik siiamaani peaaegu igapäevaselt trenni teinud, nii et see on väga positiivne! Tore on saada oma kehaga aina suuremateks sõpradeks. Mida rohkem aega mööda läheb, seda rohkem olen hakanud aru saama, et kontakt kehaga ongi võti kõige jaoks. Kui tahad saada valgustatuks, tee sporti! 🙂 Mis iganes ka probleemiks ei ole, tulles tagasi oma keha juurde ja hingates sügavalt ning teadlikult sisse/välja, muutub kõik palju lihtsamaks.
PS! Kui teil on ettepanekuid või soove, millest ma võiksin kirjutada või mida siin rohkemat teile pakkuda, siis andke tuld!
3 Responses
Esiteks ütleksin, et see on väga huvitav blogi ja mul on hea meel näha, et siia on uus postitus tekkinud. 🙂 Aitäh, et jagad oma mõtteid, sest see annab võimaluse sulle tagasisidet anda, ilma milleta oleks väga raske õppida. Siinkohal mainin kohe ära, et tagasiside ei pea olema alati inimeselt inimesele, vaid kõik, mida koged vahetult läbi erinevate situatsioonide.
“Arvatavasti meeldib lugejatele ka rohkem praktilist infot blogist saada kui kellegi isikliku eluga sügavalt kursis olla. ” – Esiteks ei ole oluline, mis lugejale rohkem meeldib. 🙂 Lugejaid on sadu, isegu tuhandeid, miljoneid. Oluline on ikka see, et kirjutad sellest, mis endale südamelähedane on, siis tulevad ka need lugejad, kellel on sarnane mõtlemine ja kellega on huvitav erinevaid teemasid sügavamalt arutada.
Teiseks leian ma, et ühe inimese sügav sisemaailm on tegelikult meie kõigi oma, sest kuigi meie igapäevased tegevused võivad olla erinevad, siis probleemid, millega elus kokku puutume on enamasti kattuvad. Lihtsalt pinnapealsel vaatlusel tunduvad need justkui erinevad. Pealegi tundub mulle, et Sinu isiklikud probleemid hõlmavad endas läbivalt väga palju sellist tarkust, millest ka teistel kasu võiks olla. Kasvõi väikese meenutusena, et me oma igapäeva tegemistes liiga tühja-tähja sisse end ära ei kaota.
“Praegune hetk on ainus, mis loeb.” – Kui mõelda aja konseptsioonile üldisemalt, siis tegelikult on praegune hetk ainus, mis meil kunagi on või olema saab, kuid arvan, et ka sellesse pole mõtet liialt kinni jääda, kuna ainult hetkes elades kaob ära võime teha järeldusi. Mõnikord on hea panna asju pikemasse ajalisse mõõtmesse selleks, et hakata mõistma, mis asi see praegune hetk üldse on.
“Mida rohkem aega mööda läheb, seda rohkem olen hakanud aru saama, et keha ongi võti kõige jaoks.” – Siinkohal natuke vaidleksin Sulle vastu. Keha üksi ei ole võti asjade või eesmärkideni jõudmiseks, ta on pigem lihtsustav vahend, mis koostöös teadliku mõtlemisega võimaldab meil asju kergemini täide viia, kuid üksi (ilma mõtteid kaasamata) ei ole sellest tühjast kestast kasu. Samal ajal on võimalik elada kehata, millel on piirangud, kuid mõte on terav ja muudab sellegi poolest maailma väga sisulistes valdkondades.(Stephen Hawkingi peale mõeldes.) Lühidal öeldes on elu mitmekülgsus see, milles peitub võti. Vähemalt minu jaoks on hetkel elu niimoodi hea ja huvitav tundunud.
Ühe teemana pakuksin välja su kogemused toortoidu osas ja kuidas selleni jõudmine on päriselt sinu olemist ja olemust muutnud. Huvitav oleks teada seda nii füüsilisest kui ka mentaalsest seisukohast. Täpselt selliselt, nagu seda kogenud oled, et mitte kasutada sildistamist “hea või halb”.
Aitäh nii põhjaliku tagasiside eest!
Kirjutasin ka vastu üpris pika jutu koos põhjendustega, aga vajutasin valet nuppu ja kahjuks see läks kõik kaduma. Päris valus tunne oli korraks 😀 Aga jälle sain õppida aktsepteerimist ja lahtilaskmist. Mul oli küll väga hea meel oma kirjutise üle, kuid pidin ta lendu laskma seekord 🙂
Kokkuvõtvalt võin öelda, et jah, olen Sinuga üldiselt nõus. Keha osas ma lihtsalt väljendasin ennast veidi kehvasti. Pidasin silmas, et keha on otsetee praegusesse hetkesse, seega ka väga oluline võti. Väga suur vahe on sellel, kas oleme oma kontaktis kehaga(näiteks teadlik oma hingamisest) või hoopis hajevil mõtete udus. Sport/liikumine kui meditatsioon. Võib ehk öelda, et keha ütleb meile tunnete abiga, kuhu minna, kuid teadvustatud mõtted aitavad meil sinna kohale jõuda. Seega nõustun, et mõlemad pooled on tähtsad.
Võtan arvesse su ideed ja kindlasti kavatsen lähiajal ka rohkem artikleid kirjutada! Tuli taaskord meelde, kui mõnusa tunde see tekitab 🙂
Aitäh mõtteaine andmise eest! 🙂
Olen isegi kogenud seda olukorda, kus kirjutan pikki tekste (teen seda tihti) ning vahetult enne salvestamist see kõik kaob. Alguses see ka morjendas mind, aga ühel hetkel tundsin ära, et võib-olla see ei pidanud praegu sellisel kujul lugemiseks saama ja kui on vaja midagi öelda, küll ma siis selle tunde ajel uuesti sõna võtan. Enamasti kasutan siis teisi sõnu, kuid mõju sellest vähemaks ei jää enamasti, sest mõte saab ikka edasi antud. 🙂 Küll aga mõtlesin ma sellele tundele, mis tekitab seda pahameelt, kui nii juhtub ja praeguseks olen jõudnud arusaamale, et see on lihtsalt see osa meist, kes soovib olla tunnustatud ning silmapaistev ja kes taob rusikatega vastu rinda ja ütleb “Mina kirjutasin vot sedasi. Olen nii tark ja rahul enesega.” Lihtsalt öeldes ego, kes vajab toitu, et end ikka käimas hoida.
Tundub, et nüüd oleme keha ja mõtte osas ühel pildil. 🙂 Jään põnevusega uusi postitusi ootama ja vahel ehk võtan mõne vanagi ette ning poetan miskit, mis pähe kargab.