2019 aasta alguses püstitasin ma endale hiiglasliku eesmärgi – tõusta 13. juuniks ehk oma sünnipäevaks iseseisvalt jalgadele. See küll sellisel kujul ei õnnestunud, kuid loomulikult ma seda otsust ei kahetse, sest kaotada polnud mitte midagi!
Tihti piisab suurte muutuste loomiseks kasvõi võimsast otsusest, sest see paneb asjad liikuma. Minu väljakutsed viisid mind palju suurema visioonini kui isiklik transformatsioon. See pani alguse ambitsioonikale Hooandja projektile, mille eesmärgiks on luua dokumentaalfilm tervenemisest.
Miks selline film?
Olen lapsest peale puutunud kokku meie meditsiini- ja rehabilitatsioonisüsteemiga. Olen ühelt poolt tänulik, et see päästis minu elu pärast rasket õnnetust, kui betoonpaneel mulle 9-aastaselt selja peale kukkus. Kirurgid tegid imelist tööd ning füsioteraapia aitas mul tasapisi uuesti liikuma saada, tänu millele ei jäänud ma voodisse lamama.
Aga ometi on selles süsteemis ka väga palju puudujääke, mida näen igapäevaselt. Palju kahju tekitab see, et inimest ei käsitleta holistiliselt, vaid pigem püüakse parandada üht mehaanilist masinat, kuigi iroonilisel kombel oskab autojuht oma masina eest palju paremini hoolitseda kui meditsiin füüsilise keha eest. Elus hoidmise kunst on tõesti suurepärasel tasemel, kuid krooniliste haiguste puhul jääb elementaarsetest tarkustest enamasti puudu.
Aga millised on valikud inimesel, kes ei soovi kaasaegsest meditsiinisüsteemist osa saada? Kes võtab vastutuse ja mõistab, et seal tema keha abi ei saa?
Ma pole ühtegi ravimit juba 8 aastat tarvitanud, ning arstide juures käinud vaid kohustuslikus korras või paar üksikut korda uudishimust. Olen lahendanud ära mitmeid terviseprobleeme, mida mu arstid lahendada ei osanud. Seega olen ma harjunud tervise kohta iseseisvalt õppima ja enda keha peal erinevaid katsetusi tegema.
Ometi on mõned väljakutsed piisavalt suured, et olen soovinud abi otsida. Kuid nagu me teame, on igasugune alternatiivmeditsiin vaja meil isiklikult kinni maksta, sest seda riik ei toeta. Kroonilise probleemiga inimesel on seda aga tunduvalt keerulisem teha, sest haigus võib takistada tööle minemist. Lisaks nõuab tervenemine palju pühendumist ja iseendaga tegelemist, nii et kui ellujäämise kõrvalt isegi raha üle jääb, on inimestel energia sageli otsas.
Kõik need väljakutsed panid mind tervisesüsteemi puudutavatele küsimustele palju mõtlema. Sain aru, et ilmselgelt on tegu suure lahendamata probleemiga. Kuigi usun, et tulevikus on inimene suuteline ennast enamikel juhtudel ise tervendama, nõuab praegune olukord siiski abilahendusi. Ma pole küll kindel, kuidas inimeseni see vajalik toetus jõuab, kuid igatahes motiveeris see mind Hooandja projekti käima lükkama.
Minu unistus
Projektile panin ma nimeks „Ratastoolist maratonini,“ sest see sümboliseerib minu suurimat materiaalset unistust, mille suunas liikumine mu silmad särama paneb. Olen veendunud, et inimkeha- ja vaim on kõigeks võimeline, seega ma tahan mõelda võimalikult suurelt.
Tegelikult ei saa ma selle eesmärgi täitumist garanteerida, kuigi olen seda avalikult mitmeid kordi lubanud. Ja ma olen teadlik, et see ei olegi kõige olulisem, sest õnnelik suudan ma olla ka ratastoolis või karkudel. Kuid ometi olen ma hingelt suur seikleja, kes ei nõustu väljamõeldud piirides elama.
Mis juhtub siis, kui usud, et miski on võimatu? Kui sa ei anna kunagi oma parimat, et oma unistuse poole liikuda? Ei juhtu midagi. Kindel saab olla vaid see, et sa ei saagi kunagi teada, mis oleks saanud, kui sa oleksid siiski sellele seiklusele läinud, millest sisimas alati unistasid.
Vähesed inimesed julgevad midagi sellist teha, sest kardavad pettuda. Leppimine annab meelerahu ja viib tähelepanu salasoovilt eemale. Kuid miks peab millegagi leppima? Mina eelistan aktsepteerida olukorda sellisena nagu see on – see tähendab, et praeguse vastu ei ole mõtet võidelda. Kõik on teretulnud. Kuid OK on ka olukorra muutumine!
Tõde on see, et inimkeha on palju võimsam kui meid on programmeeritud uskuma. Me arvame, et oleme Kõiksusest eraldatud ohvrid, kuid tegelikult oleme oma reaaluse loojad. Me ei pruugi teada, kuidas unistus materiaalsel tasandil täitub. Mõistuse jaoks võib see olla isegi täielik absurd. Kuid milliste uskumuste kohaselt?
See ongi minu taotlus: avastada maailma ilma piirideta. Õnnelik võin ma olla ratastoolis ja õnnelik võin olla ma joostes. Kuid mõeldes endast kui puudega inimesest, kes tõenäoliselt ei jookse enam kunagi, jääb mul nägemata, mis sünnib siis, kui ma teisiti arvan.
Seda mõttekäiku lugedes tekib näole muie, et miks ma üldse seda põhjendama pean? Võib-olla tunnen süümepiina, kui mõtlen oma teekaaslastele, kes seda lugedes oma valuga silmitsi peavad seisma. Mäletan ka ise seda kunagist hirmu ja valu, kui mõtlesin unistusest, mis ei pruugi kunagi täituda. Aga seda enam ma pean sellest rääkima!
Mis on tervenemine?
Taaskord oma jalgadel jooksmine ja tantsimine on vaid kirss tordi peal. Tõeline tervenemine on hoopis midagi muud.
Terve inimene on eelkõige õnnelik inimene, kes armastab ennast ja oma elu tingimusteta. Kes suudab vastu võtta elu valud ja raskused, võttes nii vastu ka piiritu rõõmu. Sest kõige suurem rõõm on see, kui suudad armastada kõike enda ümber.
Terve inimene on inimene, kes elab täiel rinnal ja rakendab oma maksimaalset potentsiaali, olles täielikult ehe sellisena nagu ta on. Kes võtab elu kui põnevat seiklust ja mängu.
Ja loomulikult annab terve inimene oma kehale ka kõike, mida see vajab, sest ta armastab oma keha. Ta suudab vastu võtta külluse ja rõõmu, mis omakorda tähendab seda, et ka füüsiline tervenemine on võimalik kõrvalprodukt.
Oma plaanitud dokumentaalfilmis soovingi ma just sellist sõnumit edastada. Jagada oma kogemuslugu sellest, kuidas ma emotsionaalselt ja vaimselt tervenen, kuidas unistuste poole liigun. Anda inimestele võimaluse jagada imelisi tervenemislugusid. Uurida, mis kõik veel on võimalik.
Selle filmiga soovin julgustada nii kroonilisi haigeid, kes maadlevad raskete füüsiliste väljakutsetega, kuid ka inimesi, kelle hing ihkab vabadust olla tõeline.
Samuti unistan sellest, et ühel päeval on meie tervisesüsteem totaalselt muutunud. Täis avatust ja uudishimu, inimlikku suhtumist ja koostööd, algpõhjuste uurimist ja lahendamist, ning teadlikkust, et inimene on kõikvõimas.
Muidugi ei ole meil mõtet süsteemi vastu võidelda – see muutub iseenesest. Aga kindlasti saame me iga päev kasvõi pisikesi samme astuda, et meie ühiskond ja keskkond oleksid tervemad. Näen, et lahendused on meil olemas – tuleb vaid koostööd teha ja südamest tahta!
Avaldatud Telegramis
PS. Kuna ma ei ole kunagi nii suurt projekti teinud, siis üksinda on raske jalgratast leiutada. Seega soovin leida enda kõrvale inimesi, kellel on kogemusi dokumentaalfilmi loomisega ning kellega minu visioon haakub!
Aitäh!
