Möödunud aasta sügisel kirjutasin ma anonüümselt mitmesse foorumisse postituse, milles väljendasin oma suhete ja seksuaalsusega seotud muresid.
Need küsimused olid mind taaskord painama hakanud, ja kuigi olen suutnud korraga mitmeid kuid nendele mõtlemata elada, sest kui elu on mitmekülgne ja siht on silme ees, võivad isegi kõige suuremana tunduvad vajadused teisejärguliseks muutuda, kuid mõnikord on seksuaalsus nii tugeva tõmbejõuga, et see neelab kogu minu fookuse.
Ka seekord hakkasin ma otsima võimalusi, kuidas väljendada oma intiimseid vajadusi, ning astuda samme muutuse suunas. Ma teadsin, et nendest foorumitest pole kvaliteetset abi oodata, kuid sellegipoolest mõjus mõtete ritta seadmine ja jagamine vabastavalt. Lisaks olin ma uudishimulik, kuidas sellele eksperimendile reageeritakse. Ja isegi ilma vastuseid leidmata oli mul siiras lootus, et need sõnad võivad kellegi maailmapilti rikastada.
Ma ei uskunud, et ma need postitused avalikustan, aga kuna tunnen oma teksti osas nüüd suuremat distantsi ja arvan, et selline diskussioon tuleb ühiskonnale kasuks, loobun ma lõpuks oma anonüümsusest.
Liikumispuudega noormehe seiklused
Tere!
Olen 27-aastane noormees, kes on liikumispuudega. See muidugi ei defineeri mind kuidagi, aga ometi on mõjutanud minu (olemata) romantilisi suhteid ja seksuaalset elu, sest seljatrauma juhtus üsna noorena, ning sealt ka esialgsed haavad ja sügavamad piiravad uskumused seoses naistega. Kuna mul pole olnud eriti intiimseid kogemusi, on see siiamaani midagi, mis seostub rohkem fantaasiate ja unenägudega, mitte reaalse eluga. Arvan, et olen imeline mees, kes suudab naisele kõike pakkuda, mida ta vajab, kuid hirme ja kahtluseid on siiamaani.
Pean ennast õnnelikuks inimeseks. Isegi ilma intiimsuse ja seksita. Elu on mulle õpetanud, kuidas olla õnnelik sellisena nagu ma olen. Olen korduvalt endale tõestanud, et kõik on võimalik. Pole ühtegi põhjust, miks ei saaks ma täisväärtuslikku elu elada, sest seda ma elan.
Vaid suhe naistega on olnud minu nõrgim külg. Seda sooviksin ma rohkem avastada, sest ma olen seda väärt. See on inimlik vajadus. Iga mees soovib naise lähedust. Ja uut maailma on ju põnev avastada. Seega mul ei ole mingit kinnisideed, kuid mul on lihtsalt soov avastada ja ennast selles vallas rohkem arendada.
Nüüd ongi küsimus, et kuidas seda parimal viisil teha.
Seksiteenuseid ma pole võimeline elu sees kasutama, sest see on liiga odav. Mul ei ole eneseväärtustamisega probleeme, seega soovin eelkõige saada need kogemused elust. Kõik on ju õpitav! 😀
Mul on olnud aastaid selline mentaliteet, et mees peab eelkõige tegelema iseenda ja oma eesmärkidega, õppima, kuidas olla õnnelik üksinda olles. Ja käies oma tõelist eluteed, tuleb ka kõik muu. Nii ma olengi elu elanud. Kuid ma arvan, et see pole päris terviklik pilt. Selleks, et lähedust kogeda ja suhtesse minna, tuleb ka osata naistega enesekindlalt suhelda. Ja kõige elementaarsem – väljas käia, et nendega üldse kohtuda.
Niisiis ma tasapisi liigun selles suunas. Ebakindlus on olnud ilmselt mu suurimaid takistusi, kuigi see on aktiveerunud peamiselt atraktiivse naisega suheldes. Muus mõttes olen ma piisavalt enesekindel. Aga kuna mul on vähe kogemusi ning mind mõjutavad mõned teismeeast tekkinud jäljed, siis on see sageli ‘fake it until you make it’. Samas ma arvan, et praktiseerimine teeb meistriks. Mida rohkem ma seda teen, seda rohkem mõistan, kui loomulik see tegelikult on.
Ilmselt kirjutan siin sellepärast, et tahan lihtsalt jagada. Seksuaalsus (ja eriti puudega inimese seksuaalsus) on olnud suur tabuteema. Mõned arengud on toimunud, kuid üldiselt sellest ei räägita. Seega pole ka mina oma intiimsematest muredest või soovidest eriti kellelegi rääkinud. Arvan, et see mõjub mulle hästi. Eriti räägiks sellest hea meelega naistega, sest juba see tundub minu jaoks intiimne. Vähendab barjääri minu ja naiste vahel. Hea meelega läheks mugavustsoonist välja ja teeks seda pigem näost näkku, aga noh, ka see on hea algus.
Tänan lugemast! Kõik kommentaarid ja soovitused on teretulnud. Ma olen mees, kes on siiralt huvitatud õppimisest. Pean õigeks, et ühiskonnas võikski olla avatum suhtlemine meeste ja naiste vahel – kõik ei pea olema mingi salajane müsteerium, mida peab mõistatama. Kokkuvõttes soovime ju kõik seda sama 🙂
Seiklus vanalinnas
Haha, täna tegin midagi eriti jaburat.
Sattusin täna vanalinna koolikaaslastega kohtuma, kuid pärast seda mõtlesin, et uurin, mis seal X-Clubis toimub. Kuna laulda meeldib ja stripiklubi + karaoke tundub huvitav kombinatsioon, olin nõus pika maa karkudega kõndima, et vaatama minna. Väike füüsiline trenn, pole paha.
Sisenemine maksab üldjuhul 20 eurot, kuid kuna tahtsin nimelt karaoke saali minna, siis 10 eurot. Kohale jõudes pettusin, et seal ei ole kedagi. Vaid üks naistöötaja, kes tahtis kiirelt veepudeli eest 10 eurot saada (kuna kõndimisest oli suur janu tekkinud, siis võtsin vastu) ning ühe laulu eest 3 eurot. Ja korraks ka üks teine naine, kes lahkus, kui ma loobusin 50 eurosest võimalusest, et ta istub ja laulab minuga koos.
Naersin endamisi, et on ikka jabur olukord. Mis ma ikka laulan, kui kuulajaid pole. Aga kuna naistöötaja jäi leti taha, siis talle ma ühe loo laulsin. Kui juba nii pika maa kõndisin, siis ühe loo võib ikka laulda. Tundus, et talle meeldis. Aastatepikkune järjepidev hääletreening ja avalik esinemine on kasuks tulnud.
Pärast seda mõtlesin, et ok, nüüd lähen küll koju ära, ma seda raha siin küll rohkem ei raatsi raisata. Prioriteet oli siiski tulla laulma või inimestega suhtlema, aga kumbagi ei saanud teha. Jah, ma tean, et need olid rumalad ootused, aga elus esimest korda stripiklubis, anname andeks 😀
Aga siis mõtlesin, et ma ikkagi nii kaugele tulnud… tõenäosus väike, et stripikluppi rohkem satun, kuna pole lihtsalt seda sorti inimene. Nii et proovime selle privaatse tantsu ka siis ära. Tavaliselt maksab see 10-minutiline tants, mis reaalselt oli maksimaalselt 5 minutit, 100 eurot, kuid ma ütlesin, et mul pole üle 50 anda, nii et see on ainus variant. Tüdruk küsis vanemalt töötajalt järgi, ja lubati. Mõni teine naine krimpsutas kulmu. Arusaadav… Kordasin, et tüdruk ei pea sellega leppima. Aga ta oli nõus.
Kaua läks aega, et privaatses ruumis muusikakeskus mängima panna. Kutsus abilise – avastasid, et juhe oli seinast väljas. Siis tükk aega klõpsutas erinevaid nuppe, et leida õige meediasisend. Hakkasin juba ise temaga koos vaatama – lõpuks sai see asi korda.
Tants ise oli silmadele üsna meeldiv. Ilus tüdruk oli. Kuid ma vist kulutasin raha sellega, et vaatasin talle liigselt silma, sest mul on harjumus ning soov hoida kontakti silmside kaudu (aga võib-olla tuleneb see seksuaalsuse allasurumisest). Tema huvi minu vastu oli arusaadavalt pinnapealne, sest tähtis oli vaid raha, kuid siiski tundsin tema vastu austust. Kahju, et pikemalt vestelda ei saanud.
Kokkuvõttes tunnen, et see oli raha raiskamine, sest päris kontakti inimesega ei teki, ning tegu on vaid lühiajalise stimulatsiooniga. Poole kuu söögiraha läks nagu niuhti, aga vähemalt sain kogemuse ja ühe uue loo, mida rääkida. Elu on ikka huvitav avastada.
Paljude jaoks on see tavaline asi, mis tõenäoliselt kedagi õnnelikuks ei tee. Eks meelelahutus, nii nagu ikka. Kõmpisin oma auto juurde tagasi ning minu põhiline mõte oli see, et küll olen ikka tänulik, et mul on just selline keha ja elu nagu mul on. Sest ma olen õppinud vaatama sügavamale ning tänu sellele olen õnnelik inimene. Soovin siiralt nendele stripiklubi töötajatele ja külastajatele seda sama rõõmu, et nad teaksid, mis on päriselt väärtuslik.
Kui rääkida edasistest plaanidest, siis on nii nagu ütlesin sellele ilusale tüdrukule, kui ta imestas, et see oli tõenäoliselt minu esimene ja viimane kord. Ma elan oma elu naturaalselt edasi ning tõmban oma eheda olemusega ligi naise, kellega me tantsime koos nii palju kui soovime 🙂
Värvikas tagasiside anonüümsete poolt
Kas ainult mulle tundub, et autor on naine?
Ilmselgelt kuuluvad postitused ilukirjandusliku omaloomingu teemasse.
Mul pigem oli tunne, et LIIKUMIS-puue pole ta ainuke puue. Ilmselt on veel mõni F-tähega diagnoos.
Tavalised puudega inimesed trukivad litse nagu kõik teisedki, mitte ei käi kätt silitamas ja karaoket laulmas. See siin kõlab pigem nagu selle maiaskiisu romantilised heietused teemal sina, mina, mees ja naine, poni, kutsikad, armuke ja postiljon.
Lollid ei peagi oma geene levitama, kes hüppab pea ees madalasse vette kes käib karkudega ho.oramajas ja avastab, et seal tahetakse ainult raha. Sellised ei saagi naisi ja see ongi vajalik, et uusi vär.de juurde ei tuleks.
Selline hala ei ole mehe kirjutatud, jälle mingi igavleva vanamuti katse mängida meest. Ilmselt habemekasvu tagajärg:)
Mis jama siia toodetakse! Kes on selle taga? Foorum on ammu kaotanud oma otstarbe. Normaalseid kuulutusi ei ole, kuna lastakse tegutseda mingitel hulludel.
Ma ei otsi puudega meest, mul on korteris keskküte.
Kõige ürgsemal bioloogilisemal tasandil otsib naine mehes esiteks häid geene oma järglastele ja teiseks turvalisust ja kaitset endale ja oma järglastele. Kui sa oled nähtava füüsilise puudega, siis ei räägi see kummaski punktis sinu kasuks. Sul on ülivähe lootust avalikus kohas esimesest pilgust võõrale naisele atraktiivne olla. Pigem võid sa leida partneri sellises keskkonnas, kus tutvutakse algul mitteromantiliste kavatsustega ning on aega üksteisega harjuda ja välistest omadustest mööda vaatama hakata (kool, töö, hobid, sõpruskond) ning sisemisse ilusse armuda. Aga selleks, et anda naisele turvatunnet tuleviku osas, peaks sul füüsilise puude kompenseerimiseks olema püsiv legaalne sissetulek vähemalt kolmekordse Eesti keskmise palga tasemel pluss seda garanteeriv haridus ja ametioskused. Aga tundub, et sulle on 50 eurot poole kuu söögiraha? Isiklikumas plaanis veel seda, et olla ebakindel/ärev/murelik kuid omada tahet ja realistlikku plaani murede lahendamiseks on atraktiivsem kui enesekindlus, mis seisneb probleemide eitamises.
Loen ja mõtlen, et psühhiaatrid teevad ikka imelist tööd. Tore, et leidub ka selliseid puudega inimesi, kelle elutahe ja enesekindlus teevad silmad ette väga paljudele tervetele inimestele. Loodan väga, et leiad endale toreda naise, kes seda kõike hoida oskab.
Ma igatahes soovin Sulle sinu unistuste täitumist ja loodan, et leidub veel naisi, kelles säilinud ürgnaiselikku hellust ja oskust näha puude taga inimest! Edu sulle!
Mulle meeldib su muhe ja positiivne hoiak elule. Kirjavigasid karjuvalt silma ei torka, lugu lihtne lugeda, positiivses võtmes. Huvi pärast loeks veelgi. Ehk saad enne seda siiski mõne neiu jutule, kes neid heameelega kuulaks.
Respekt hea kirjapandu eest!
Loodan, et leiad selle kellegi 🙂
Loodan ka, et leiad selle toreda neiu 🙂
Mina soovitaks küll need mõtted blogisse seada, tundub et oled osav kirjutaja ja nii mõnigi leiaks ühiseid mõtteid sinuga ja sinu teekonda oleks juba iseeenesest huvitav lugeda neil kellel selliseid kes vabalt liikuda saavad, äkki mõistaksid nad rohkem ja oleksid sallivamad ja üldse oskaksid näha mida liikumispuue endaga kaasa toob.
Ma usaldan, et leian aja jooksul kõik vastused, mida vajan, kuid eelkõige on mul soov nendest asjadest rääkida. Nii nagu need on. Inimesed võiksid julgemalt rääkida sellest, mis neid vaevab. Ja samas olla piisavalt avatud, et õppida ning toetada ka teisi.
Mõni inimene tõlgendas minu postitusi halamisena, mida ükski normaalne mees väidetavalt ei tee, kuid ma ei usu, et see nii oli. Pigem kutsuksin seda avanemiseks.
Mul ei ole vaja lohutust ega intiimteenuseid. Ma tahan küpseda viisil, milles on väge.
Ma suudan võtta vastutust oma elukogemuste eest. Ma tean, et pole olemas probleeme. On vaid väljakutsed, millel on omad vastused. Kõik on võimalik.
Aga kuidas toimub muutus ja tervenemine? Ja mida on ühiskonnas vaja, et nendele positiivsetele muutustele kaasa aidata? Selles peitub minu sügavam küsimus.
