Hooandja projekti „Ratastoolist maratonini“ eesmärk on luua dokumentaalfilm tervenemisest, mis aitaks ellu viia muutuseid Eesti rehabilitatsioonisüsteemis ja anda inimestele usku, et kõik on võimalik – meil on võime terveneda!
Julge eesmärgipüstitus
Aasta alguses püstitasin eesmärgi: tõusta jalgadele 13. juuniks 2019. Hulljulge ja kohati ka ebarealistlik, kuid otsus oli seevastu selge. Tundsin täielikku kindlust. Praegu olen veendunud, et see otsus oli tähtsam kui reaalse eesmärgi saavutamine.
Füüsilised väljakutsed
Pärast esimest kuud hakkas ilmnema raskuseid. Esmalt jäin tõbiseks ning see peatas treeningurütmi. Ühel hetkel tekkisid ka seljavalud, sabakont hakkas naksuma – uutmoodi püsivad sümptomid, mida varem pole olnud.
Samuti vähendas motivatsiooni see, et mul on krooniline seede –ja soolestikuprobleem – hea meelega teeksin trenni ja kasvataksin lihaseid, kuid keha ei omasta hästi toitu. Ajutiselt suudan küll sellest mitte välja teha, kuid paratamatult see mõjutab minu efektiivsust.
Ja kõige lõpuks maadleb keha veel tuharal asuva 2-3 cm sügava kroonilise haavaga, mis tekitab pikalt istudes palavikku! Lõpuks julgen tunnistada, et see on mul juba mitu aastat olnud.
Need on füüsilised raskused, mis juba ainuüksi näitavad, et lihtsalt treenimisest ei piisa, kehal on vaja terviklikku lahendust. Aga neid probleeme ei osanud ma iseseisvalt lahendada.
Magasin hästi, sõin terviklikku taimetoitu, mul oli hommiku –ja õhturituaal, tegelesin visualiseerimisega ning muusika aitas hoida head vaibi, aga siiski tundsin sisimas teadmatust – polnud selget valemit, kuidas terveneda.
Fookuse kadumine
Lisaks oli suureks väljakutseks fookus. Kõige rohkem pühendusin ma tervenemisele siis, kui ma samal ajal rahateenimisele ei mõelnud. Lihtsalt loobusin tööst ja viskasin selle peast välja, kuna tahe terveneda ja pühenduda oli lihtsalt niivõrd suur. Aga see oli samal ajal ka naiivne, kuna raha saab ühel hetkel otsa. Ja kui seda kusagilt juurde ei tule, siis ühel hetkel ei saa enam tervenemisele pühenduda, sest kaob turvatunne.
Kuid ma olen terve elu arvutis olnud ja ma tundsin, et mul on sellest kõrini – seepärast ma ei suutnud IT-alast tööd teha. Kui ma seda tegin, siis ma ei tundnud, et mul on jõudu tervenemiseks. See mina ei läinud kokku selle minaga, kes tõuseb jalgadele.
Ja nii see on, et kui juba kord lappama läheb ja fookus kaob, siis on raske oma teed uuesti leida. Seda enam, et mul on terve elu olnud raskusi arvutisõltuvuse ja oma tähelepanu täieliku juhtimisega (mis on SUURIM VÕTI). Samal ajal käisin coachingu väljaõppes, valmistusin kooriga laulupeoks, pistsin pea korra isegi poliitikasse. Elu koosneb lõpmatutest pusletükkidest – seda teame kõik.
Kust leida abi?
Kõikide nende asjade tulemuseks ongi kriis – mida teha? Aga kuna aasta alguses oli tehtud suur otsus ja ma kandsin seda alati kaasas, siis see oli segastel perioodidel ainuke, mis mulle selgust andis.
Peamine, mida tundsin: „ma vajan abi!“ Ma tunnistasin endale, et ma ei saa üksi sellega hakkama. Võib-olla isegi olen selleks võimeline, aga tol hetkel ei olnud ma vaimselt sobivas kohas.
Mõtlesin: „Kust saada raha oma tervenemise toetamiseks?“ Kuna riiklikust süsteemist ma peale füsioteraapia või massaaži vajalikku abi ei saa, siis igasuguse alternatiivmeditsiini peab ise kinni maksma.
Aga kui ma tööd tegin, siis unistused enamasti purunesid – mul ei jätkunud selleks lihtsalt energiat. Ma tundsin, et jalgadele tõusmine, mis on põhimõtteliselt ime loomine, ei saa olla mingi kõrvalprojekt, vaid see nõuab TÄIELIKKU PÜHENDUMIST. Või vähemalt külluse loomise strateegiat, mis toetab tervenemist.
Seega ma sain coachi sertifikaadi ja olin elevil, et lõpuks ometi ma saan teenida elatist nii, et aitan inimestel eesmärke ellu viia – sest see annab lisajõudu ka oma eesmärkide elluviimiseks. Aga reaalsus on tihti keerulisem kui alguses ette kujutame.
Tahtsin alustada ettevõtlusega, et tähendusrikkal moel toetada oma tervenemist, kuid see on omakorda suur väljakutse, mis vajab pühendumist ja AEGA. Tervis on olnud aga piisavalt kriitilises seisus, et ma soovisin koheselt abi.
Lõpuks ma ületasin ennast ja olin nõus inimestelt abi paluma. Sündis idee Hooandja projektist. Aga sellele järgnes teine oluline küsimus: „Kuidas ma saan samal ajal teistele väärtuslik olla?“ Selge see, et inimesed niisama oma raha ära ei anna. Pealegi oleks annetuse küsimine minu jaoks ebamugav, sest ma tahan tagasi anda. Olen niigi saanud tasuta abi (sh. igakuine pension) – ma ei soovi enam teiste kulul elada.
Ja tuligi idee, et sellest teekonnast tuleb luua dokumentaalfilm, millel on palju suurem mõju kui vaid minu isiklik tervenemine. Nägin võimalust lahendada olulisi probleeme selles rehabilitatsioonisüsteemis, mis ilmselgelt ei tööta nii nagu peaks. Nägin võimalust anda inimestele usku, et kõik on võimalik – meil on olemas kõik ressursid ja meie keha on suuteline tervenema!
Minu praegune nägemus
Eelnevalt mainitud kogemused aitasid mul aru saada, millised on ühed tervenemise suurimad väljakutsed. Mille võib ka teisiti sõnastada: “Kuidas saab inimene edukaks?”
Praeguseks hetkeks on üleliigne draama vaibunud ning olen tagasi jõudnud rahuseisundisse. Ma ei pea ennast kellelegi tõestama, mul ei ole kuhugi kiiret, ja mis kõige tähtsam: mina vastutan oma elu eest.
Kui Hooandja projekti luues oli esmalt minu soov leida abi ja saada rahalist toetust enda tervenemise toetamiseks, siis nüüd hoolin eelkõige sellest, et film edukalt tehtud saaks. Küll kõik muu laheneb teekonna jooksul.
Alustan uuesti rahulikumas tempos. Hoolitsen selle eest, et iga päev areneksin ma kasvõi ühe protsendi võrra. Teen kõike eelkõige enda pärast, ja naudin seda põnevat teekonda. Kes teab, mis siit välja koorub.
Minu projekti saad soovi korral toetada siin. Aitäh!
