Kuidas olla õnnelik vaatamata eluraskustele?

Olla õnnelik, kui elus on pealtnäha kõik korras ja olemas, tundub lihtne. Aga kas see ongi õnn? 

Mida teha, kui ligi hiilib hirm ja teadmatus selle ees, kuidas asjad lahenevad?

Kui sa ei tee tööd, mida armastad. Kui sa pole oma välimuse või isiksusega rahul. Kui su tervis pole sellisel tasemel nagu sooviksid ja koged ebameeldivaid sümptomeid. Kui finantsiline seis on ebakindel ja stressitekitav. Kui suhted lähedaste inimestega on katki või tunned ennast üksinda.

Kui on juhtunud midagi, mida sa kontrollida või muuta ei saa. Kas ka sellistel juhtudel on võimalik olla õnnelik?

Kas õnn sõltub üldse sellest, millises olukorras sa oled? Või on see midagi hoopis sügavamat?

Mis oleks, kui suudaksid olla õnnelik isegi suures valus ja kurbuses? Kui suudaksid tunda sisemist rahu olles ümbritsetud kõikvõimalike probleemide ja väljakutsetega?

Kui imeline võiks elu sellisel juhul olla, eriti kui kõik läheb hästi? Kui sügavalt suudaksid sellises meeleseisundis igat hetke väärtustada?

I OSA: Ärkamine

Mida muuta selleks, et olla õnnelik? Sellest on lõputult materjali, mille võib kokku koondada ühise nimetaja alla – eneseareng.

Kunagi ei jää väheks asjadest, mida välismaailmas muuta. Vajadus kuhugi püüelda ei kao inimese seest kuhugi, vaid see on lõputu tee.

Aga seekord keskendume me sellele, kuidas olla õnnelik siin ja praegu. Sest kõik välisel tasandil tehtud muudatused on OK, kuid need ei saa püsivat rahulolu garanteerida. Inimene võib saavutada kõik, aga sisimas endiselt vaid tühjust tunda.

Elu on nautimiseks, seega tasub julgelt hüpata hingesügavustesse, et avastada meie loomupärane õnneseisund, mis on kättesaadav igas olukorras.

See, kuidas me tuleme toime valu ja stressiga, mis meid igapäevaselt ümbritseb, on antud teemaga tugevalt seotud.

Valu x Vastupanu = Kannatamine

Valu on paratamatu. Me kõik kogeme seda ühes või teises vormis, olgu see füüsiline või vaimne.

Palju on võimalik optimeerida, sest stress on sageli teatud valikute tagajärg, kuid kõike pole võimalik kontrollida. Elu on oma olemuselt kaootiline ja pidevalt muutuv – see lihtsalt juhtub.

Kui õnn tähendaks lõppematuid ideaalseid tingimusi või püsivaid positiivseid emotsioone, siis õnn oleks utoopia. Ainus viis, kuidas meelerahus elada, on saada valuga sõbraks ehk võtta vastu elu sellisena nagu see on.

Kannatamine algab hetkest, kui inimene osutub vastupanu sellele, mis ON. See koosneb negatiivsetest hinnangutest, reaktsioonidest ja ootustest. Midagi on elus sellist, mida inimene aktsepteerida ei taha.

Kui ma teismelisena lakkamatut fantoomvalu kogesin ja sellepärast magada ei saanud, olin mõnikord oma jalgade peale nii vihane, et lõin neid rusikatega. Sellega võimendasin oma stressi veel rohkem, kuigi tookord tundus see ainus viis, kuidas abitus olukorras reageerida.

Kui osutame reaalsusele vastupanu ja mõtleme negatiivseid mõtteid, siis toodavad need negatiivseid emotsioone ja need omakorda uusi negatiivseid mõtteid. See nõiaring võib jätkuda kuni inimese energiavarud saavad otsa ning tema tähelepanu hajub ajutiselt kõrvale.

Negatiivsete tunnete eest püüakse vabaneda ka nende allasurumise teel, näiteks alkoholi, ravimite või televiisori vaatamise abil. Ka see on ajutine lahendus, mis paneb inimest nendest strateegiatest sõltuma, kuigi kannatused kestavad sisimas edasi.

Millest koosneb kannatus?

1. Ebameeldivus või valu
2. Lugu selle valu ümber

Budistid on kirjeldanud seda nähtust vibunoolte metafoori abil. Esimene nool, millega inimene pihta saab, on paratamatu. Aga kui inimene osutub sellele noolele vastupanu, siis laseb ta endale ka teise noole kerre, kui mitte rohkem.

Kunagi hakkasin uudishimust mõtisklema, kust algavad minu kannatused.

Mulle tundus, et kõigepealt eksisteerib tühjus, kus midagi ei toimu. Siis avan oma silmad ja hakkan midagi füüsilises reaalsuses kogema. Alles seejärel tulevad hinnangud, mis tekitavad minus teatud tundeid. Inimene kogeb ja annab sellele varem või hiljem tähenduse.

Geniaalne näide reageerimisest ehk Feedback Loop From Hell

Sa lähed närvi kõige jaburama ja tühisema asja pärast, ning sa ei tea, miks. Ja see, et sa nii kergelt vihastud, ajab sind veelgi rohkem närvi. Ja siis sa mõtled, kui vastikuks inimeseks see sind teeb ning kui palju see teistele haiget teeb, ning sa vihkad seda. Vihkad seda nii palju, et sa oled iseenda peale pahane. Ehk SA OLED VIHANE, ET SA LÄHED VIHASEKS SELLEPÄRAST, ET OLED VIHANE.

Kuidas saab asi veel pöörasemaks minna? Siis kui sa saad aru, et see on lõputu reageerimise jada, ning sa ei taha seda kogeda – sa tahad olla küps ratsionaalne või vaimne inimene. Aga kui mõistus sind kontrollib, siis sa teed seda uuesti: „Issand, ma teen seda koguaeg – olen kohutav luuser. Ma peaksin lõpetama. Issand, ma tunnen ennast nii luuserina, sest ma just kutsusin ennast luuseriks. Ma peaksin selle lõpetama. Kurat! Ma teen seda jälle. Näed? Ma olen luuser! Ahh!“

Sellele ei aita kaasa surve ühiskonnast, mis ei aktsepteeri negatiivseid emotsioone, reaktsioone ja käitumisi. Kõike negatiivset tahetakse alla suruda. Ja ikka pürgida perfektsuse poole. Kuna teised inimesed varjavad samuti oma nõrkusi ja postitavad sotsiaalmeediasse vaid tipphetki oma elust, siis neid jälgides võibki tekkida tunne, et kõik naudivad oma elu, aga mina olen õnnetu. Ja sealt kerkib küsimus: „Mis mul viga on?“ Kasvab süütunne, frustratsioon, viha ja ärevus.

Näeme, et lihtsast kogemusest võib alguse saada väga dramaatiline elu. Vastupanu osutamine on justkui vastuvoolu ujumine – see lihtsalt ei vii kuhugi.

Ükskõik mis ka ei juhtuks, saab kannatus alguse vaid siis, kui lisame kogemusele midagi omalt poolt juurde. Me ütleme sisimas: “See pole okei” – uskumus, mis on osa õpitud maailmavaatest.

Nüüd saab valust ehk sõnumitoojast vaenlane. Ja varsti saab ka kehast vaenlane – me hülgame selle, et vältida valu. Enesetapp on oma olemuselt valu eest põgenemine.

Mõistus võtab üle ja osutab kehale vastupanu. Sellisel juhul saab keha otstarbeks vaid pea ühest kohast teise tassimine. See on südame kaotamise tee, mis on ühiskonnas kahjuks väga levinud.

“Mees ja tema naine on elutoas. Kullake, kui ma kunagi juurviljaks muutun, siis palun tõmba juhe seinast välja. Naine läheb teleka juurde ning tõmbab juhtme seinast välja.”

Valu x Aktsepteerimine = Vabadus

Kui inimene on kaotanud kontakti oma südamega ja püüab elu kontrollida, on tema kinnisideedeks:

1. Kuidas vältida valu?
2. Kuidas kõike parandada?
3. Keda süüdistada?

Vajadus kontrollida tähendab kohalolu puudumist. Enda eraldamist elust enesest. Sellises seisundis tunneb inimene ennast õnnetu ja abituna, sest elu paistab tema suhtes ebaõiglane.

Kannatamine lõppeb hetkest, kui toimub reaalsuse aktsepteerimine ehk praeguse kogemuse täielik vastuvõtmine. Usaldades või olles vähemalt avatud, et praegusel hetkel toimuv on okei.

Nüüd saab inimene taaskord eluga ühineda ja tuletada endale meelde, kes ta tõeliselt on. Selles hetkes toimub alistumine ja lahtilaskmine, et elu saaks vabalt voolata.

Kui läheneda puhtalt praktilisest või ratsionaalsest vaatenurgast, siis on selge, et vastupanu ei lahenda olukorda, vaid suurendab stressi ja teeb kokkuvõttes olukorra hullemaks.

Kui keedupott läheb ümber, siis ei aita rusikad, vaid koristamine – sisimas teab seda igaüks, kuid praktikas on asi muidugi väljakutsuvam.

See kõik nõuab järjepidevat harjutamist, kuid mida rohkem me seda teeme, seda väiksemaks muutub vastupanu. Me kogeme, et aktsepteerimine ei tee meile otsa peale, vaid annab meile hoopis vabaduse.

Aktsepteeri, muuda või eemaldu olukorrast, kõik muu on hullumeelsus.

Vaatlemine kui vastupanust loobumine

Kui lähtuda spirituaalsest vaatenurgast, siis sügavam tõde on: ma ei ole see kogemus, need mõtted, need tunded, see keha ega isiksus. Ma olen vaatleja – puhas teadvus, kes kogeb reaalsust.

Vaatlemine on tee meelerahuni. Kogu õnnelikkuse võti peitub kogemises – oskuses näha asju nii nagu need on ilma mõistuse filtriteta.

Kui seda tõde sügavalt kogeda, toimub teadvuses suur nihe ja inimene saavutab vabaduse. See võib alguses tunduda küll hirmutav, kui inimene on harjunud oma mõistusega samastuma, aga kui ta suudab selle silla ületada, muutub elu kergeks kulgemiseks.

Teadlikkus on esimene samm tervenemisel. Kõigepealt lõppeb kannatamine, seejärel saab vajadusel ka olukorda muuta.

Paljud inimesed muretsevad, et kui me olukorrale negatiivselt ei reageeri, siis muutus oleks võimatu. Aga muuta saab ka ilma vastupanuta – lihtsalt otsustades.

Ja imeline on veel see, et mitte keegi ei saa meilt võtta vaatlemisvõimet, ükskõik kui piinarikas mingi olukord ka ei oleks. Isegi kui emotsioon on nii intensiivne, et halvab kogu meie olemuse, suudame seda siiski kõrvalt vaadata.

Meid võivad ümbritseda keeristormid. Isegi meie sees võib valitseda täielik kaos. Aga kui olla tähelepanelik, siis selle kõige taga on endiselt vaatleja, kes seda kogemust kõrvalt jälgib.

Mida rohkem harjutada mediteerimist ehk kohalolu praeguses hetkes, seda rohkem me selle vaatlejaga kontakti saame. See sügav rahu on meis alati olemas olnud, aga mõistuse hääl on olnud lihtsalt liiga vali, et seda tunda.

Kõige lihtsam samm on alustada oma hingamise jälgimist, kuulata ümbritsevaid helisid või keskenduda oma kehale.

Kui tunnetada valu ilma hinnanguteta, lahustub valu ära või vähemalt ei põhjusta enam kannatusi. See on ainus, mis mind on fantoomvalu korral aidanud. Vaatlemine on efektiivsem kui mis iganes valuvaigisti maailmas.

Veel mõned tegurid, mis aitavad ebameeldivusega toime tulla:

1. Rahustav tõde, et kõik möödub. Iga emotsioon saab ühel hetkel otsa, nii nagu algab alati ka uus päev. See aitab elada hetkes.
2. “See on teadvuseseisund” – sõnad, mis aitavad ärevas olukorras meelerahu säilitada ja teadvustada, et tegu on ajutise seisundiga. Kui muutub teadvuseseisund, muutub reaalsus.
3. Pane kirja, mida koged ja tunned. Selliselt toimides saavutad kõrvalseisja positsiooni ning mure ei tundu enam nii isiklik. See on siiski vaid osa sinu kogemusest, mitte sina ise.
4. Lihtsalt koge! Mida vähem reageerid, mõtled või niheled, seda kiiremini tuleb rahu. Keskendu tunnetele.

Proovi uusi tegutsemisviise, sest lõpuks aitavad kannatustest vabaneda vaid uued kogemused, mis kinnitavad, et meeleseisund on tõesti inimese poolt juhitav. Uued valikud viivad uute tulemusteni.

Mida tähendab õnn?

Teadlikkus. Meelerahu. Armastus elu ja iseenda vastu.

Kas inimene suudaks olla õnnelik, kui ta oma elu ühelgi viisil juhtida ei saaks?

Vaid juhul, kui ta võtaks seda kogemust filmina. Aga see on juba mingil määral enesejuhtimine, sest ta juhib oma tähelepanu. Ta juhib, kuidas ta olukorrale reageerib. Vähemalt juhib, kas ta on sellest teadlik või mitte. Kas samastub või mitte. See annab talle võimaluse hingata ja vaadelda.

See ongi esimene samm, millele järgnevad isiklikud valikud ja mängimine õnneseisundis.

Tõeline õnn pole see, kui suudad koguaeg positiivne ja rõõmsameelne olla, sest õnn ei ole emotsioon.

Emotsioonid on ajutised nähtused duaalses maailmas, kus igale tõusule järgneb mõõn ja igale mõõnale järgneb tõus. Kõik päevad pole vennad. On kasutu otsida kindlust ettearvamatust maailmast, mis on alati muutuv. Leia üles see, mis on igavene ja muutumatu!

Inimene ei pea koguaeg olema „õnnelik“, isegi kui see võimalik oleks. Sügavamat õnne suudame kogeda vaid siis, kui suudame vastu võtta ka negatiivseid emotsioone.

Muidugi kuulub sinna juurde valikute tegemine, kuid puudub vajadus kõike kontrollida. Ja see ongi meelerahu – olla vaba jäikadest sidemetest ja ootustest. Olla kontaktis sellega, mis on tõeliselt oluline.

Õnn on meie loomulik seisund

Kas pole vabastav teadmine, et õnn on meile alati kättesaadav olnud? Et me ei peagi seda tulevikust otsima?

Kui me õnne ei koge, tähendab see seda, et me seisame sel ees. Meie mõistus on liiga lärmakas ning juhib meid sellest kõrvale.

Kui õnn eksisteerib juba praeguses hetkes, ei ole selleni võimalik jõuda. Sa koged seda vaid siis, kui avastad, et see on juba sinus olemas.

Seepärast nimetaksingi seda pigem vabanemise teekonnaks, mitte lisamise või saamise teekonnaks. Tühjenda klaas ja lase lahti!

Mida meie otsime, on oma olemuselt igavene ja püsiv. Kõik muud välised tingimused on ajutised, seehulgas positiivsed emotsioonid.

Küsimus on vaid selles, kas sa seda õnne KOGED ja kas oled õnnega KONTAKTIS.

Seepärast soovitan muuta harjumuspäraseid sõnu nagu: “Ma pole õnnelik.” Palju tõesem on öelda hoopis: “Ma pole iseendaga hetkel kontaktis.”’

Kui tead, et õnn on sinu sees alati olemas olnud ja kõik mis sa pead tegema, on sellele vaid ennast avama… GAME CHANGED!

Ja see on OKEI, kui sa pole antud hetkel sellega kontaktis. Valgustumine pole 100% valgustunud olemine, vaid pigem teadmine sellest, kus on su tõeline kodu!

Järgmine artikkel sel teemal: Milline on sinu tants valuga?