Mis on inimese suurim sõltuvus? Tal on neid palju, kuid kõige suurem neist on mõtlemine, kuigi me ei teadvusta seda sõltuvusena, kui kõik inimesed meie ümber selle ohvrid on. Pidev mõtlemine, muretsemine, hinnangute andmine ja analüüsimine kurnab meid nii ära, et tihti on inimesed valmis tegema mida iganes, et sellest vabaks saada. Lisaks takistab see meil kogeda elu oma täies hiilguses, sest oma peas elamine ei võimalda näha reaalselt toimuvat. On küll inimesi, kes väidavad, et neile meeldib pidevalt mõelda, kuid paljusid meist ajab see hulluks. Minul vähemalt on see väga tüüpiline ja olen suutnud mõtlemisega füüsilist peavalu tekitada. Õnneks ma olen hakanud õppima enda meelt rahustama ja seda ilma igasugusteta lisaaineteta.
Paljud inimesed valivad iseenda ja oma mõtete eest põgenemiseks uinutavad ja tuimestavad meetodid, näiteks hakkavad tarbima alkoholi, tubakat või teisi narkootikume. Mõned säästavad enda tervist, kuid sukelduvad sügavalt televiisori -või arvutimaailma. Tõsi küll, et mõttemeel hakkab meid seejärel vähem vaevama ja toimub teatud lõõgastumine, kuid sellel on ka väga kõrge hind. Reaalsuse eest põgenemine ja uinumine viib ebateadvuseni. Mõttest kõrgemale tõusmise asemel langetakse sellest madalamale ja mõnikord jõutakse isegi täiesti vegatatiivsesse seisundisse, kus ei omata enam mitte mingisugust kontrolli. See pole samm inimteadvuse arengus, vaid on hoopis taandareng kaugesse minevikku, loomade ja taimede tasemele.
Selline ebateadvuslik seisund ei aita meil ühtegi probleemi lahendada ja samas on ka väga ohtlik, sest me imame alateadvuslikult endasse kogu info, millega elus kokku puutume. Inimesi, kes on sellisesse transsi langenud, on väga lihtne hüpnotiseerida. Kogu eliit koos poliitikute, meedia –ja reklaamiinimestega teavad seda ning on valmis välja käima suuri summasid, et teha oma mõtetest sinu mõtted. See loob meie ühiskonda inimesi, kes ei tee oma valikuid teadlikult, vaid on puhtalt programmeeritud looma kombel reageerima ja ettesöödetud lahendusi kasutama. Lisaks on sellistel tegevustel suur sõltuvusttekitav toime. Ise olen arvuti puhul seda palju märganud. Olen tahtnud arvutit kinni panna, aga enne seda jõuan ma veel kümneid lehekülgi läbi käia. Ja see ei juhtu sellepärast, et oleks mingisugune vajadus arvutisse jääda. Tegelikult tunnen selles olukorras ennast isegi ebamugavalt, justkui oleksin vangistatud. Samas mõned aastad tagasi ei suutnud ma isegi seda märgata, vaid olin täiesti hüpnotiseeritud. Kuigi internet on kokkuvõttes minu teadvust väga palju avardanud ning ma ei kujuta enda elu ilma selleta ette, võib see siiski olla ka suureks takistuseks, kui seigelda seal ebateadlikult.
Tuleb harjutada sisse endale kõrgem teadlikkus ja teha toimetusi ainult siis, kui seda on konkreetsel hetkel vaja. Või kui televiisori -või arvutimaailmas viibida, siis valida pigem saateid ja programme, mis aitavad meie teadvuse arengule kaasa ega sisenda meisse vaid negatiivset ja jaburat infot, või nõrgenda meie tähelepanuvõimet. Mis puutub negatiivsesse infosse, siis kindlasti ei ole vaja silmad kinni panna või ainult roosasid prille kanda, aga alati tuleb küsida endalt küsimus: Mis on selle eesmärk ja kuidas ma seda kasutada saan? Pole mõtet lihtsalt vinguda ega musti tundeid endas süvendada. Mõelge praktilisemalt! Hetkel kogeb inimkond väga palju kannatusi ja meedia tuletab meile seda iga hetk meelde, kuid ei tasu sellesse kinni jääda ega veelgi rohkem kahju oma negatiivsusega tekitada.
Ainus reaalsus on see, mis praegusel hetkel toimub. Kui me pole siin ja praegu, ei ela me üldse, vaid käime ringi nagu zombid. Võtke harjumuseks olla võimalikult tihti teadlik nii endast kui ümbritsevast. See on palju tõhusam ravim liigse mõttetegevuse ja kurnatuse vastu. Kui olete arvutis, siis valige teadlikult kanalid, kust infot või energiat saate. Ükskõik, mis parasjagu tegemisel on, pange tähele kehas olevaid tundeid või pöörake tähelepanu oma hingamisele. Märgake sügavust vormide taga, looduse ilu ja lillede lõhna. Kuulake! – Ott Lepland teab, millest laulab.
Kulub aega, et õppida mediteerima igal hetkel ja see on täiesti normaalne. Kõigepealt tuleb seda lihtsalt tahta. Teadlikkuse areng saab alguse sellest, kui hakkame märkama hetki, mil me ei ole teadlikud, ja see on juba väga suur samm edasi. Seejärel tajume aina rohkem rahu ja kergust enda elus ning märkame, et me ei reageeri olukordadele enam nii dramaatiliselt. Vabaneme üleliigsetest hinnangutest ja võtame asju sellisena nagu need on. Elu muutub mängulisemaks ja meel teravamaks. Mõistame, kui vähe on vaja selleks, et olla õnnelik. Kui täpsemalt öelda: ei olegi vaja midagi, mis meid õnnelikuks teeb, vaid õnn kerkib esile meie sisemisest avarusest. See on lihtsalt olemise rõõm.
Vabadus on kauneim aare maailmas, hoidkem ja hinnakem seda! 🙂
