Olen otsustanud, et võtan maksimumi sellest elust ja sellest kehast Lähen sinna, kuhu minna annab. Olen loobunud igasugustest uskumustest, mis takistavad mul tähtede poole tõusmist.
Ma üritan midagi, mis “reaalsele” maailmale tundub võimatu. Arstid tegelikult ütleksid, et see on kindlasti võimatu. Aga mul ei ole vaja uskuda kedagi peale iseenda. Mina tunnen nii, mina suudan seda ette kujutada ja nii see on ka võimalik.
Muidugi ei kavatse ma ka mingist kinnisideest kinni hoida. Läheb nii nagu läheb. Ma olen aktsepteerinud oma saatust. Aga ma ei hoia kinni ka ideest, et tervenemine on võimatu, kuitahes utoopiline see visioon võib tunduda.
Mulle meeldib uskuda, et miski pole võimatu. Ma kavatsen elada seda elu sellise suhtumisega ning olla avatud kõige vastu. Õppida kõike, mida vaja ja panna kõik tegurid enda kasuks tööle. Uskumisest, et kõik on võimalik, pole kaotada midagi. Kõik ei pruugi nii minna nagu ma ette kujutan, aga see on OK. Vähemalt annan endast parima ja hoian silmad lahti. Kui ma aga arvaks, et miski on võimatu, siis ma olen juba koheselt selle ukse sulgenud. Ja ma ei saa kunagi teada, kas see miski oli siis võimalik või mitte. Selline asi on juba ettekaotatud lahing ning see mentaliteet mind ei huvita.
Ma leian, et kõige parem on asetseda keskel. Mitte omada piiravaid uskumusi ega samas ka kinnisideed, mis rahu ei anna. Nii saab võimalikuks imede loomine ja puhas rõõm maiste mängude mängimisest. See on täielik vabadus. See on jumalikkus.
Minu kõndimasaamise teekonnal on palju takistusi ja väljakutseid. Ma ei kujuta veel ette, kuidas ma seda kõike teen. Kuidas ma saan näiteks vabaneda seljaprobleemidest (peamiselt skolioosist ja ebatasakaalust seljalihaste suhtes) Minu selga paigaldati 3 aastat tagasi metallvardad, mis takistavad mu seljakõveruse süvenemist ja lihaste lühenemist või äravajumist. Need hoiavad küll skolioosi stabiilsena, kuid samas tekitavad ka palju ebameeldivusi, näiteks imelikke valusid, pingeid või piiratut liikumist. Lisaks kaasneb suur risk, et võivad ühel hetkel ära painduda, mis tähendab, et selga on uuesti opereerida vaja. Ja kindlasti ma ei taha hakata seda elu jooksul mitu korda parandamas käima, sest see operatsioon on põrgulik ning väga suur šokk kehale.
Olen veendunud, et kui ühel päeval peaks midagi juhtuma, siis ma pigem lasen need välja võtta. Ma ei huvitu enam kaasaegsest meditsiinist ja selle meetoditest, mis põhjustavad organismile suuri kannatusi. Kirurgidel on jah lihtne öelda „davai, teeme ära”, aga ma pean terve elu nende tagajärgedega elama. Ma olin juba enne metallvarraste paigaldamist suures kahtluses, aga sellel hetkel ma ei osanud muud varianti näha ning samuti varjati minu eest võimalikke tagajärgi, mida nad alles hiljem mainisid. See kogemus oli minu elus üks hullemaid ning ma püüan seda otsust mitte kahetseda, kuigi see oli alguses üsna raske. Vähemalt õpetas see mulle siiski palju enda sisetunde kohta. Pole mõtet keskenduda minevikule, aga järgmine kord ma seda viga enam kindlasti ei tee, isegi kui alternatiivi otsimine on pealtnäha riskantsem valik.
Peale selle on veel suureks väljakutseks minu algne seisund ehk seljaajukahjustus (halvatud tuharad ja jalad allpoolt põlvi), kuigi seda olukorda ma võtan isegi leebemalt. Selles osas usaldan ma lihtsalt enda keha ja loodust, ning aitan taastumisele kaasa mõttejõu ning treeninguga. Kui ma piiran istumist, kõnnin rohkem, teen lisaks igasuguseid lihasharjutusi (ka mõttelisi) ja visualiseerin palju, siis mu šansid suurenevad kõvasti. Ma soovin lihtsalt vaba olla võõrkehadest, mis võivad minu keha tervenemise juures takistada.
Metallvarrastega praegu küll suuremat muret pole, kuid ma siiski soovin leida nendele parema alternatiivi. Ilmselt poleks hetkel mõttekas neid lihtsalt eemaldada, kuid võib-olla tulevikus, kui mu skolioos on loomulikul teel taanduma hakanud. Viimasel ajal olen kusjuures palju rohkem enda vasakpoolsete seljalihaste tööd tundma hakanud, eriti seoses kõndimisega, nii et lootust on küll. Võib-olla, kui vasaku ning parema külje vahel tekib tasakaal, on juba metallvarraste eemaldamine reaalne.
Ja kui selgroog on sirgem, keha on proportsioonis ning mõlemad pooled teevad head tööd, siis on edasi juba kõik palju lihtsam. Hetkel kõndimist kõige rohkem segabki see, et vasak on tunduvalt nõrgem kui parem, ja keha on natuke kõver. Kui see seljaprobleem on lahendatud, siis küll ka alumine pool lõpuks toimima hakkab.
Igatahes jah, väljakutseid on piisavalt, aga elu ju sedasi põnevam ongi. Ei saagi nii olla, et väljakutseid pole. Ega siis tõelisi imesid niisama ei sünni. Peab olema piisavalt tahet, julgust ja püsivust. Lapselikku suhtumist, et kõik on võimalik. Et ma tahan, ma suudan ja ma ka teen seda. Ma ei saa leppida väiksema väljakutse ja unistusega, kui selleks on uuesti kõndimasaamine. See on lihtsalt väga cool. Elu on täiega elamist väärt, kui ette on võetud võimatu missioon (kuigi võimatud on asjad ainult selle hetkeni kuni keegi need ära teeb) Ühest küljest olen ma õnnelik inimene sellepärast, et ma olen oma olukorraga nii suureks sõbraks saanud, et ma näen selles ainult positiivsust, kuid teisest küljest on mul nii palju jõudu ka just selle suure unistuse pärast, mille ma kavatsen ellu viia. Mul on isegi visioone sellest, mida ma siis peale hakkan, kui see saavutatud on, aga okei, võtame ühe sammu korraga. 😀
