Möödunud nädalavahetusel (11-13.juuli 2014) käisin Veneveres tantrafestivalil. Minemise ideele sattusin kusjuures pealtnäha üsna juhuslikult. Nägin internetis kuulutust ja hakkasin uurima, mida see festival endast kujutab. Esmane tunne oli tegelikult kohe jaatav, kuid siiski võtsin hoogu enne, kui otsustasin. Tundsin ennast alguses pisut ebakindlalt, kuna see on minu jaoks tundlikum teema ja mul on oma keha või inimsuhete suhtes palju alateadlikke hirme, millest pole ma veel lõplikult vabanenud. Samas olin veendunud selles, et hirmude ületamine on mulle just vajalik. Tundsin selles osas midagi väga salapärast ja aimasin, et praegusel eluhetkel on mul väga vaja neid teadmisi või kogemusi, mida festivalilt saada võis. Ja see tundus lihtsalt crazy. Sõita üksinda festivalile, millest polnud mul veel suurt aimu ja kus on minu jaoks väljakutsuvad teemad. See tundus hirmus, kuid väga õige. Niisiis ostsingi pileti kähku ära ja hoidusin ülemõtlemisest. Ma lihtsalt läksin!
Kui kohale jõudsin, oli mul küll veidi kõhe tunne sees, et mis nüüd saama hakkab, aga samas tundsin ennast ka väga eriliselt. Tundsin uhkust oma teo üle ja nautisin seda, et inspireerin tohutu hulk inimesi. Usun, et minu kohaletulek oli paljude jaoks väga üllatav. Võib-olla said nemadki sellest julgust juurde.
Festivalile sulandusin üpris hästi sisse. Leidsin vähese ajaga inimesi, kellega lobiseda ja muljeid jagada. Üksinda ei tundnud ma ennast üldse.
Tantrafestival oli täis põnevust pakkuvaid loenguid ja töötubasid. Ma olin küll varem tantrast põgusalt lugenud, kuid selle aja jooksul sain ma sellest palju rohkem teada. Õppisin paremini tundma mehelikkuse ja naiselikkuse poolt inimestes ning sain teada, mida kõike vägevat saab seksuaalenergiaga luua, kui seda mitte ära raisata nagu enamik mehi teeb. Nägin, et tantramaailm on väga lai ja seksiteemad moodustavad sellest väga väikese osa, kuigi seda teadsin juba varem. See on tohutult seotud enesearengu ja inimpotentsiaaliga, ning aitab meil mõista paremini iseennast kui ka suhteid teiste inimestega. Tajusin, et see teema on mulle väga oluline ja just selline, mida ma hetkel vajan. Mehelikkuse kasvatamine enda sees, enesekindluse suurendamine, inimläheduse tundmine, tervenemine.
Kõige erilisemat hetke festivalil kogesin ühes praktilises töötoas, kus me pidime ühe vastassoo partneriga suhtlema ilma sõnadeta. Tunnetama energiat ja mõistma teist piiritu sügavusega. Hoidsin ühe tüdrukuga käest kinni ja sukeldusime lihtsalt teineteise silmadesse. Polnud mõtteid ega hinnanguid. See oli nagu värav tema hinge. Tundsin ennast heas mõttes väga haavatavalt ja eriliselt. See oli väga lähedane kogemus. Peale harjutuse läbiviimist ei suutnud ma üldse naeratust tagasi hoida, justkui iga rakk minu kehas tundis tohutut rõõmu. Olin umbes pool tundi mõnusa laksu all. Mõistsin, et just seda kogemust ma ürituselt soovisingi. Olen alati unistanud suhelda inimesega nii, et puuduvad igasugused maskid ja sõnad, mis ei suuda kunagi kogu tõde väljendada. Puuduvad illusoorsed lood ja toimub inimese aktsepteerimine just sellisena nagu ta selles vaikses hetkes on. Näed vaadeldavates silmades samal ajal teist kui ka iseennast ning mõistad, et kõik on tegelikult Üks. Kui inimesed õpiksid seda igapäevaelus harrastama, lõppeksid kõik konfliktid Maal.
Kogu üritus oli lihtsalt megalahe! Inimesed olid väga avatud ja soojust täis. Unustati ära oma argipäevamured ja lõõgastuti täielikult. Sai laulda, tantsida ja ilusat ilma nautida. Ja väga palju kallistusi, mis tekitasid kõigi vahel suure ühtsustunde. Polnud eraldatust, vaid olime nagu üks suur pere. Seda kõike näha oli väga mõnus ja pakkus suurt vaheldust meie igapäevaelule. Olen tänulik, et sain võimaluse näha uue maailma loomist. Ajad siin planeedil on muutumas ja seda oli tugevalt tunda. Soovitan kõigile seda imelist seiklust, mille saab ette võtta ka järgmisel aastal. Kui te sarnasel üritusel pole varem viibinud, siis te pole veel elu näinud! 😉
