Esimene koolipäev ehk õnnetuse 20. aastapäev
Täna on minu kunagise õnnetuse 20. aastapäev. Kes oleks osanud arvata, et kunagi seda sündmust oma mõtetes tähistan! Tavaliselt ei jää mulle tähtsate sündmuste
Täna on minu kunagise õnnetuse 20. aastapäev. Kes oleks osanud arvata, et kunagi seda sündmust oma mõtetes tähistan! Tavaliselt ei jää mulle tähtsate sündmuste
Kipume enamasti oma elu suhtes üsna kriitilised olema, ja peab tunnistama, et ka minul on aina suuremad ambitsioonid, mida soovin ellu viia. Panen tihti tähele
See on suur ime, mida üksindus ja elu austamine inimesega teha suudavad. Ma pole kogenud paljut, millest olen alati unistanud, kuid seda suurem on minu austus ja tänulikkus elu pakutava vastu.
Imetlen naisi kogu hingest ning soovin neid lähemalt tundma õppida, kuid suudan olla õnnelik isegi nende peale mõeldes ja eemalt nähes. Kuna intiimsed suhted (ja kaua aega isegi sõbrannad) pole minule kunagi enesest mõistetavad olnud, on nad minu jaoks lausa jumalikud kuningannad!
Pean tunnistama, et kõik ei läinud plaanipäraselt ja esines ka omajagu tagasilanguseid, kuid olen sellegipoolest enda üle uhke, sest aasta oli täis suuri julgustükke, mis vähemalt võimaldasid mul tõelist vabadust ja haavatavust maitsta. Tean, et minus on kogu vajalik olemas, ning olles juba esimesed sammud ära teinud, tulevad järgmised vaid kergemini.
Meil kõigil on elus omad eesmärgid ja unistused, mille poole püüelda. Kuid tihti takistavad need enda ninaesist nägemast. Ainus, mis on tõeline, on tegelikult olevikuhetk.
Öeldakse, et eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Kui sa ei unista, siis sa ei ela. Kindlasti on selles terake tõtt, kuid kahjuks kiputakse tulevikule liiga palju keskenduma, mis põhjustab ängi ja rahulolematust oleviku suhtes. Kunagi hoidsin ka mina oma suurimast unistusest kinni…