Praegune hetk
Vaadeldes ümbritsevat tühjust, tekib ka minu sees sügav vaikus ja rahu. Vaikus loob minu sees ruumi. Olen nagu avar ookean, täielikult haavatav ja vaba.
Vaadeldes ümbritsevat tühjust, tekib ka minu sees sügav vaikus ja rahu. Vaikus loob minu sees ruumi. Olen nagu avar ookean, täielikult haavatav ja vaba.
Paljud ilmselt veel ei tea, kuid aprilli lõpus osalesin matkasaates, mida sügisel Kanal 2-s näidatakse. Ööbisin kaks nädalat metsas, tegin palju trenni ja nautisin ilusat Eesti loodust. Siiamaani tundub see justkui unenägu, mis tekitab küsimusi, kas see ikka tõeliselt juhtus. Rõõm on tõdeda, et see oli tõepoolest reaalne.
Öeldakse, et eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Kui sa ei unista, siis sa ei ela. Kindlasti on selles terake tõtt, kuid kahjuks kiputakse tulevikule liiga palju keskenduma, mis põhjustab ängi ja rahulolematust oleviku suhtes. Kunagi hoidsin ka mina oma suurimast unistusest kinni…
Täna mõtlesin pisut oma piiravate harjumuste üle nagu näiteks internetis passimine, sisetingimustes liigselt viibimine või teatud olukordades hirmu tundmine. Püüdsin mõista, miks on nii raske
Möödunud suvi oli minu jaoks üsna rahulik. Väga palju kuskil ringi ei käinud ja hoidsin rohkem omaette. Ka treeningud vaibusid mõneks ajaks. Selle asemel, et
Minu lugu algas põhimõtteliselt aastal 2001, kui mind tabas raske õnnetus, mis muutis mu elu igaveseks. Olin ka varemalt igasuguseid kukkumisi ja hoope kogenud, kusjuures 4-aastasena elasin üle isegi tulekahju üksinda kodus olles. Kuid miski nendest juhtumitest ei ole võrreldav sellega, mis juhtus sellel saatuslikul päeval. Päeval, mis sünnitas suurima valu, mida olen kogenud, ning võib öelda, et ka olulise teekonna enda elus.