Täna olin koolimajast välja tulles üllatusena avastanud, et väljas toimub korralik padukas. Vihmased ilmad on taaskord Aveiro linna külastamas.
Algul olin ma natuke pettunud nagu tavaliselt. Ei tahtnud muidugi märjaks saada. Mõned momendid ootasin varjus, aga siis mõtlesin, et sellel pole mõtet, sest vihm võib õhtuni sadada. Polnud muud varianti kui ikka edasi minna ja ühiselamu poole liikuda.
Aasta 2014 oli minu jaoks hämmastavalt teguderohke. Võrreldes enda varasema minaga olin äärmiselt aktiivne ja tubli inimene.
Meil on tihti ebamugav. Ja see on täiesti normaalne. See näitab, et oleme mugavustsoonist välja astumas ja kasvamas. Selle asemel, et ebamugavustunnet vältida, tasub see ületada, et jõuda enesearengus kaugemale ning kokkuvõttes õnnelikuma elu poole. Hiljem on selle üle vaid puhas tänulikkus.
Elas kord üks hulljulge poiss, kes oli väga elurõõmus ja mänguline tegelane. Talle meeldis igasuguseid krutskeid teha ning sattus tihti pahandustesse. Ta ihkas tähelepanu ning tegi mida iganes, et teised teda märkaksid.
Meil kõigil on elus omad eesmärgid ja unistused, mille poole püüelda. Kuid tihti takistavad need enda ninaesist nägemast. Ainus, mis on tõeline, on tegelikult olevikuhetk.
Mis on inimese suurim sõltuvus? Tal on neid palju, kuid kõige suurem neist on mõtlemine, kuigi me ei teadvusta seda sõltuvusena, kui kõik inimesed meie ümber selle ohvrid on. Pidev mõtlemine, muretsemine, hinnangute andmine ja analüüsimine kurnab meid nii ära, et tihti on inimesed valmis tegema mida iganes, et sellest vabaks saada.