Meil on tihti ebamugav. Ja see on täiesti normaalne. See näitab, et oleme mugavustsoonist välja astumas ja kasvamas. Selle asemel, et ebamugavustunnet vältida, tasub see ületada, et jõuda enesearengus kaugemale ning kokkuvõttes õnnelikuma elu poole. Hiljem on selle üle vaid puhas tänulikkus.
Meil kõigil on elus omad eesmärgid ja unistused, mille poole püüelda. Kuid tihti takistavad need enda ninaesist nägemast. Ainus, mis on tõeline, on tegelikult olevikuhetk.
Mis on inimese suurim sõltuvus? Tal on neid palju, kuid kõige suurem neist on mõtlemine, kuigi me ei teadvusta seda sõltuvusena, kui kõik inimesed meie ümber selle ohvrid on. Pidev mõtlemine, muretsemine, hinnangute andmine ja analüüsimine kurnab meid nii ära, et tihti on inimesed valmis tegema mida iganes, et sellest vabaks saada.
Vaadeldes ümbritsevat tühjust, tekib ka minu sees sügav vaikus ja rahu. Vaikus loob minu sees ruumi. Olen nagu avar ookean, täielikult haavatav ja vaba.
Öeldakse, et eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Kui sa ei unista, siis sa ei ela. Kindlasti on selles terake tõtt, kuid kahjuks kiputakse tulevikule liiga palju keskenduma, mis põhjustab ängi ja rahulolematust oleviku suhtes. Kunagi hoidsin ka mina oma suurimast unistusest kinni…
Täna mõtlesin pisut oma piiravate harjumuste üle nagu näiteks internetis passimine, sisetingimustes liigselt viibimine või teatud olukordades hirmu tundmine. Püüdsin mõista, miks on nii raske