Teekond mehelikkuse poole

Mida rohkem olen olnud kontaktis naistega ja kogenud valu, mis sellega kaasas käib, seda rohkem olen jõudnud iseendasse. Iga kogemus on viinud mind tugevamasse fookusesse ja kontakti oma missiooniga.

Ja mida rohkem olen kontaktis oma missiooniga, seda rohkem on haihtunud ka huvi naiste otsimise vastu. Igasugused tantraüritused, tutvumisportaalid, kohtumised – millegipärast ei tõmba need enam mind nii tugevalt kui varem.

Kui missioon on silme ees, siis kõik muu muutub lihtsalt teisejärguliseks. Ja mulle meeldib see tunne. Ma tunnen ennast rohkem kodus.

Ebakindluse varjatud sõnum

Pealegi, kui ma ignoreerin enda tõelist olemust, ja lähen uudishimust nende ahvatlustega kaasa, siis ma olen kõigest iseenda vari. Sellisel juhul olen ma vaid üks armas inspireeriv poiss, aga see on vaid üks osa minust.

Seal ei ole terviklikkust. Suur osa minu väest oleks justkui ära lõigatud. Ja siis ma mõtlen: „Miks ma nii ebakindel olen?“ Aga tegelikult see ei saagi kuidagi teisiti olla.

Ma olen kaua aega seda ebakindlust üritanud alla suruda, ja teeselda, et seda ei ole olemas, kuid nüüd ma saan aru, kui oluline signaal on see minu jaoks olnud.

Ebakindlus teenis mind sel eesmärgil, et ma saaks aru, et otsisin oma väge valest kohast. See oli märguanne, et tuleb koju naaseda ning hakata tegelema asjadega, mis on tõeliselt olulised.

Seiklus, kust tagasi tuleb Mees

Suhted naistega on tühised selle kõrval, milleks ma siia maailma tulin. Need mõlemad võivad olla harmoonias, aga ainult siis, kui esimesel kohal on MISSIOON.

Suhe naisega moodustab mehe elus vaid pisikese osa. Seejuures on aga tähtis, et need hetked oleksid võimalikult kvaliteetsed.

Kui ma hülgan oma tõelise väe, siis ei suuda ma midagi erilist pakkuda. Võib-olla veidi meelelahutust või põnevust. Aga halvimal juhul peletan naise „kena kuti sündroomiga“ hoopis eemale.

Kui atraktiivne naiselik naine tuleb minuga rääkima või kasvõi vaatab mulle otsa, siis enamasti olen ta koheselt pedestaalile tõstnud. Ja ma usun, et seda on sekundite jooksul tunda. Isegi mina tunnen seda endas väga selgelt, loomulikult saab ka intuitiivne naine sellest hetkega aru, eriti kui ta on sellega terve elu kokku puutunud.

Aga minul ei ole vaja selline mees olla. See ei tekita meeldivat tunnet ei minus ega ka naises. Seega ma pigem keskendun iseendale, sest tahan olla mees, kes pakub kvaliteeti ning on tõeliselt kohal.

Naised ei pea mehi kasvatama. Oma valudega saan tegeleda mina ise. Ja ka ennast täita saan vaid mina ise.

Ausalt öeldes ei tundu see mulle kui põgenemine, vaid ma tõesti tunnen, et olen õigel teel. Ma ei lao millelegi müüre ette. Olen endiselt avatud õpetlikele kogemustele ja ühendustele, kuid minu fookus on minu missioonil. Ja mida sügavamalt ma sellesse sukeldun, seda väekamalt ma ennast tunnen.

Nüüd lähen vapralt seiklusele ja tulen tagasi Jumaliku Mehena. Naine ootab kannatlikult ja saab väga hästi aru, miks on see vajalik.

Varasemad õppetunnid:

  1. Elamus tantrafestivalil
  2. Ulmeliselt vabastav tantralaager
  3. Imelised Naised
  4. Kohtumised inglitega (I osa)
  5. Kohtumised inglitega (II osa)
  6. Kohtumised inglitega (III osa)
  7. The Dreamy Raw Vegan Cruise

Kohtumised inglitega – III osa

Paar kuud hiljem kevade saabudes võtsin ette uue seikluse. Läksin teadlikult OKCupid tutvumislehele, et laiendada piire ja harjutada spontaanseid kohtumisi, olles avatud ükskõik millistele kogemustele. Minu taotlus ei olnud sealt partnerit leida, vaid pigem tahtsin õppida ennast julgemalt avama ja naistega olles vabamalt tundma. Mõtlesin, et kui ma võimalikult paljude erinevate naistega suhtlen, hakkab ka kiindumusmuster tasapisi kaduma (haruldusest küllusesse).

Sellise otsuse tegemine andis mulle palju energiat, sest ma liikusin edasi unistuste elu ja täispotentsiaali poole, ega jäänud argipäevarutiini toppama. Meie olemegi ju need, kes elu põnevaks teevad, ning miski ei rõõmusta hinge rohkem kui kergelt hirmutavad väljakutsed!

Saatsin mitu sõnumit mängulise energiaga teele ja esimesed kaks naist, kellega sain kontakti, olidki kokkusaamisest huvitatud! Taotlusest oli möödunud vaid paar päeva, kuid kohtingud olid juba kokkulepitud ja teostatud. Esimesega küll tugevat sidet ei tekkinud, kuid oli sellegipoolest silmiavardav kogemus (vaid natuke väljakutsuv, sest ta oli enne kohtumist Xanaxit võtnud). Aga teise naisega läks nii ulmeliselt, et mul ei jätku isegi sõnu selle kirjeldamisel!

H: Hey! Let’s sing together. I really mean it. I love to sing. Been thinking about what it would be like to do it together with someone…
M: Hey, why not? Like a duet?
H: For example. I’m pretty much into everything
M: Okay. Want to meet first or just start with singing? 😀
H: “Meet first” would be best, I guess 🙂

Nii intuitiivselt ta vestlust alustaski, tekitades minus koheselt põnevustunde, sest laulmine on üks minu suurimaid kirgi. Mida rohkem me vestlesime, seda selgemaks sai, et oleme väga sarnase maailmavaatega. Saime koheselt üksteisega väga avatud olla ning rääkida kõigest, mis hingest tuli. Ja sellist imelist sünkroonsust nähes hakkasid mul taaskord teatud pirnid põlema. Aga kuna mul oli eelmine kogemus (II osast) hästi meeles, siis võtsin ma seda tunduvalt rahulikumalt.

Kohtumine kui unenägu

Ilma pikema mõtlemiseta saime ühel õhtul Inspiratsiooni kohvikus kokku. Kuna ma ei olnud varem ühtegi tema pilti näinud, siis olin ma alguses üsna üllatunud, sest ei viinud internetimina ja füüsilist mina koheselt kokku, kuid tasapisi hakkas ta mulle aina tuttavam välja paistma. Küsisin, kas ma olen teda kuskil varem näinud, aga ta ei osanud vastata. Isegi temal oli sarnane tunne, et on mind justkui varem kohanud, kuid müsteeriumiks see jäigi.

Ja mis ma oskan veedetud aja kohta öelda… tegelikult me palju ei rääkinudki. Põhiliselt vaatasime säravate silmadega üksteisele otsa, muigasime ja vahelduseks vaatasime mõnikord ka kõrvale, et hoogu võtta ja uueks ringiks valmistuda. Mõtlesin endamisi, et kas nii nüüd hakkabki olema (kõrvutades seda eelmise kogemusega) – suhtlemiseks pole sõnu enam vaja. Mul oli väga hea meel, et tõmbasin taaskord ligi niivõrd sügava inimühenduse. Just nii haavatav mulle meeldibki olla ja täielik rõõm, kui teine inimene selleks samuti valmis on.

Wow, kui kaunis see kõik oli! Seekord suutsin ma veelgi sügavamale minna ja hingede kokkusulamisest tingitud tervenemise täielikult vastu võtta. Mul ei olnud seekord ühtegi hirmu ega ootustest tingitud ärevust, vaid lasin ennast vabaks kui ookean. Kõike, mida ma tundsin, väljendasin ka talle: kõik barjäärid justkui lahustusid ja keharakud tundsid ennast rõõmsamalt kui kunagi varem. Olime mõlemad veendunud, et tegu on hingesugulusega, sest see oli lihtsalt niivõrd uskumatu kogemus.

Vahepeal tuli kohvikupidaja küsima, kas kõik on korras, ja ma vastasin, et kõik on suurepärane – “Teie kohvik on nii maagiline, et toob alati õiged inimesed kokku.” Vahepeal tundsin veidi häbelikkust, kui nägin, et meie kõrvallauas istuv mees ja naine rääkisid teineteisega vaid mõistuse tasandil ja paistsid ka natuke ärevuses sellest sügavusest, mis meie vahel toimus, kuid ma ei lasknud sellel ennast häirida. Soovisin mõttes seda imelist vabadust ka kõigile teistele.

Lõpuks küsisin enda ees istuvalt armsalt jumalannalt, kas ta on nõus kahekesi olema, et veelgi vabamalt seda tervenemisprotsessi läbi viia, ning ta oli meeleldi nõus. Seejärel läksime autosse ja kallistasime seal muusika saatel pikka aega, enne kui mõlemad kodu poole suundusime. Panin ka seekord tähele, et hakkasin lõpus natuke venitama ja tahtsin isegi talle lähemale minna (kuigi sisetunne ütles, et aeg on lahti lasta), kuid õnneks oli enesekindlust sellel korral piisavalt ning mul oli palju kergem enda keskmesse naaseda. Harjutamine teeb tõepoolest meistriks!

Uuel tasemel proovilepanek

Kodus hakkas mõistus juba aktiivsemalt trikke tegema ning fantaasiaid ette kujutama, kuid ma olin sisimas kindel, et ma võtan sellest kogemusest vaid parima, ning igasugune tulevik on okei. Ma sisendasin endale ka enesearmastusest tulnud afirmatsioone, et säilitada sõltumatus ja meeldiv tänulikkus. Olin nende kiindumusmustritega juba nii kaua tegelenud, et midagi hirmutavat ma selles enam ei näinud. Tunded võivad küll lainetada, aga sisemine tarkus aitab hoida kainet meelt.

Aga kiindumusega on üks kaval nõks… Kui ellu ilmub midagi uut, täiesti teisel tasemel, siis paratamatult võib samasse tuntud orki kukkuda. Me laususime Facebookis teineteisele nii armsaid sõnu, et tasapisi oli katus jälle sõitma hakanud. “Ma mõtlesin Sinu peale. Tahaks nii väga uuesti kohtuda. Sa oled mulle väga-väga kallis. Me oleme nii sarnased. Kui tore oleks meil suvel Lõuna-Eestis reisida. Ma olen nii tänulik, et me kohtusime. Head ööd, kallis.” – kuna ta ütles mulle niisuguseid asju, siis mulle tundus, et see ei ole ainult minu peas, vaid ka temal on minu vastu mingid tunded. Ühel hetkel tegin järgmise sammu (osaliselt ka testi) ja hakkasin talle musi ikoone saatma, ning ta vastas samaga.

Nüüd oli asi juba piisavalt kaugele läinud (vähemalt minu enda jaoks), et ma ei suutnud olukorda enam objektiivselt näha. Ma olin põhimõtteliselt juba valmis, et minu unistus on täitumas, ja see tundus nii ahvatlev, et kaotasin mõnes mõttes enesekontrolli. Selle asemel, et rahulikult edasi vaadata, mis saab, hakkasin juba sõpradele sellest naisest rääkima ja rändasin mõttes igasugustesse paikadesse.

Märku hakkasid andma tüüpilised kiindumusega seotud mustrid: pidev suhtlemisvajadus, pikad tekstid, raske tunne vastuse ootamisel jms. Mul ei olnud kerge enam keskmes püsida ja ma tundsin, et see olukord kurnas mind. Need olid selged vihjed, et ma pidin sellest kogemusest lahti laskma, nii iseenda kui ka tema pärast.

Südamest tulnud lahtilaskmine

Ühel õhtul tekkis spontaanne soov talle kiri kirjutada (mida plaanisin järgmisel kohtumisel ette lugeda) ja ta armastusega vabaks lasta. Sain niivõrd hea kontakti enda südamega, et kõik see tuli loomulikult ja vabalt. Kogesin neid mõtteid terve kehaga ja tundsin, et minu sees toimus tõepoolest suur lahtilaskmine.

Alates hetkest, mil ma Sinu silmadesse sukeldusin, tundsin ära, et olen saabunud enda armsasse hingepessa. Olin üllatunud, sest ei osanud aimata, et minu ees istub kallis sõber, kellega olen lähedane olnud juba terve igaviku. Tundsin ennast turvaliselt ja vaatamata enda sisemistele hirmudele oli mul vabadus olla täielikult mina ise. Tajusin, kuidas kõik müürid hakkasid ükshaaval sulama ning muutusid pisarateks, mis tuletasid meelde, kui imeliselt kaunis ja maagiline on elu. Kohtudes Sinuga kohtusin ka iseendaga, tundes enda vastu aina kasvavat armastust, ja samal ajal olid see Sina – ingel, kes tervendab mind iga pilgu, puudutuse ja hingetõmbega. See kõik on justkui kauneim unenägu, mida olen näinud, kuid mul on rõõm teada, et see on täiesti tõsi ning reaalsem kui miski muu.

Aitäh, et tood välja minus parima ja paned mind veelgi rohkem elusse armuma, võttes põnevusega vastu kõik uued õppetunnid ja väljakutsed, mida elu mulle kingib. Olen siiralt tänulik, et minu ellu tulid!

Soovin Sinu kingitustele vastata armastusega, mida Sa tõeliselt väärid. Seepärast tea, et oled alati vaba tegema just seda, mis Sind õnnelikuks teeb, ja olema selline inimene, kes Sa tõeliselt oled. Soovin Sind armastada, lastes minna kõikidel ootustel ja kiindumustel, mis mõnikord kerkida võivad. Soovin, et Sa teaks, et Sa ei pea midagi tegema, vaid oled armas alati, kuhu iganes Sinu süda kutsub. Ja isegi, kui ma ei peaks Sind enam kunagi nägema, olen siiski õnnelik!

Suur üllatus

Järgmisel päeval läksin Facebooki ja ma avastasin, et ta oli just kellegagi suhtesse astunud. Sellel hetkel jooksis mu mõistus hetkeks kokku ja ma olin nagu: What? Ei osanudki kohe selle peale reageerida, sest see oli minu jaoks väga suur üllatus.

See kõik oli siiamaani nagu üks muinasjutt. Kõik märgid justkui viitasid sellele, et seekord võib minu unistus tõepoolest täituda. Ma arvasin, et ta mõtles neid öeldud sõnu tõsiselt. Osa minust kaalus, et võib-olla tõesti ei ole sellistel asjadel nii suur tähendust, aga minu nuppe suutsid need vajutada küll. See oli esimene kord, kui ma kogesin niivõrd sügavat inimühendust füüsilises maailmas ja samal ajal sellisel tasemel suhtlemist internetis.

Keha hakkas uudist nähes üleni värisema. Korraks hakkasin nutma, siis hoopis naerma, kuna mulle jõudis kohale, kuidas mu mõistus minuga lollitas ja kuidas need mustrid mind taaskord ära petsid. See oli suur äratundmine – taaskord olid mu illusioonid purunenud, taaskord ei saanud see tõeks. Paariks sekundiks kerkis pinnale vana mõte: see kogemus teeb mulle haiget, ma tahan selle eest põgeneda ja jääda üksinda nagu ma olen alati olnud.

Aga mis ma siis ütlesin? NO WAY! Nüüd plahvatas minu spirituaalne jõud, mis võttis selle kogemuse vastu kui hiilgava õppetunni. Mu silmad läksid särama, sest mu hingele meeldivad taolised väljakutsed. Valu on minu suurim sõber ja õpetaja – seda taaskohates tundsin ma piiritut õnne -ja tänutunnet. Ütlesin endale: “Ma lähen hea meelega sellest valust veelkord läbi, et tunda sellist imelist ühendust nagu viimasel kohtumisel kogesin! Nüüd ma tulen veel julgemalt kapist välja ega peida ennast kuskile!”

Sest kui pinnapealsed purunemised ja ego kaotused kõrvale jätta, sain ma ju täpselt selle, mida ma kogeda tahtsin. Minu eesmärk oli tervendada enda sisemist last ja õppida ennast avama. Ma teadsin sisimas, et selline asi võib juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki, aga ma olin selleks valmis. Kõige olulisem on minu jaoks õppimine ja kasvamine, anda toitu hingele, mitte egole, ning saadud kogemus teenis seda eesmärki parimal moel.

Vaat kui huvitava sünkroonsusega oli tegu: eelmisel õhtul lasin naise enda sees lahti ja päev hiljem toimus selline peegeldus. Ilmselt ma tajusin ära, et midagi on mäda, ja intuitiivselt valmistusin selleks ette. Kuigi reaalne valu kogemine on alati omamoodi. Elu justkui vastas: “Nii, vaatame, kas Sa ka tõesti mõtled seda, mida ütled. Siin on Su väljakutse!” Korraks andis šoki küll, kuid ma olen nii ära treenitud, et sellised kogemused tõstavad mind vaid üles.

Uskumatu enesearmastus ja inspiratsioon

Uudise lugemisest oli alles poolteist tundi möödas, aga minus vallandus nii suur inspiratsioon, et lausa wow! Osa minust oli küll kurb, aga ma transformeerisin seda nii nagu üks tõeline alkeemik teeb. Tundsin aina kasvavat enesearmastust ja austust elu vastu. See kõik puudutas mu hinge nii suurel määral, et ma võtsin taaskord ette oma raamatu ja hakkasin usinal edasi kirjutama!

Mul on rõõm näha, kuidas elu on andnud mulle võimaluse kogeda valu, üksindust ja muud sarnast, ning tervendada seda nii, et kõik inimesed saavad sellest osa. See panebki mind kirjutama ja ma tunnen, et see on minu missiooniga seotud. Rääkida nii füüsilisest kui ka emotsionaalsest valust ja näidata, millised kingitused need tegelikult on. Tuua valu seest välja puhas rõõm.

Ma panin tähele seda reaktsiooni ja mul oli tõsiselt hea meel, et ma suudan kõikidele raskustele julgelt otsa vaadata ning samal ajal naeratada. Kõik, mis minuga juhtub, lisab enesearmastusele vaid juurde. Absoluutselt iga kogemus, ja mida valusam, seda tõhusam!

Armastus ei takista kunagi inimest oma saatuseteel kõndimast

Tunnen, et elus on hinge areng ja tema missioon sellel planeedil kõige olulisem. Ja kõik, mis juhtub, teenib seda eesmärki.

Kui suhtes tekib kinnihoidmine, siis see on hingele takistav  – kontakt missiooniga muutub nõrgemaks. Siis paneb elu asjad varem või hiljem paika ning suunab õigele rajale tagasi.

Olen varemgi tõdenud, et romantiline suhe tuleb minu ellu alles siis, kui olen leidnud iseennast ja elan elu, mis on sellega vastavuses. Sisimas tundsin, et ma polnud veel valmis (too easy!), kuigi soodsate võimaluste tekkel tahtis osa minust kergema tee võtta. Ja isegi juhul kui see on minu kehtestatud reegel, on mul selle üle hea meel.

Ma tahangi, et asjad just nii lähevad. Kõigepealt minu missioon ja siis teekaaslane, kes minuga seda jagama tuleb. Olen kannatlik ja lasen endal kasvada, täielikult iseendale pühenduda, sest mulle on seda hetkel vaja!

Sarnasel teemal:

Kohtumised inglitega – II osa

Soov tervendada oma sisemist poissi ning kasvada meheks, kes on maailmale avatud, pani mind 2016 aasta suvel suuri hirme ületama. Kõigepealt rääkisin emale, mis oli aastaid mind südames vaevanud, ning seejärel käisin põnevas tantralaagris, kust ma täiesti uuel tasemel julguse leidsin. Teadsin, et ees olid ootamas suured muutused ja kohtumised, sest ma olin teadlikult ukse lahti teinud.

Müstiline sünkroonsus

Südame avamise flow viis mind lõpuks tutvumisüritusele nimega TantraDate, kus ma kogesin niisugust inimühendust, mida polnud iial varem tundnud. Kui toimus paaride loomine, sain ma numbriks 9, ja tänu imelisele sünkroonsusele sattusin ma kokku kauni naisega, kellel oli just selline energia, mis mind kõige rohkem ligi tõmbab. Avatus, armastus, empaatia, mõistmine, soojus, sädelevad silmad – kõik need tunnused, mida mu sisemine laps on igatsenud.

Alguses tundsin ma ennast üsna ootustevabalt, aga sellest hetkest alates, kui ta tunnistas, et nägi minuga paari sattumist ette, hakkasid mu silmad elevusest põlema. Ma tajusin seda väga müstilisena ja sealt minu fantaasia taaskord valla pääseski. Me vaatasime üksteisele sügavalt silma ja kaunis peegeldus tegi meie mõlema silmad märjaks. Panin tähele, kuidas ta sügavalt ohkas ja hingamisega ennast rahustada püüdis. Kõik need signaalid ajasid mind hulluks, sest ma polnud kunagi varem midagi sellist kogenud.

Kui tutvumisõhtu läbi sai, ütlesin talle enesekindlalt ning mänguliselt: “Tundub, et Sinuga ma veel kohtun!” Tol hetkel olin ma tõesti veel omas elemendis ja tundsin ennast ligitõmbavana, kuid tasapisi hakkas kiindumus koos tuttava ebakindlusega sisse pugema. Sügava läheduse kogemine on omamoodi hirmutav, sest ühest küljest tekivad purunemisvõimelised ootused, kuid samuti kartused, mis juhtub siis, kui mu unistus tõesti reaalsuseks saab: kas ma suudan pakkuda kõike seda, mida naine väärib, ja kas ma olen piisav. Minu suhtumine teadlikul tasandil on küll positiivne, kuid sügavamal sees on endiselt igasuguseid hirme.

Haruldaselt intensiivne ja sügav lähedus

Pärast mõnda kirjavahetust otsustasime taaskord kokku saada ja seekord täiesti kahekesi olla. Võtsin ta kodu juurest suure põnevusega peale ja läksime taimetoidukohvikusse teed jooma. Täitsa lõpp, milline kohting see oli! Suurema osa ajast vaatasime üksteisele silma, valasime pisaraid, naeratasime, hoidsime üle laua kätest kinni ja muljetasime, kui tervendav kogemus see meie jaoks oli. Ka meie väärtused, huvid ja maailmavaated tundusid täielikult kattuvat.

Isegi ettekandja näole ilmus suur rõõm, kui ta meie koosolemist pealt nägi, ja see suurendas mu elevust veelgi, sest me käitusime nagu üks värskelt armunud paar. Osa minust pidas alati valvet, et ma asja liiga tõsiselt ei võtaks, kuid ma ei saanud midagi parata – see oli niivõrd erakordne, et tahestahtmata tekkisid mul mõtted, kas lõpuks olingi “seal maal.” Osa minust keeldus seda uskumast ning tajus seda pigem unenäona, kuid teine osa valmistas ennast juba millekski ette.

Kui kohvikut hakati sulgema, läksime tagasi autosse, kus me jätkasime silmadesse vaatamise ja kallistamisega veel pikka aega. Tundsin ennast väga õnnelikult, kuid samas hakkas ka sisemine valu endast märku andma ja ühel hetkel tundsin, et olen taaskord poisi kehas. Minu silmadest peegeldus kurbus ja seda tajusin ka temas. Me näitasime teineteisele oma sisemist haavatud last – hirmu ennast avada ning hirmu haiget saada.

See oli meile mõlemale raske, kuid me usaldasime ja toetasime üksteist. Kui ma julguse kokku võtsin ja talle pai tegin, hakkas ta äkitselt minu õlal nutma. Keegi polnud varem minuga seda teinud (va. ema kaua aega tagasi), seega tundsin ennast väga eriliselt ja tänasin teda selle inspireeriva vapruse eest.

Konflikt sisemise poisi ja mehe vahel

Tundsin suuri blokke kurgus ja südames. Soovisin samuti kõik tunded ja pisarad valla päästa ning näidata talle enda sügavaimat olemust, kuid ma ei suutnud seda teha. Silm läks küll natuke märjaks, aga enamaks ma polnud veel valmis. Tajusin endas suurt konflikti – kas olla haavatud poiss või toetav mees. Milline on tasakaal ja millised on mõistlikud piirid?

Ma tahtsin kangesti mehelik ja enesekindel olla (ning teha asju “õigesti”), kuid kuna kiindumus oli juba välja kujunenud, oli seda raske teostada. Panin tähele, kuidas ma kippusin sellest kogemusest kinni hoidma ning venitama, et autosse veel kauemaks kallistama jääda. Näiteks ühel hetkel panin muusika käima ja püüdsin talle muljet avaldada, rääkides enda elust, laulmisest ja viiulimängust.

Sisimas tundsin, et midagi oli valesti, kuna ma ei tundnud sedasi käitudes ennast vabalt, vaid tajusin hoopis hirmu energiat. Vaatlesin seda kõike küll pealt, kuid ometi ei suutnud õigel ajal lahti lasta. Lõpuks andis ta mulle ise märku, et aeg oli koju minna.

Kuna ma olin teadlik mehe ja naise vahelistest külgetõmbeseadustest, siis hakkasin ma järgmisel päeval enda käitumise pärast muretsema. Sellele lisas hoogu juurde veel see, et ta ei vastanud mu kirjale kaua aega. Lõpuks sain kinnituse, et minu tajutav klammerdumine oli ta natuke ära ehmatanud ning tal tekkis hirm, et keegi ootab temalt seda, mida ta pakkuda ei suuda.

Ma mõistsin teda väga hästi ja mõtlesin: “Ma tean ju seda kõike, aga ma ei saa parata, et ma nii tunnen. On ainult kaks varianti: kas ma väldin selliseid situatsioone või ma lähen nendest julgelt läbi, lastes juhtuda sellel, mis juhtuda tahab. Valisin edasimineku.” Seejärel andestasin endale ning teadvustasin, et kõik, mis toimus, oli õige. Tarkus koos vastavate käitumismustritega siseneb meisse kogemuste kaudu, mitte vaid asjade üle järele mõeldes ja olukorda kontrollida üritades.

Lahtilaskmine ja koju naasemine

Nüüdseks olin oma sisemise valuga sügavamas kontaktis ja ma suutsin erinevaid üksinduse ja kurbusega seotud tundeid enda kehast välja lasta. Kuulasin vastavat muusikat, kirjutasin, nutsin ning tegelesin teadlikult lahtilaskmisega. Ühel hetkel arvasin, et olin juba sellest üle saanud, ning tegin ettepaneku uueks kohtumiseks, aga siiski ei suutnud ma ennast temaga vabalt tunda. Tajusime mõlemad, et viibime erineval lainel – vastupidiselt sellele, kui me esimest korda kohtusime. Osa minust tahtis jätkuvalt olla küps mees ning suruda alla endas kõik ootused ja poisilikud tunnused (et loodetavasti olla ligitõmbav), kuid samas ei olnud see enam ehe ning ma kaotasin temaga ühenduse.

Pärast seda me enam kokku ei saanud ja usun, et puhkus oligi antud olukorras vajalik. Väga vabastav oli uuesti iseendale keskenduma hakata ning tunda kodust õnnetunnet, mis on minuga mitmeid aastaid kaasas olnud. Tundsin suurt tänulikkust kogetud tervenemise ja õppetundide eest ning asusin taaskord oma teele.

Mäletan, et olin peale lahtilaskmist väga inspireeritud ja mul tekkis suurepärane kontakt oma missioonitundega. Elu oli näidanud mulle kõike seda ilusat, mis ootab ees, kui sammun vapralt edasi ja liigun enda unistuste suunas. Pinnapealsel tasandil olin äsja midagi erilist ära kaotanud, kuid tegelikult oli see minule puhas võit. Kogetud inimühendus näitas, et olen õigel teel!

Haavatavuse võlu

Tasapisi mõistsin, et kui panna kõrvale kõik need õpetused sellest, kuidas olla tõeline mees, on kõige aluseks siiski haavatavus ja julgus olla selline nagu oled. Ma olen harjunud pelgama oma nõrgemaid ja hapramaid külgi nii nagu enamik mehi, kuid sisimas ma tean, et meis ei ole midagi, mis varjamist väärib. Tuleb saada sõbraks oma sisemise lapsega ja armastada teda üle kõige, sest ta on tegelikult üks meie suurimaid kingitusi. Just tänu temale (ja kogu sellele valule, mida olen elus kogenud) olen ma selline inimene nagu olen ning kirjutan selliseid artikleid nagu ma kirjutan, ja ma armastan seda!

Egole meeldiks tõesti ennast alati enesekindla, meheliku ja ligitõmbava inimesena näha ning jätta kiiruga maha kõik ebamugavad omadused, kuid süda teab, mis on tõeliselt oluline. Tegelikult on meie nõrkused hoopis meie tugevused, sest kui suudame neid aktsepteerida ja paljastada, vabaneb seejuures meie tohutult võimas hingejõud. Tähtsaim polegi see, kas teised võtavad selle vastu või mitte, kuid vähemalt on meil endal uhke tunne, sest juhindume enesearmastusest, mitte hirmust. Ja kokkuvõttes see ongi ehtne enesekindlus.

Aitäh Sulle, et õpetasid mind ennast veelgi rohkem armastama! See oli uskumatult kaunis kogemus ja mul on hea meel, et kõik läks täpselt nii nagu see läks.

Lisalugemist:

Kohtumised inglitega – I osa

Seoses tantraüritustel saadud kogemuste, eneseavamise ja enesekindluse suurenemisega olen viimase poole aasta jooksul väga tihti silmitsi sattunud oma elu üha suurima unistuse ja samas väljakutsega, milleks on romantiline suhe naisega. Olen tänaseks päevaks õppinud üksindust täielikult hindama ja nautima, kuid aeg-ajalt on naised käivitanud minus ka tugevat kiindumust ja valusaid tundeid, mille eest kaua aega põgenema kippusin.

Ma otsustasin oma hirmudele vastu seista, kuna tahan tervendada oma sisemist poissi ning kasvada meheks, kes on vaba minevikumustritest ja suudab täielikult keskenduda oma missioonile, milleks on ime loomine füüsilisel kujul kui ka inimeste südamete äratamine kogu selle tarkuse abiga, mida elu on mulle kinkinud.

Kuna ma usun, et need inspireerivad kogemused suudavad ka minu blogi lugejaid innustada, tuli mulle idee enda suhetest naispoolega rohkem jagada. Kui olete kursis sellega, kust ma olen tulnud, saavad ka tulevased transformatsioonid ja muutused palju võimsama tähenduse. Ma ei pelga ennast avada, sest soovin olla julgustav eeskuju, kes näitab, et siin elus on kõik võimalik!

Esimesed kiindumused ja kaotusvalud

Ma ei ole kunagi kogenud romantilist suhet, aga muidugi olen ma mitmeid kordi kiindunud. Esimene kord pärast kõndimisvõime kaotamist juhtus see 10-aastasena, kui kohtusin Haapsalu Rehabilitatsioonikeskuses ühe tüdrukuga, kes abistas oma multipleksskleroosi põdevat ema. Kui ma temaga mängisin, tundsin ennast väga rõõmsa ja väärtuslikuna nagu poleks mu füüsilisel kehal ühtegi puudust olnud. Aja jooksul tahtsin tema läheduses aina rohkem viibida ning hakkasin tasapisi armuma, eriti kui ma kuulsin pealt tema tunnistust ühele lastekasvatajale: „Madis on väga tore poiss!“

Nägin teda ainult siis, kui olime mõlemad Haapsalus, kuid ükskord läksin talle isegi Pärnusse külla. Tal oli hea meel mind näha, kuid sain aru, et ta ei olnud minust sellisel viisil huvitatud nagu mina temast. Ühel hetkel märkasin tema telefonis sõnumeid, mida olid saatnud teised poisid, ning see tegi mind väga armukadedaks ja isegi vihaseks. Koheselt aktiveerus hirm, et ma olin vähem väärtuslikum kui poisid, kellel olid terved jalad, ning selle ebakindluse ja meievahelise konflikti tõttu lõpetasime täielikult suhtlemise.

Minu elu ainus kord, kui keegi minusse nähtavalt armus, oli kaks aastat hiljem selles samas taastusravikeskuses, kus mängisin ühe lastekodust pärit tüdrukuga, kes mind täiesti väärtusliku ja laheda poisina nägi. Ma ei pidanud midagi oma keha juures varjama, vaid olin lihtsalt mina ise, ning see ei häirinud teda, vaid tahtis sellele vaatamata minu kaisus olla. See oli tõeliselt lahe, kui viibisime ühel õhtul salaja mängutoas, kui lapsed pidid juba oma palatis olema, ja meid märkas kallistamas üks meditsiiniõde, kes klaasi tagant vaid naeratas ja lasi meil natuke kauemaks jääda.

Tänasel päeval oskan seda mälestust hinnata, kuid tol ajal ei tundunud mulle see tõeline, kuna see kestis ainult nii kaua kuni üks meist taastusravilt lahkus ning ma unistasin tüdrukutest, kes kuulusid nii-öelda reaalsesse maailma. Nendest, kes minuga kordagi ei rääkinud ja tundusid mulle need „päris tüdrukud.“ Aga kuna mina oma kehaga polnud „päris“ ehk füüsiliselt terve, siis ei näinud ma ennast kunagi nendega jutustamas, rääkimata flirtimisest või käimisest.

Järgmised kiindumused leidsid aset koolis, kus oli mitu klassiõde, kes mulle meeldisid. Aga kuna mu enesehinnang oli sel ajal ülimalt madal, siis ei rääkinud ma nendega peaaegu mitte kunagi. Kui sellele lisandus veel koolikiusamine, kinnistus pidevalt tunne, et olin seal vaid väärtusetu null. Kui teised poisid käisid juba tüdrukutega väljas, olin ma peamiselt ema hoole all ja täiesti iseseisvusetu, mis viis mind suhetest üsna kaugele.

Palju vabamalt ja võrdsemalt tundsin ma ennast internetis (põhiliselt Rate.ee-s ja MSN-is), kus ma sain suhelda mitmete tüdrukutega üle Eesti. Kuna ma käitusin seal palju küpsemalt kui reaalses elus, tundusin ma ka neile atraktiivsem ning mõni soovis isegi telefoni teel suhelda või kokku saada. Aga alati jäi suhe teatud faasis pidama ning lõpuks ei saanud kunagi sellest asja.

Siiamaani mäletan päeva, kui olin umbes 14-aastane ja pidin ühe Rakvere kooliõega linnas kokku saama, meel rõõmsameelne ja lootusrikas. Rääkisin sellest uhkusega emale ning sõitsin elektriratastooliga linna, kuid ma ei saanudki seal tüdrukuga kokku, sest ta oli kaugelt mind näinud, ära ehmatanud ja koju jooksnud (kuigi ta oli mind varem koolis näinud). Telefoni ta enam vastu ei võtnud ja seega sõitsin muidugi hingevaluga tagasi, kinnitades taaskord endale uskumust, et mul ei olnud vastassugupoolega mitte mingit lootust.

Sisemise õnne avastamine

Kõik hakkas lihtsamaks muutuma, kui ma erinevate eluprobleemide võimendusel kottpimedas põhjas ära käisin ning lõpuks enesearmastuse ja positiivse suhtumise leidsin. Loobudes ohvrirollist ja avades ennast elule kasvasin ma palju enesekindlamaks ja aktiivsemaks inimeseks. Hakkasin näiteks füüsilist trenni tegema, tarku raamatuid lugema ja sõpradega tihedamini väljas käima.

Ühed esimesed kallistused tüdrukutega (peale õnnetust) said teoks 17 aasta vanuselt, kui korraldasime sõbraga ühise sünnipäevapeo, mille külalised ka mulle õnne soovisid. Varem ei julgenud ma kunagi ise esimest sammu teha või kallistust küsida, kuid tänu mõjuvale põhjusele lähenes see reaalsus mulle juba natuke lähemale. Väikeste sammude haaval hakkasin oma koopast välja tulema ja taipama, et kallistused ei olegi nii utoopilised nagu ma olin harjunud.

Aeg-ajalt kordusid veel paljud üksindusega seotud mustrid. Tahtsin olla teiste sarnane ja tunda ennast armastatuna, kuna ma ei aktsepteerinud veel täielikult iseennast. Tundsin, et mul oli veel midagi puudu ja seega ma kiindusin väga kergelt tüdrukutesse, kellega ma rohkem suhtlesin ja kes mind sõbralikult kohtlesid.

Kohe, kui nägin lootusrikkaid vihjeid (midagi uut, mis andis mulle põhjust arvata, et seekord oli erinev), olin silmapilkselt võrgu sisse püütud ning igasugustest unelmatest fantaseerima hakanud. Alati oli see seotud mingisuguse hirmu ja alateadliku uskumusega, et lähedus on haruldane ja sellest peab kõvasti kinni hoidma. Kuid selline kiindumus lõppes iga kord suure kaotusvaluga ning ühel hetkel ma otsustasin sellest teemast täiesti loobuda.

Ma teadsin, et õnne saab vaid enda südamest leida ning klammerdumine ei tee head ei mulle ega teistele, kuid ma ei suutnud kunagi selle osas midagi teha – tunne lihtsalt tuli. Otsustasin, et kergem on olla iseendaga ja naiste pärast mitte pead vaevata, ja minu sisse tuli tõesti palju suurem rahu.

Ma ei tahtnud endale enam kannatusi tekitada, seega ma hakkasin keskenduma sellele, mis on oluline. Teadlikkuse kasvades lasin lahti kõigist ootustest ning hakkasin hoopis usaldama seda, et küll kõik tuleb, kui aeg on küps ja olen selleks valmis. Kasvatasin enesearmastust aina suuremaks ning avastasin enda seest tõelise kire, mis aitas mul üksindusega seotud mõtetest ja tunnetest vabaneda.

Ühel hetkel taipasin, et pole juba mitu aastat üksindust tundnud, ning elu on erakordne isegi ilma romantiliste kogemusteta. Tundsin, et isegi, kui ma kunagi sellist suhet ei koge, olen ma ikkagi elu lõpuni õnnelik, sest siin maailmas on nii palju avastada! Kui olin sellele lisaks leidnud veel oma missiooni ja arusaamise, et minu sees on tohutu potentsiaal tervet inimkonda aidata, tundus romantiline suhe selle kõrval väga pisikesena.

Teadlikult hirmude poole

Kuid äkitselt tuli tunne, et vahelduseks võiks proovida teist teed. Ma tajusin, et iseendaga olemine oli ka teatud mõttes põgenemine, sest ma pelgasin tundeid, mida naised minus aktiveerisid. Samas ma ei tahtnud romantilistele suhetele müüri ette ehitada ning tundsin, et pidin selle teemaga teadlikult edasi tegelema. See on siiski üks minu suurimaid unistusi ja usun, et õigetel alustel loodud suhe võib elu väga positiivselt mõjutada. Õnneks ei hoidnud ma sellest enam kinni, vaid tahtsin eelkõige oma hirmudest vabaks saada ja uksed lahti teha.

Seepärast meelitasidki mind tantraüritused, kus oli võimalik kohtuda paljude erinevate naistega ning õppida kontakti saama ka oma mehelikkusega. See võimaldas mul peidetud tunnetega silmitsi seista ning enesekindlamaks inimeseks kasvada. Valu mind enam ei hirmutanud, vaid tahtsin seda hoopis uuesti kogeda, et vanad tunded kehast välja saada ning eluga edasi minna. Lisaks tahtsin proovile panna oma enesearmastuse ja sisemise jõu, mida elus kõige hinnalisemaks pean. Sellised väljakutsed panevad minu silmad särama!

Aga kes ütles, et see peab kerge olema? 🙂 Vastupidi, see on minu jaoks üks raskemaid katsumusi, mis tekitab kriitilisel hetkel suure põgenemistahte (“Screw it, I want to be alone and happy, not deal with this nonsense!”), kuid ma ei allu sellele. Kiindumus ja tunne nagu õnne kogemiseks on vaja kedagi välismaailmast, on küll ülimalt tüütu, aga ma otsustasin selle tunde vabaks päästa, et mitte miski ei seisaks minu ja minu rõõmu vahel. Heal the boy, and the man will appear!

Järgmistes osades räägin kahest vahvast kohtumisest tervendavate inglitega, kes minu teekonnal suureks abiks olid ja minu südant suurel määral avardasid.

Sarnasel teemal:

Imelised Naised

See on suur ime, mida üksindus ja elu austamine inimesega teha suudavad. Ma pole kogenud paljut, millest olen alati unistanud, kuid seda suurem on minu tänulikkus elu pakutava vastu.

Imetlen naisi kogu hingest ning soovin neid lähemalt tundma õppida, kuid suudan olla õnnelik isegi nende peale mõeldes ja eemalt nähes. Kuna intiimsed suhted (ja kaua aega isegi sõbrannad) pole minule kunagi enesest mõistetavad olnud, on nad minu jaoks lausa jumalikud kuningannad! Mul pole nendega seoses ühtegi kinnisideed, vaid olen tänulik juba selle eest, et nad olemas on. Olen õppinud üksindust sellisel määral armastama, et suudan aktsepteerida elu, milles ma ei saagi romantilist armastust kunagi kogeda. Olen küll kindel, et see on kõigest aja küsimus, kuid see on minu jaoks pigem suur boonus, sest ma austan praegust hetke ja leian ilu sellest, mis mul on olemas.

Mõnel korral, kui olen elus romantilisele suhtele juba üsna lähedal olnud ning siiski pidanud sellest lahti laskma, on tekkinud minus mõte: „Kaua võib? Võiks juba ometi!,“ kuid tegelikult olen peale neid kogemusi ennast veelgi õnnelikumana tundnud. Mulle meeldib, kuidas elu on mind vaikselt õrritanud ja unistuse käte vahelt ära napsanud. Näidanud mulle, mis ootab ees, kuid võimaldanud siiski kõigepealt mõne õppetunni selgeks teha.

Ma arvan, et see on LAHE! See kogemus on väga eriline just sellepärast, et ma näen, milliseks inimeseks see mind vorbib. See on õpetanud mulle igat pisidetaili hindama: igat naeratust, silmsidet ja kallistust. Kõik, mis juhtub, on üllatav kingitus!

Ja oi milline elamus saab see olema, kui ma ühel päeval oma armastust kohtan. Isegi selle kujutamine laeb mind niivõrd võimsa energiaga, et ma ei saa arugi, et see minu elust hetkel puudub. Minu sees on vaid tohutu põnevus ja ma naudin selle hetke ootamist: mida kättesaamatum, seda erilisem! Ja mul on hea meel selle üle, kui kaunis saab see ka Naise jaoks olema! 😉

Siit saan järeldada hea nipi: kui soovite oma kallimaga uskumatut armastust kogeda, siis tehke seda nii nagu teeksite seda elus esimest korda. Ja kui Sa oled vallaline, siis hinda igat kontakti mehe või naisega kui imelist ja ainulaadset kingitust.

Järgmine kord kirjutan oma huvitavatest seiklustest lähemalt!