Minu esimene avalik esinemine

10. septembril 2016 toimus minu esimene avalik esinemine Stroomi rannas, kus ma laulsin jaapanikeelset laulu “A Cruel Angel’s Thesis.” Alles sellel päeval uurisin, milline selle ingliskeelne tõlge on, ja nägin toredat üllatust – selle laulu sõnum on vägagi asjakohane.

Enne esinemist oli korralik ärevus sees nagu arvata võib, aga samal ajal olin isegi üllatavalt rahulik. Ilmselgelt palju muutunud vahepeal!

Kujutlesin ennast vabalt laulmas, sisendasin endale, et annan oma parima, ja andsingi! Kui publikule otsa vaatasin ja seda tähendusrikast momenti teadvustasin, tuli minu sisse uskumatu jõud ja missioonitunne, ning laulsin isegi paremini kui hääleseades.

Minu hääl oli enesekindel, mu keha tuli kaasa, ning mu hing oli täis puhast rõõmu ja kaifi. Tundsin, et olen lavale sündinud!

Rahvas elas mõnuga kaasa ja sain peale esitust väga positiivset tagasisidet: jätsin mulje nagu ma oleks juba aastaid laval olnud. Olin isegi väga üllatunud, kuid samas kogesin ka suurt äratundmist – selline ma olengi.

Mõelda vaid, et see oli kunagi minu kõige suurem hirm ja nägin isegi õudusunenägusid sellest, et olin koolipingis ning terve maailm jäätus, kui tähelepanu minule laskus.

Varem suutsin laulda vaid omaette või paar üksikut korda karaokes, kui rahvast oli vähe, kuid pärast 1 aastat Hellase laulukooris laulmist olen juba laval ja naudin sellest igat hetke!

Teatan rõõmuga, et siin elus pole miski võimatu! Ka kõige arglikumast kassipojast võib tõeline lõvi sirguda! 😉

Meie olemegi need imed, keda oleme oodanud. Face your fears, because you are going to love it!

Ulmeliselt vabastav tantralaager

Pärast seda, kui avasin emale oma südame, läksin järgmisel päeval otse Margus Sarmeti ja Kristina Pashkeviciuse korraldatud tantralaagrisse, kus mind ootasid samuti suured väljakutsed. Ma olin tantraga natuke puutunud kokku juba kahel eelneval tantrafestivalil, kuid see laager oli tunduvalt praktilisem ja intensiivsem.

Ma ei hakka detailidesse liigselt laskuma, sest meile oli kogu kava suureks üllatuseks ja nii võiks ka järgmistel osalejatel olla (kui minu kirjutis teis huvi tekitab). Aga ma võin öelda, et sellest sai minu elu üks parimaid elamusi! Ma pole iial käinud nii proovilepanevas ja samas lõbusalt rikkalikus laagris, kus toimuvad inimestega suured murrangud.

Võimast vibratsiooni oli juba saabudes tunda ning inimeste vahel tekkis lühikese ajaga hämmastavalt tugev side. Minu hing tundis ennast nagu kodus ja ma teadsin, et kuigi see ei saanud olema kerge, olin ma järgnevateks kogemusteks valmis.

Kartlik poiss ja sisemine mees

Laagris esines palju mediteerimist, joogatamist, mängimist, tantsimist ja heliteraapiat, nagu sarnastes kohtades ikka, kuid kui fookus laskus tantristlike praktikate peale, siis hakkas ebakindlus vaikselt märku andma.

Ma olin nendest teemadest väga huvitatud, kuid kohati tundsin ennast võõrkehana, sest mul on seksuaalsuse ning mehe ja naise vahelise suhte osas väga vähe kogemusi. Sisimas tundsin ennast küpsena, kuna olen kõigele avatud ja teema on tegelikult väga intuitiivne või isegi elementaarne, kuid füüsilise keha tasandil tundsin ennast noore poisina, kes oli ümbritsetud väga mehelike ja naiselike täiskasvanutega.

Mitmel korral tahtis mõistus mind teiste meestega võrrelda ning panna naistega suheldes ebakindlalt tundma. Taipasin, et see juhtus peamiselt mingite ootuste tõttu, sest olen romantilisi kogemusi kaua igatsenud ja kuigi ma tunnen ennast üksinda olles suurepäraselt, on see siiski inimlik vajadus ning uudishimu võib mõnikord üsna suureks kasvada.

Aga kuna ma tean, et kõik tuleb omal ajal ja sisimas on meil alati kogu vajalik olemas, viisin ma fookuse rohkem enda südamele ning lasin nendel ootustel minna. Taaskord kogesin, et teadlikkus ja kohalolu teeb elu uskumatult lihtsaks ja igasugused reaktsioonid või tunded on mööduvad nähtused.

Ühel hetkel tuli päris suur tung olukorrast eemalduda ja üksi olla, kuid ma teadvustasin endale, miks ma sinna läksin. Ma tundsin enda sees hirmu, kuid sisemine jõud julgustas mind vapralt edasi minema. Ma ütlesin: „Ma tean, et minu sees elab üks mehine lõvi ja ma päästan ta välja!“

Enneolematu eneseületus

Pärast seda tekkiski ideaalne võimalus enda suurimast hirmust üle saada, kui aset leidis tulerituaal, milles pidime kõik oma vana energiaga rikastatud riided lõkkesse viskama, sellega seoses taotluse tegema ning oma füüsilised kehad paljastama. Alguses ma plaanisin loobuda kõigest oma särgist, kuid minu pekslev süda andis mulle teada, et sellest ei piisanud. Väga huvitav oli see, et tol hetkel ma kartsin rohkem hirmule alistumist kui enda alakeha näitamist. Minusse tuli selge veendumus, et ma ei tohtinud mitte mingil juhul pükse jalga jätta, kuigi mulle meeldisid need püksid. 🙂

Kui ma olin julge otsuse ära teinud, hakkas tasapisi isegi huumor sisse pugema ning ma ütlesin ringis olijatele:  „Ega ma ei saa ka teist kehvem olla!“ Seejärel viskasin püksid tulle ja otsustasin vabaneda kogu oma ebakindlusest, hirmust ja allasurumisest, mis mind pikalt saatnud oli.

See oli vist 10 aasta jooksul esimene kord, kui lasin oma peenikestel jalgadel kõigile nähtavale tulla. Varem olin alati harjunud kandma pikki pükse, sest kuigi ma suutsin üksinda olles oma jalgade vastu väga armastav olla, oli mul suur hirm teiste reaktsioonide ja arvamuste pärast. Ma ei tahtnud inimestes ebamugavust tekitada, kuigi mu jalad väärisid ning vajasid austust, õhku ja päikest.

Kunagi oli minu sees lootus, et kui ma tervenen ning mu jalgadele tekivad taaskord lihased, saan ma neid lõpuks teistele näidata, aga mida teadlikumaks ma aastate jooksul muutusin, seda rohkem hakkasin ma taipama, et see saab ainult vastupidises järjekorras juhtuda. Ma olen veendunud, et tervenemine saab alguse hoopis täielikust haavatavusest ning enesearmastusest. Kuna see on sisimas minu jaoks palju olulisem kui kõndimasaamine ise, otsustasin selle viimase sammu lõpuks ära teha!

Meeldivaks üllatuseks kujunes see, mida ma olin sisimas alati teadnud: hirmu ületades ei juhtu midagi hirmsat. Minus toimus tohutult suur vabanemine ja ma tundsin kogu kehaga, kuidas olemine aina rõõmsamaks muutus. See oli palju kergem kui ma olin varem ette kujutanud! Minu sisemine tarkus ja äratundmisrõõm lausus selle peale koheselt: „Ma ütlesin, et Sinuga ei juhtu mitte midagi õudsat. Ei juhtunudki!“

Ja see polnud veel kõik! Pärast tulerituaali hüppasime me kõik koos järve ning ma sain lõpuks üle väga pika aja kogeda, mis tähendab sulistada päris vees. Oi, kuidas ma olin seda hetke igatsenud! Vesi oli päris külm, kuid ma ei hoolinud sellest karvavõrdki. Ma isegi ei tahtnud sealt ära tulla, kuigi teised jooksid juba kahe minuti pärast välja. Täielik wow!

Uus algus

Tänu sellele tohutule eneseületusele tõusis mu energiatase meeletult ning ma tahtsin koheselt oma kogemustest teistega jagada. Tundsin ennast võitmatuna ja isegi minu mehelikkus hakkas tasapisi endast märku andma. Hiljuti kuulsin Tony Robbinsi dokumentaalfilmist lauset: „Mees ei ilmu lihtsalt niisama. Tervenda poissi ja mees näitab ennast!“ – ja see on lihtsalt nii õige.

Peale seda õhtut muutus tantralaager vaid ulmelisemaks, põnevamaks ja lõbusamaks, aga sellest ma rohkem ei räägi. Minge avastage ise, kui julgete! 😀

Igatahes oli see uskumatult tervendav ja piire ületav seiklus ning ma kogesin seal asju, mida ma polnud terve elu jooksul tunda saanud. Viimasel päeval jagasin kõiki neid elamusi koos teistega ja minu kõne oli lihtsalt nii inspireeriv ja võimas, et paljudel hakkasid pisarad voolama, kaasaarvatud minul endal. Tundsin enda sees piiritut õnne, sest ma suutsin lõpuks ennast täielikult avada, ning sain kinnituse, et just seda meeldib mulle elus kõige rohkem teha!

Pärast kõiki neid sündmusi (emaga rääkimine ja tantralaagris osalemine) pole miski enam endine. Minu sees on hoopis teine energia ja seda märkavad ka teised. Täielik success!

OLEN MEES! OLEN UUS ALGUS!

Ma ütlesin emale, et armastan teda!

Hiljuti hakkasin koostööd tegema coachi Risto Suluga, kellega jagasin oma suurimaid unistusi: täielik transformatsioon ja hirmude ületamine, terapeudiks/coachiks sirgumine, lava peal kõndimine ja kõnelemine, ning miljonite inimeste inspireerimine.

Me mõlemad jõudsime järeldusele, et sellise missiooni läbiviimiseks on vaja kõigepealt enda tagaaed korda teha ehk tervendada suhted perekonnaliikmete ja lähedaste inimestega. Olen seda sisimas kaua aega teadnud ning tasapisi selleks valmistunud, kuid kuna eneseavamine on olnud minu elus üks suurimaid hirme, olen seda korduvalt edasi lükanud.

Mul ei ole perekonnaga küll ammu mingeid suuri konflikte olnud, aga mind on aastaid painanud see, et me omavahel nii vähe räägime. Me oleme rääkinud ainult nii palju kui vaja, kuid väga harva oleme jaganud midagi sügavat ja tõelist. Olen tundnud, et mul on perekonna suhtes väga palju allasurutud asju, mis takistavad mul edasi minna. Olen tajunud ennast mehena, kes on kinni poisi kehas ja meeles, ning kuigi minu mõttetasandi programmid on täiesti ümber muudetud, olen ma vanas keskkonnas väga imelikult ja ebakindlalt käituma hakanud. See on hoidnud mind kahe maailma vahel lõksus, justkui poleks kindel, kes ma siis tegelikult olen.

Seega andis coach mulle tähtsa väljakutse, et hirmust lõpuks üle saada ning emale kõik südamelt ära rääkida. Ta ütles mulle, et ma olen liider, ja liidrid astuvad esimese sammu.

Vanad mustrid ja paralüseeriv hirm

Kui Rakverre sõitsin ja lapsepõlvekoju läksin, hakkas minu vana identiteet tasapisi jõudu koguma ja seega olid esimesed päevad üsna tulemustevaesed. Hakkasin tüüpilisel kombel zombilikult käituma ning isegi väga lihtsaid ja praktilisi asju oli raske öelda. Ja mida rohkem ma oma mustreid kordasin (ennast tagasi hoidsin), seda madalamaks mu energiatase muutus.

Ma teadlikult küll vältisin arvutis olemist ja põgenemistaktikate kasutamist, ning püüdsin raamatu lugemise, kirjutamise või viiuli harjutamisega õigel lainel püsida, kuid inimühendus kulges üsna vaevaliselt. Hääletase oli nõrk, lauselõpud poolikuid ning jutt raskesti arusaadav. See tekitas frustratsiooni, kuna ebakindluseks polnud ühtegi ratsionaalset põhjust, vaid mind kontrollis kõigest mingisugune väljamõeldud programm minevikust.

Kui sellele vastu ei suuda hakata, tundub saatus sel hetkel karm. Olukord tundub olevat võimatu ja lootusetu, kuigi sisimas on teadmine, et alati on olemas valik. Kui piisavalt tahtejõudu rakendada, oleks see käkitegu. Aga mind halvas selline madala vibratsiooniga seisund, mis ei võimalda tahtejõudu kasutada. Tekib paralüüs ja alistumine – kergem on püsida vangis.

Olukord hakkas jumet võtma siis, kui käisin vennal külas ning rääkisin tema naisega, kellega on alati kerge sügavamatel teemadel vestelda. Kuna energiat oli vähe, siis alguses ei olnud julgust isegi talle oma tunnetest ja eesmärkidest rääkida, kuid sisemine jõud aitas mul lõpuks alustada. Palusin talt abi, et ta aitaks mul perekonnavahelisi suhteid tervendada. Talle see idee väga meeldis ja ma sain sellest palju jõudu juurde. See oli järjekordne kogemus, mis kinnitas, et kui ennast avada ja südamega rääkida, on tulemuseks vaid rõõm ja positiivsed muutused.

Kui ema juurde tagasi läksin, siis esines taaskord pingelisemaid hetki ja tekkis isegi väike konflikt töö –ja finantsteemadel (ema muretseb palju tuleviku pärast), mis natuke hoogu maha võttis ja hirmu/ärritust esile kutsus, aga ma olin veendunud, et ma ei saanud seda niimoodi jätta.

Ego surmaga silmitsi seismine

Käes oli viimane päev enne kokkulepitud vastutuskõne coachiga. Ma tundsin enda sees palju ebaõnnestumishirmu, kuid ma ei saanud mitte mingil juhul alla anda. Tundsin, et kaalul oli kogu minu elu.

Õnneks aitas mul endaga kontakti saavutada nohu ja väike palavik, mis on alati minu ego nõrgestanud ning empaatiavõimet suurendanud. Samuti oli mul piisavalt aega ennast ette valmistada, kuna kodus polnud kedagi peale minu.

Kõigepealt ma jätsin vanad mustrid kõrvale ning panin ennast vaiksesse keskkonda, mis andis mulle võimaluse enda sisehäält kuulata. Lebasin kaks tundi voodis ning suhtlesin iseendaga, meenutades kõiki oma unistusi ning südamesoove. Visualiseerisin emaga suhtlemist ja laususin kõike seda, mida olen talle öelda tahtnud. Mida olen kogu maailmale öelda tahtnud.

Minu seest tulid välja ilusad kõned, mis minus väga meeldivaid tundeid tekitasid. Ma tundsin ennast tõelise superkangelasena.

Teadsin, et see eufooria oli peatselt möödumas ja taaskord pidin oma hirmuga silmitsi seisma, kuid ma raiusin endale sisse, et NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI. Ma olin juba nii kaugele tulnud ja ma ei kavatsenud enam alla anda. Kõik sillad põgenemisteedele said põletatud – polnud alles enam ühtegi alternatiivi. Isegi, kui see oleks tähendanud minu viimast päeva siin elus, olin selle nimel valmis kõik ohverdama.

Südame avamine

Kui ema koju jõudis, lasin tal kohaneda ja mõned toimetused ära teha, ning siis kutsusin ta enda tuppa vestlema. Mul polnud aimugi, kuidas see kõik välja hakkas kujunema, aga peamine oli see, et ma tegin esimese sammu.

Esmalt kulges vestlus peamiselt mõttetasandil. Ma rääkisin talle oma eesmärkidest ja takistustest, mida pean ületama. Ma põhjendasin oma tüüpilisi käitumisharjumusi ja selgitasin, kuidas need minevikus alguse said. Tänu sellele muutus jutuajamine sügavaks ja me hakkasime rääkima teemadel, millest tavaliselt ei räägi. Kuid ma teadsin, et sellest veel ei piisanud.

Olin veendunud, et minevikust lahtilaskmiseks ja emaga lähedasema kontakti saavutamiseks pidin ma näitama oma tundeid. Seega ma ei lasknud olukorral ära lõppeda ning jätkasin sõnadega, mida ma raskeimatel aegadel emale öelda tahtsin, kuid sel ajal ei suutnud ega osanud. Ma tunnistasin, et tegin nooremana vigu ning näitasin ema vastu vähe hoolivust, kuigi ta seda sel perioodil väga vajas. Tookord ma suutsin näidata kõigest oma kinnisust või viha, et haavatavust vältida, kuigi üksinda jäädes ma hoopis nutsin ja tahtsin tema käest andeks paluda.

Niisiis ma laususin oma kunagised mõtted: „Anna andeks, et ma olen selline. Ma ei saa sinna midagi parata. Ma lihtsalt ei oska teistmoodi käituda.“ Sellel hetkel suutsin mõned pisarad välja päästa ja ma olin enda üle väga uhke. Ka ema muutus emotsionaalsemaks ning ma nägin, et see eneseavamine tegi talle palju head.

Enne, kui ta magama läks, võtsin ma veel viimased jõuvarud kokku ning läksin talle ütlema sõnu, mida meie perekonnas pole harjutud lausuma ning mis on ka minu jaoks tohutult suur eneseületus: „Ma armastan sind!“ Selle peale hakkas ema nutma, kuna see tegi ta väga õnnelikuks, ja me kallistasime üksteist.

Tänu sellele eneseületusele ja haavatavusele vabanas tohutult palju energiat ning ma tundsin, et miski pole enam endine. Minust voolast välja elevus ja puhas rõõm, mis on perekonna juures enamasti varjatud olnud. Lõpuks ma sain näidata oma emale, milline ma tõeliselt olen! Ja ma teadsin, et sellest hetkest sai alguse minu järjekordne imeline transformatsioon 🙂

Tahe kasvada ja väärtust luua

Mulle meeldib väljas käia ja tänavatel liikuda, sest see toob minu ellu väga palju selgust. Kui ma olen ühenduses ühiskonna ja maailmaga, siis ma tunnen ennast tõelise inimesena.

Minu sees on alati olemas olnud kõik vajalik, et teisi inimesi aidata, aga sageli olen ma sellelt rajalt eemale kaldunud, sest maailma mured ei ole alati minu tähelepanuväljas. Tunnistan, et olen päris palju enda isiklikus mullis elanud ja keskendunud rohkem enda eesmärkidele (et luua väärtust tulevikus, mitte praegusel hetkel). Olen loonud endale positiivse ja turvalise keskkonna, mis on küll tähtis, sest mida õnnelikum ma olen, seda rohkem ma suudan pakkuda, kuid see laseb mõnikord unustada vastutust, mis mul siin elus on.

Ma olen väga tänulik, et olen saanud rahulikult elada ning mind ei ole millekski survestatud, aga tegelikult olen ma juba pikemat aega tahtnud edasi liikuda ning ühiskonna arengus suuremat rolli mängida. Olen alati soovinud inimestele kõige paremat ning aidanud inimesi sellisel moel nagu olen osanud, kuid ma tunnen, et minu sees on tunduvalt rohkem kingitusi, mida jagada ning välja näidata. Kaua aega olen olnud armas ja tagasihoidlik poisike, kes naeratab või mõnikord ühe kirjatüki blogisse laeb, aga nüüd ma tahan sirguda meheks, kes enesekindlalt oma missiooni täide viib. Tahan olla inimene, kes siin maailmas ka päriselt kohal on!

Selleks pean ma kohtuma oma suurimate hirmudega ning tegema oma harjumustega väga teadlikku tööd, aga ma usun, et olen selleks valmis. Olen liikunud väikeste sammude kaupa, kuid vähemalt on suund olnud õige, ja iga päev mu vägi aina kasvab ja kasvab. Mõnikord olen küll vanade harjumuste (näiteks internetisõltuvuse) küüsi langenud, aga mu mõtted on enamjaolt olnud sihilikult valitud ning see mind kõige rohkem aidanud ongi. Ma ei võta oma elu liiga tõsiselt ja ma suudan muutusi ellu viia mänguliselt, raiskamata seejuures väärtuslikku energiat. Enesearmastus, mõistmine ja kannatlikkus tuleb alati kasuks!

Samuti on mind aidanud reaalsed eneseületused näiteks Hellase laulukooris, kus olen saanud piisavalt võimalusi sooloesitusteks ja hirmude vallutamiseks. Mulle meeldib ümbritseda ennast ambitsioonikate ja positiivsete inimestega, seega osalesin hiljuti Sisemina workshopidel, kus ma sain teistega oma eesmärke jagada ning panna veel mõned rattad veerema. Olen leidnud ka võimalusi, kuidas vabatahtlikuna tegeleda südamelähedaste teemadega ja saada uusi kogemusi ning väljavaateid seoses inimeste abistamisega. Juunikuus lõpetan oma IT õpingud ära ja seega vabaneb nüüd väga palju energiat, et uude maailma asuda. Kõik need pisikesed sammud aitavad mul enesekindlust koguda, et hakata tegema seda, milleks ma siia planeedile tegelikult tulin.

Üheks minu suurimaks unistuseks on kasvada ettevõtjaks, kes loob väärtust kirjutades, kõneledes, nõustades ja inimesi inspireerides. Minu eeskujudeks on sellised mehed nagu Brendon Burchard, Tony Robbins, Nick Vujicic ja Sean Stephenson, kellega ma tahan sarnast teekonda jagada. Samuti plaanin saada professionaalsemat koolitust ja selleks ma kavatsen sügisel jätkata õpinguid Holistika Instituudis, kus on võimalik minna väga sügavale inimese sisemaailma ning saada rohkem praktilisi kogemusi inimeste nõustamise ja tervendamisega. Ma ei kujuta veel täpselt ette, kuidas see elu hakkab välja nägema, aga igal juhul teen samme, et oma eesmärgile lähemale jõuda.

Kindlasti ei saa mainimata jätta ka seda, et ma kavatsen siiski ühel päeval jalgadel olla, maratoni joosta ja lava peal võimsalt laulda, kuid puhtalt füüsilise poolele (nagu treeningu ja toitumisele) keskendudes pole märkimisväärseid tulemusi veel olnud, seega ma kasutan nüüd teist taktikat.

Olen südamest veendunud, et minu õnnetuse eesmärk ei olnud sellest lihtsalt välja rabeleda, vaid inimesena tõeliselt kasvada. Seepärast ma tahan võtta sellest elust kõik, mida võtta annab, ja elada elu nii, et lõpuks pole enam ühtegi põhjust, miks ratastooli või karkudele jääda. Ma ületan oma suurimad hirmud ning kogun endasse nii palju energiat, et tervenemine on lihtsalt loomulik nähtus. Samuti ma usun, et mida rohkem inimene maailmale annab, seda rohkem armastust ja imesid ta enda ligi tõmbab. Seega on minu arvates kõik omal kohal. Ma tean, et minu hingel oli selle õnnetuse osas kaval plaan, mis teenib palju võimsamat visiooni kui ma alguses arvasin. Ma ei vaja lihtsat pääseteed ega uut teaduse imet, mis suudab mu närvid tööle panna. Ma tahan minule kingitud keha austada ja aidata sel tervendada seda, mis on tõeliselt oluline! Ja siis ma hakkan jooksma. 😉

Millest sai alguse minu blogi ja kirjutamine?

Leidsin üles enda vana kirjutise, mis aitas mul vaadata sügavamalt enda sisse ning mõista, miks on kirjutamine ja blogi loomine vajalik. Sellest saigi kõik alguse.

Mida ma soovin, et blogi pakuks?

Soovin, et inimesed saaksid sealt inspiratsiooni ja häid ideid. Et minu blogi lugemine alati nende tuju tõstaks ja nad näeksid, et nende mõistus lihtsalt lollitab nendega ja tegelikult pole probleemi olemas. Et nad näeksid illusioonidest läbi ja jõuaksid vabadusele lähemale.

Ma soovin muuta inimeste nägemust seoses õnnetuste ja katastroofidega. Ma soovin, et mitte keegi ei arvaks, et minuga juhtunud õnnetus rikkus mu elu ära või tegi selle kuidagi kehvemaks. Vaid et nad näeksid elu väljakutsetes ainult potentsiaali ja valgust. Tean, et nad pole harjunud mõtlema nii. Isegi mina mõnikord imestan, kui ütlen, et minu õnnetus oli kingitus taevast. Et ma olen selle üle uhke ega muudaks ajarändurina sellest midagi. Ma olen tõesti õnnelik, et see juhtus, kuigi vahepeal tekib ka mingisugune hirm. Sellest pole midagi. Aga arvan tõesti, et see oleks revolutsiooniline suhtumise muutus. Kui inimesed ei näeks ainult halba ja takistusi enda ümber, vaid ainult võimalusi kasvamiseks.

Soovin, et mu sõnumid jõuaksid kohale kõigile, kes seda vajavad.

Inimesed on väga hõivatud igasuguste asjade hankimisega ja oma palganumbri tõstmisega, kuid nad pole kunagi rahul. Alati on midagi puudu. Öeldakse ikka, et elu on nii raske.  Või siis teine variant on see, et nad suruvad oma nõrkused ja mured maha ning põgenevad illusioonide maailma. Kes paneb pidu ja joob, kes vaatab päevast päeva telekat, kes istub arvuti taga ja surfab Facebookis. Tean, sest olen ka ise üks neist. Kuid ma vähemalt teadvustan seda endale ja näen, et tegelikult sealt mugavustsoonist välja tulemine ei ole nii raske. Asi on suhtumises.

Igal juhul millegi eest põgenetakse või ollakse hirmu küüsis. Ma tahan, et see lõppeks. Et maailmas tõuseks teadlikkus ning valitsema hakkaks armastus. Et inimesed teeksid oma valikuid ja elaksid oma tõe järgi.

Esiteks tahan rääkida oma kogemustest ja jagada inspireerivaid sõnumeid. Tänulikkus, positiivsus ja kõik minu õnnetuse ja selle tagajärjega seotud asjaolud. Kuidas ma olen uhke selle üle, millise inimese on see minust teinud.

Teiseks soovin inimestele edastada sõnumit, et absoluutselt kõik on võimalik, kui sellesse usud. Ja näidata neile ka reaalseid imesid nagu näiteks oma jalule tõusmist, mis on minu suurim unistus praegusel hetkel.  Seista püsti, enesekindlalt ja vabalt! Inimesed näevad, kuidas see teoks saab.  Samuti sellega kaasnevad sisemised muutused nagu vapraks saamine, hirmudest vabanemine.

Tahan näidata endale ja ka teistele, et sellest poisist, kes oli nii tagasihoidlik ja kurvavõitu, sirgub üks väga enesekindel inimene, kes ei peatu millegi ees ning saadab korda suuri imesid! Just paras väljakutse. See on isegi veel suurem ime kui jalule tõusmine, kuid eks nad on mõlemad magusad. Aga jah, just selle WOW efekti loomine, et vanad tuttavad ja sõbrad imestaksid, et kuidas ta seda tegi? See on ju hoopis teine inimene! Või ta oligi koguaeg selline? 🙂

Seejärel soovin öelda neile, et kui mina suutsin, siis suudavad seda teha kõik! Ükskõik mida! Ma olin siiski väga õnnetu inimene kunagi ja soovisin ennast isegi tappa. Kuid milline tänu, et ma seda ei teinud. Ma olin nii sügavas augus kui vähegi annab olla. Seega suudan inimesi väga hästi mõista ja uskuda, et ka kõik teised suudavad olla sama vaprad.

Kuidas valust saab kustumatu leek. Süda, mis on kõigest tugevam. Muusika, mis paitab hinge. Valgus, mis ületab kõik. Transformatsioon.

Eneseusk. Isegi, kui peeglist näed midagi muud. Isegi, kui mõtted ja emotsioonid räägivad mingit teist juttu. Kui reaalsus ei vasta ootustele. Siiski, sügaval sees on mingi teadmine, et kõik see on võimalik. Et kõik see saab tõeks. Enesearmastuse maagia ja piiritu usaldus enda väesse. Vot see on lugu väärt pajatamist!

Soovin, et inimesed taipaksid, kui ilusad, võimsad ja intelligentsed nad on! Salmidevalajad, mägede liigutajad ja suurte imede loojad!

Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks ja sirutub su tiib!


Ühest pisikesest seemnest võib kasvada midagi väga võimsat, nii et ärge kartke neid samme astuda 😉 Minu teekond on veel pooleli, kuid ma tunnen, et olen sellele visioonile juba väga lähedal. Olen väga tänulik selle üle, kuhu ma olen jõudnud, ja elu läheb tasapisi vaid aina vingemaks!