Missioon inspireerida miljoneid ja tõusta jalgadele

Sõbrad, olen võimsal missioonil.

Ma kavatsen interneti vahendusel miljonitele inimestele demonstreerida, mida on inimene oma hinge ja keha koostöö abil võimeline saavutama.

Minu missiooniks on kogeda tõelist inimpotentsiaali ja näidata, et kõik on võimalik. Ja ma alustan sellest, et tõusen sel suvel 2019 aastal iseseisvalt oma jalgadele.

Otsus kindlam kui kunagi varem

Kes on mind kauem jälginud, teab, et see ei ole mul uus mõte. Tunnistan, et olen seda korduvalt sõpradele lubanud ja isegi internetis kuulutanud, et nüüd hakkab see pihta. Ja ma olen tõesti mitmeid kordi nii-öelda ebaõnnestunud.

Aga mitte kunagi sellepärast, et ma oleks usu kaotanud. Nii üllatav kui see ka pole, on minu usk sellesse iga aastaga vaid kasvanud, kuigi minu õnnetusest on möödas üle 17 aasta. Üks tuttav ennustaja nägi mind ühe kepiga kõndimas 24-aastaselt (ütles mulle seda, kui olin 16-17 aasta vanune). Ja ka see aeg möödus ilma selle visiooni realiseerumiseta.

Tookord ma küll lootsin selle peale, kuid tänasel päeval ma ei võta ühtegi sellist ennustust tõsiselt. Enamik arste (väljaarvatud dr. Ivo Kolts) pole mulle sellist lootust andnud, aga ka see ei heiduta mind, sest mina olen oma reaalsuse looja, mitte keegi teine.

Ma tean, mida ma endas näen, ja see pilt on mulle juba teismelisest saadik näidanud, et ühel päeval ma jooksen. Olen seda näinud mitmeid kordi ka unenägudes. Samuti on seda sageli juhtunud sõprade unenägudes, kuigi enamik neist mind lapsepõlves ei tundnud ega pole mind ka kunagi jooksmas näinud.

Minu takistuseks oli varemalt vaid see, et ma ei teinud kunagi seda päris otsust. Ma mängisin selle ideega üsna kaua, kuid esiteks ei olnud mul piisavalt sisemist väge, et sellist väljakutset ette võtta, ning teiseks oli mul suuri raskusi enesejuhtimise ning fookuse säilitamisega.

Tänaseks päevaks olen ma varunud piisavalt väge ja tarkust, et seekord asjaga lõpuni minna. Kõigepealt sain oma valuga sõbraks, avastasin maagilise enesearmastuse, ning sain teadlikuks sellest, kes ma tõeliselt olen. Seejärel kulus veel mitu aastat aega, et ennast juhtima õppida ja argipäevaelu mustritest aru saada.

Lõpuks sain ma selgeks kõik väiksemad või suuremad käivitajad, mis mulle hoogu juurde annavad. Reaalsed tööriistad, millega oma unistusi ellu viia. Ainus, mis veel puudu, oli kindel otsus, millega põletada kõik sillad ja laevad vanasse maailma. Ja ma olen igavesti tänulik oma armsale sõbrannale, kes selle viimase lülituse minus esile kutsus!

Minu suurim taotlus

Enamikule inimestele tundub sellise eesmärgi ettevõtmine nii ilmselge, et seda ei ole vaja põhjendada. Kõik meist unistavad tervest kehast. Ja paljud minu teekaaslased on mõelnud seda tuntud mõtet: „Kui ma vaid kõndida saaks, siis elu oleks lill.

Ütlen ausalt, et sellise suhtumisega poleks ma kunagi nii kaugele jõudnud kui praegu.

Teismelisena uskusin tõepoolest, et terved jalad lahendaksid ära kõik minu probleemid. Kogu õudus oleks saanud silmapilkselt lõppeda. Aga motiiv saada oma reaalsusest eemale ei andnud kunagi mulle jõudu tervenemiseks, vaid ankurdas mind pigem kannatustesse.

Alles siis, kui ma avastasin oma tõelise väärtuse, ja õppisin elu täielikult vastu võtma sellisena nagu see on, hakkasin nägema, et tervenemine on täiesti võimalik.

Arvan, et minu elu üks suurimaid õppetunde ongi olnud seotud enesearmastusega. Kui see oli olemas, tahtsin ma kangesti näidata maailmale, et igas olukorras on võimalik olla õnnelik. Ja tükk aega tundsin, et sellest piisabki – see ongi minu missioon.

Kuid iga teekond jõuab ühel päeval lõpule, et uus saaks alata. Enda vastu täielikult ausaks jäädes tean, et see ei ole kõik, mida pakkuda suudan. Ja olgem ausad – see oleks ka liiga lihtne.

Minu hing ihkab purustada kõik mentaalsed piirid ja liikuda tõelise inimpotentsiaali poole. Kogeda pealtnäha võimatut missiooni. Väljakutset, mis paneb kogu keha värisema.

Siin maailmas on mitmeid inspireerivaid inimesi nagu näiteks Nick Vujicic ja Sean Stephenson, kes on juba tõestanud, et füüsiline keha pole mingisugune piirang. Olen näinud korduvalt, kuidas kõige karmimas olukorras olevad inimesed suudavad olla õnnelikumad kui terve kehaga inimesed.

Ja tõepoolest, selline teekond on äärmiselt tänuväärne ettevõtmine. Kindlasti teen ma seda elu lõpuni, sest kogu minu elu vundamendiks on õnn praeguses hetkes. Aga samas soovin lisada juurde ka midagi eriti põnevat ja magusat!

Mida imelist on võimeline looma inimene, kes on õnnelik? Milline on meie tõeline potentsiaal? Vot sellistele küsimustele tahangi vastata.

Mõned olulised lisapõhjused:

  1. Tahan olla mees, kes annab alati oma parima ja ületab ennast igal moel. Mees, kellel on laserfookus ning tohutu pühendumus teha ulmelist tööd. Sellise unistuse ettevõtmine annab mulle võimaluse OLLA, kes ma olen, ja VÄLJENDADA, mida ma sisimas soovin. Seega loomulikult ei ole kõige tähtsam sihtpunkti jõudmine, vaid teele asumine.
  2. Tahan näidata maailmale, milline imeloom on inimene, kes on üles ärganud. Suurem osa inimkonnast mängib üsna väikest ja ebaolulist mängu. See on kurb, kui osavalt on inimene suutnud ennast alla suruda ja pisitillukeseks vorpida. Mina soovin paljastada tõe.
  3. Tahan teha oma keha õnnelikuks ja näidata talle tänu kõige selle eest, mida ta on mulle õpetanud. Minu keha on väga palju üle elanud. Nüüd soovin ma pakkuda talle kõike, millest ta unistab. See ongi tõeline austus ja enesearmastus.
  4. Minu tervenemisel ja transformatsioonil on kaugeleulatuv mõju kogu maailmale. See inspireerib miljoneid inimesi järgnema oma suurimatele unistustele. Lisaks sellele kavatsen ma anda endast kõik, et aidata sarnaste väljakutsetega inimesi ja toetada nende tervenemist.
  5. Ma teen seda, sest… ma suudan.

Nii. Kui see on nüüd selge, saame lõpuks asuda asja kallale.

Mida see endast kujutab?

Mina tunnen, et küsimus pole selles, kas miski on võimalik või mitte, vaid millist pühendumust, tööd ja strateegiat see nõuab.

Esimesena on selge, et see ei ole midagi sellist, mida muude asjade kõrvalt teha. Kui ma seda teen, siis pean kogu oma energia sinna suunama ning mitu tundi päevas sellesse panustama. Aga kuna kavatsus on väga kindel, tahan ma luua omale elu, mis võimaldab mul igal hetkel selle unistusega kooskõlas olla.

See tähendab maksimaalset aega iseenda ja oma kehaga. Väestavaid hommiku –ja õhturituaale. Terviklikku süsteemi, mis toetab minu unistuse realiseerumist, seehulgas finantsiline vabadus või vähemalt mõtteline vabadus, et ma selle üle ei peaks muretsema. Aga kuna raha peab igal juhul teenima, siis esitan ma endale küsimuse: „Kuidas luua endale finantsiline küllus oma unistuse abil?“

Esimese asjana tuleb pähe see, et ma jagan maailmaga kogu teekonda – kuidas viin unistuse algusest lõpuni ellu (seehulgas kuidas ma olen praegusesse punkti jõudnud). Ma usun, et see on juba omaette väga hinnaline panus. Olen aru saanud, et materiaalne rikkus sõltub eelkõige sellest, kui palju väärtust sa lood. Sinna hulka kuulub muidugi ka teadlik strateegia, kuid kõige aluseks on väärtus, mis tuleb otse südamest.

Kui sa lähtud oma soovides hinge vajadustest, siis kogu universum aitab sulle salamisi kaasa ja näitab sulle teed igal sammul.

Paulo Coelho: “Alkeemik”

Selle põhimõtte järgimiseks on minu esimeseks sammuks igapäevased Instagrami ja Facebooki lood, millest panen iga nädala lõpus kokku ühe inspireeriva montaaži. Ja mida rohkem sellest inimesed teada saavad, seda rohkem tekib kindlasti ka jälgijaid, kes soovivad mind toetada ja minu infotooteid (raamatud, koolitused) või teenuseid (coaching ja kogemusnõustamine) soetada.

Need nõuavad samuti piisavalt ajalist panust, kuid kuna need on kooskõlas minu suurimate väärtustega, siis annavad mainitud tegevused mulle energiat oma unistuse elluviimiseks. Ja kui mängu tuleb passiivne sissetulek, siis vabastab see minu energiat veelgi rohkem.

Hea küsimus on siinkohal ka: „Mida ma pean ohverdama?“ Kindlasti igasugused ajaraiskamise taktikad, mis olid varemalt minu tagasilanguste põhjusteks, kuid õnneks olen ma selles osas väga head tööd teinud. Vahepeal mõni video satub silme ette, aga üldiselt on tugevad strateegiad paigas. Samuti pean tihedamini inimestele EI ütlema, ent kui siht on silme ees, on seda tunduvalt kergem teha.

Kuidas saad mulle abiks olla?

Ma pole kunagi eriti suur annetuste küsimuse fänn olnud, sest ma tahan alati olla veendunud, et see, mida ma teen, on inimesele otseselt kasulik. Ja samuti tahan ma kinnitada fännidele, et mul on tõsised kavatsused, ja igasugune toetus kulub selle unistuse realiseerimiseks. Seega ma mõtlen lähitulevikus sellele põhjalikumalt järele, kuid olulisem on järgnev:

  • Ideed ja pakkumised, kuidas saad minu ettevõtmises rolli mängida. Sinna hulka võivad kuuluda ka kõik mõtted, mis seostuvad tervenemise, finantside, internetiturunduse või enesearenguga üldiselt.
  • Saad toetada mind raamatu ostuga, kuid kuna Valu kingituse müügist jõuab minuni väga väike protsent, siis plaanis on luua e-raamatuid, mida on mul lihtsam ise väljastada. Selleks on mul vaja paremat selgust, millest minu lugejad huvitatud on. Esialgu on mõttes luua praktiline juhend, kuidas arvuti –või nutisõltuvusest vabaneda ja ennast juhtima õppima, või kuidas valuga sõbraks saada ja tõelist õnne leida. Aga sul on ka võimalus mulle enda enesearenguga seotud väljakutsetest ning soovidest rääkida, millest saan häid ideid kasvõi blogipostitusteks.
  • Kui oled ambitsioonikas ja soovid leida toetavat koostööpartnerit oma iskliku visiooni poole liikumisel, siis võid tulla minu juurde coachingut proovima.
  • Kui soovid endale lihtsat kodulehte luua, olen WordPressis üsna osav käpp. Siin üks näide. Huvi korral võid palgata mind veebilehe tegijaks või haldajaks.

Teeme koostööd ja aitame üksteisel oma unistusi realiseerida!

Suur aitäh tähelepanu ning igasuguse abi eest nii minevikus, olevikus kui tulevikus!

Näeme 13. juunil 2019, mil seisan iseseisvalt oma jalgadel.

Minu YouTube’i kanal: https://www.youtube.com/FromWheelchairToMarathon
Minu Instagram: https://www.instagram.com/matumark
Minu Facebooki leht: https://www.facebook.com/MadisMarkBlog

Üks kaunemaid ja võimsamaid lugusid, mis mind sel mehisel teel toetab.

Teekond mehelikkuse poole

Mida rohkem olen olnud kontaktis naistega ja kogenud valu, mis sellega kaasas käib, seda rohkem olen jõudnud iseendasse. Iga kogemus on viinud mind tugevamasse fookusesse ja kontakti oma missiooniga.

Ja mida rohkem olen kontaktis oma missiooniga, seda rohkem on haihtunud ka huvi naiste otsimise vastu. Igasugused tantraüritused, tutvumisportaalid, kohtumised – millegipärast ei tõmba need enam mind nii tugevalt kui varem.

Kui missioon on silme ees, siis kõik muu muutub lihtsalt teisejärguliseks. Ja mulle meeldib see tunne. Ma tunnen ennast rohkem kodus.

Ebakindluse varjatud sõnum

Pealegi, kui ma ignoreerin enda tõelist olemust, ja lähen uudishimust nende ahvatlustega kaasa, siis ma olen kõigest iseenda vari. Sellisel juhul olen ma vaid üks armas inspireeriv poiss, aga see on vaid üks osa minust.

Seal ei ole terviklikkust. Suur osa minu väest oleks justkui ära lõigatud. Ja siis ma mõtlen: „Miks ma nii ebakindel olen?“ Aga tegelikult see ei saagi kuidagi teisiti olla.

Ma olen kaua aega seda ebakindlust üritanud alla suruda, ja teeselda, et seda ei ole olemas, kuid nüüd ma saan aru, kui oluline signaal on see minu jaoks olnud.

Ebakindlus teenis mind sel eesmärgil, et ma saaks aru, et otsisin oma väge valest kohast. See oli märguanne, et tuleb koju naaseda ning hakata tegelema asjadega, mis on tõeliselt olulised.

Seiklus, kust tagasi tuleb Mees

Suhted naistega on tühised selle kõrval, milleks ma siia maailma tulin. Need mõlemad võivad olla harmoonias, aga ainult siis, kui esimesel kohal on MISSIOON.

Suhe naisega moodustab mehe elus vaid pisikese osa. Seejuures on aga tähtis, et need hetked oleksid võimalikult kvaliteetsed.

Kui ma hülgan oma tõelise väe, siis ei suuda ma midagi erilist pakkuda. Võib-olla veidi meelelahutust või põnevust. Aga halvimal juhul peletan naise „kena kuti sündroomiga“ hoopis eemale.

Kui atraktiivne naiselik naine tuleb minuga rääkima või kasvõi vaatab mulle otsa, siis enamasti olen ta koheselt pedestaalile tõstnud. Ja ma usun, et seda on sekundite jooksul tunda. Isegi mina tunnen seda endas väga selgelt, loomulikult saab ka intuitiivne naine sellest hetkega aru, eriti kui ta on sellega terve elu kokku puutunud.

Aga minul ei ole vaja selline mees olla. See ei tekita meeldivat tunnet ei minus ega ka naises. Seega ma pigem keskendun iseendale, sest tahan olla mees, kes pakub kvaliteeti ning on tõeliselt kohal.

Naised ei pea mehi kasvatama. Oma valudega saan tegeleda mina ise. Ja ka ennast täita saan vaid mina ise.

Ausalt öeldes ei tundu see mulle kui põgenemine, vaid ma tõesti tunnen, et olen õigel teel. Ma ei lao millelegi müüre ette. Olen endiselt avatud õpetlikele kogemustele ja ühendustele, kuid minu fookus on minu missioonil. Ja mida sügavamalt ma sellesse sukeldun, seda väekamalt ma ennast tunnen.

Nüüd lähen vapralt seiklusele ja tulen tagasi Jumaliku Mehena. Naine ootab kannatlikult ja saab väga hästi aru, miks on see vajalik.

Varasemad õppetunnid:

  1. Elamus tantrafestivalil
  2. Ulmeliselt vabastav tantralaager
  3. Imelised Naised
  4. Kohtumised inglitega (I osa)
  5. Kohtumised inglitega (II osa)
  6. Kohtumised inglitega (III osa)
  7. The Dreamy Raw Vegan Cruise

Minu võidud aastal 2018 – hakkab looma!

Kipume enamasti oma elu suhtes üsna kriitilised olema, ja peab tunnistama, et ka minul on aina suuremad ambitsioonid, mida soovin ellu viia. Panen tihti tähele kasutamata potentsiaali, mis vallandumist ootab. Raisatud aega internetis ja sotsiaalmeedias, pidevalt kuhugi ära eksides.

Aga käes on 2018. aasta võitude tähistamise aeg, et tänulikkusega edasi liikuda! Ja kui me tegelikult tagasi vaatame, avaneb meile hoopis imetlusväärsem pilt. Seepärast soovitan ka Sul rahulikult järele mõelda ning keskenduda sellele, mis on positiivne. Ka valusad õppetunnid tasub võitudeks tõlgendada, sest sealt kõik alguse saabki.

Minu 2018. aasta võidud

  1. Superstaari saates osalemine ja suures telepildis oma sõnumi jagamine. Aasta algas kahtlemata väga võimsalt, sest astusin silmitsi päris suure hirmuga ning sain Eesti rahvalt palju positiivset tagasisidet. See oli esimene kord, kui ma netikommentaatoreid omavahel võitlemas ei näinud, sest inimesed olid ühiselt inspireeritud! Samuti oli liigutav Inese ja Koit Toome emotsioone näha, üleüldse saada kinnitust sellele, millist mõju on üks inimene suuteline ühiskonnas avaldama.
  2. Holistika Instituudi terapeudiõppe poolelijätmine, mis õpetas mulle sisetunde kuulamist ja otsuse tegemist. Mul oli see dilemma väga kaua aega kestnud, aga lõpuks ma sain aru, et vaid tahtejõuga edasi suruda ei saa. Kui praegune tunne ütleb, et asi tuleb pooleli jätta, siis nii on ka õige. Ei pea kartma, et uks igavesti sulgub – tulevikus saab alati jätkata, kui selline otsus tuleb.
  3. Esimest korda elus sain puudutada kogu naise keha. See on nüüd intiimsem teema, aga miks mitte jagada seda suurepärast edusammu? Ok, see toimus küll ühel tantra workshopil, mille pärast ma tervet linnukest kirja veel ei pane, aga igal juhul sain huvitava kogemuse, mis tegi mind sisimas julgemaks ja ilmselt ka naistele avatumaks. Oma seksuaalsuse tunnistamine ja väärtustamine on väga tähtis samm. Samas tundsin, et olin piiri lähedal, ja mõistsin, et iga asjaga ei tasu kiirustada. Hakkasin rohkem väärtustama mõtet, et intiimsust tasub kogeda õige inimesega õigel ajal.
  4. Esimest korda elus olin täiesti alasti mitme naise ees (taaskord ühes tantra workshopis) ning kogesin kogu keha massaaži, mis oli eelkõige tervendav, mitte erootiline, aga see oligi minu taotlus. See oli üks suuremaid katsumusi minu jaoks, kuna mul on olnud kehaga seoses palju hirme. Mäletan seda tunnet, kui toimus minus mingisugune nihe, mida mõistusega ei suutnud seletada. Tundsin väga palju haavatavust ja enesearmastust, mis kindlasti andis mulle edaspidiseks suure lükke. Samas tunnen, et isu nendest tantraüritustest on täis saanud. Ma olen väga avatud, aga pean oluliseks sisetunde kuulamist. Ja tunne ütleb, et soovin edaspidi rohkem iseendaga tegeleda ning kogeda elu loomulikku voolu.
  5. Raamatu “Valu kingitus” esitlemine, sugulaste ees laulmine ning raamatu ilmumine poelettidele. Sinna juurde kuulub ka intervjuu andmine Ringvaate saates ja autogrammide (pühenduste) jagamine. Üks elu uhkemaid saavutusi, kuid kindlasti ei jää see minu viimaseks raamatuks. I’m thirsty for more!
  6. Käisin saunas ja ujumas rohkem kui kõikidel eelnevatel aastatel, tantrafestivalil näiteks iga päev. See oli ilmselt üks kõige vabastavamaid asju üldse. Mõned asjad on küll lihtsad, aga ülimalt väärtuslikud, eriti kui suurem osa elust on neid tegemata jäetud. Nüüd kasutan võimalust iga kord, kui see minuni jõuab. Tunnen ennast jätkuvalt veidi ebamugavalt, kui inimesed minu keha jälgivad (paratamatult hakkab mõistus ennast ka teistega võrdlema), aga olen kannatlik ja panen tähele, et see muutub iga kord loomulikumaks.
  7. Kogesin suvel Nipernaadi elu, elades kaks kuud Oelas sõprade talumajas. Õppisin elu paremini usaldama ning lõpuks leidsin uue korteri Lasnamäel, kus hakkasin trennisemuga kalisteenikat harrastama ning Instagrami videosid postitama. Suvine seiklus viis mind ootamatult ka Anu Saagimi saatesse “Puuduta mind.”
  8. Kogesin oma elu parimat avalikku esinemist Mustika keskuses, kus kõik laulud tulid ideaalselt välja ning ma nautisin 100% seda, mida tegin. Vana esinemisärevuse kadumist kinnitas see, et suutsin sama korrata ka järgmistel esinemistel.
  9. Alustasin coachingu väljaõpet koolis Erickson Coaching International, mida Eestis vahendab Intelligentne Grupp OÜ. Olen täiesti veendunud, et see on minu jaoks õige asi. Samal ajal läksin kogemusnõustamise koolitusele, mida saab ilmselt coachinguga siduda.
  10. Käisin kolmes koolis oma lugu rääkimas, kokku umbes 10 klassile. Kuusalu Keskkoolis 7-8. klassid, Tallinna 32. Keskkoolis 4. klassid, Gaia Koolis 2-5. klassid. See asendas minu varasemad negatiivsed koolimälestused positiivsetega ning tekitas tunde, et lastega on lahe suhelda. Väga hea meel on mul näha tohutut huvi nii koolide kui ka õpilaste poolt, et ma neile oma väljakutsetest ja võitudest jutustaks. Kindlasti osa minu missioonist!
  11. Kohtusin armsa tüdrukuga, kes tuletas mulle meelde mind ennast ning inspireeris mind võimsaid otsuseid tegema. Lisaks õpetas mulle lahtilaskmist, ebaõnnestumiste täielikku vastuvõtmist (oma teekonna austamist), ning tõi minus välja ettearvamatut mängulisust. Naised on lihtsalt imelised!
  12. Jõuludel esinesin perekonna ees esimest korda, lausa 5 looga! Tundsin ennast üsna vabalt ning tajusin, et minu enesekindlus on igas mõttes kasvanud. Sellele aitas kindlasti kaasa see, et aasta lõpu poole on minuga kaasas käinud tugev fookus, väärtuslikud hommikurutiinid ja võimsad eneseületused. Kui inimene on kontaktis iseendaga, siis hakkab ka kõik muu paremini sujuma.

Siia nimekirja panin ma aasta säravaimaid hetked, kuid muidugi oli ka minu elus piisavalt madalperioode. Mulle ei jää need lihtsalt kauaks meelde! Loomulikult ma võtan kõik valusad õppetunnid arvesse, kuid nendest kujunevad lahenduskesksed visioonid järgmiseks aastaks.

Ja kahtlemata… järgmine aasta tuleb nii võimas, et te ei kujuta ettegi! 😉

Mida õpetas mulle skolioosioperatsioon?

Meil kõigil on olnud hetki, mil me mõtleme: “Kui ma vaid ometi seda teadnud oleks…” Tihti teeme otsuseid, mida hiljem kutsume vigadeks, kuid samas olid need tehtud hetke parima teadlikkuse juures. Kuidas siis tekkinud kahetsusest lahti lasta, minevikuga rahu teha ja edasi liikuda?

Lugu raskest seljaoperatsioonist

2011 aasta suvel, kui olin lõpetanud keskkooli ja valmistumas ülikoolieluks, olin sunnitud tegema väga raske valiku – kas minna seljaoperatsioonile või mitte. Nimelt oli minu selgroog niivõrd kõveraks paindunud, et skolioos oli lausa 40 kraadine. Ma ei tea, miks see nii hilja alles välja tuli, aga aastaid kestev istumine ja ebaühtlane keha kasutamine oli oma töö teinud.

Põhjuslikke tegureid oli ilmselt mitmeid. Arstid arvasid, et mu vasak pool oli õnnetuse tagajärjel lihtsalt rohkem kahjustunud ning sellest saigi kõik alguse, aga kindlasti mängis rolli ka see, et ma kõndisin aastaid ühe kehapoolega: ema toetas mind vasakult poolt, samas karku hoidsin vaid parema käega. Nii ma harjusin ära ja teistmoodi enam ei suutnud.

Teadvustamata tagajärgi, olingi lõpuks olukorras, mil mulle teatati, et lähiajal on kindlasti vaja seljaoperatsioon teha. Kuna ma olin selleks ajaks juba iseseisvama ja vastutustundlikuma mõtlemisega, ei tahtnud ma algul jaatavat vastust anda, vaid soovisin veel asja lähemalt uurida.

Ma avastasin, et skolioosi lahendamiseks on ka alternatiivseid lahendusi nagu jooga, kuid selle info sain ma vaid mõnest internetipostitusest ja ma ei tundnud, et see väga kindel variant oli. Samal ajal olin suurtes pingevaludes ja kõik minu arstid ning füsioterapeudid soovitasid mul operatsioonile minna, sest ma olin veel kiire taastumisega noor inimene ja parem teha sellist asja varem kui hiljem.

Kuna operatsioonile minek tundus olevat sel hetkel kõige ratsionaalsem valik, ei osanudki ma muud teha kui kirurgi plaaniga kaasa minna, aga ma mäletan rasket tunnet südames, kui mind voodiga Tallinna Lastehaigla opisaali sõidutati. Ma tundsin, et teen oma parima, kuid süda aimas, et ma olin otsustanud midagi, mida ma hiljem kahetsen. Ma mõtlesin oma keha peale ja mõte karmist lõikusest tundus lihtsalt väga vale… aga sel hetkel oli juba hilja taganeda.

Skolioosi operatsioon kestis 7 tundi – kõige pikem, mida minu kehaga kunagi tehtud on. Ma ärkasin üles piinarikka valuga, mida saab võrrelda võib-olla vaid esialgse traumaga 9-aastaselt, kui betoonpaneel aeglaselt selja pealt eemaldati. Arvasin, et täiskasvanuna suudan sellise kogemusega toime tulla, kuid ma nutsin ja karjusin nii kõvasti kui suutsin. Metsik valu ja pool narkouimas olek – pole just kõige meeldivam kooslus. Korraks tuli ka ema mind sinna vaatama, kuid läks peatselt minema ja see meenutas mulle veel kunagi läbielatud emotsionaalset traumat, kui ma valgetes kitlites võõraste keskel üksindust tundsin.

Ma olin kangete valuvaigistite mõju all, kuid sellegipoolest oigasin valust lausa mitu päeva. See oli üks kohutavamaid asju, mida olen kunagi läbi elanud. Minu selg oli koos ribidega pooleks lõigatud, lihased vägisi laiaks tõmmatud ja pikad metallvardad sisse pandud. Tundsin ennast täieliku kivikujuna – kõik oli nii fikseeritud kui võimalik. Ja sellele lisaks ütles kirurg, et ta ei saanudki sellist tulemust nagu alguses lootis, vaid selg on endiselt kõver (kuigi sirgem kui enne).

Mis Sa arvad, millised mõtted mul sellisel hetkel pähe said tulla? Ma meenutasin seda tunnet, millega ma opisaali liikusin, ja ma tundsin ääretut kahetsust kõige selle suhtes. Aga ma teadsin, et nüüd on hilja midagi muuta ja seega põhiline, mida ma mõttes korrutasin, oli: “Anna andeks, keha….” Ma teadsin, et mu keha oli enne seda operatsiooni niigi piisavalt kannatanud, kuid andeks palumine ja puhkamine oli ainus, mida ma tema jaoks teha sain. Ja kui kogu südamest kehaga suhelda ning samas andestada ka iseendale, sest tahtsid vaid parimat, on see, kust tervenemine alguse saab.

Oma elu eest vastutad vaid Sina

Pärast rasket haiglas veedetud nädalat ja koju naasemist hakkasid ebameeldivad üllatused ükshaaval välja tulema. Alles nüüd ma nägin reaalsust, millest enne operatsiooni mulle keegi ei rääkinud. Mul oli küll hea meel, et selg oli palju sirgem kui enne, ning pinged paremas pooles olid tunduvalt väiksemaks muutunud (ning sellele positiivsele osale ma keskendusingi), kuid tõsi on see, et operatsioon oli vaid tulekahju kustutamine ega teinud midagi algpõhjuse lahendamiseks.

Mõned asjad olid muutunud paremaks, aga millise hinna eest? Mu operatsioonihaav läks mädanema ning kulus tükk aega enne kui see nõustus ennast sulgema. Tuli välja, et mu keha ei võtnud metallist võõrkeha omaks ning seega on mu pikk ja kole arm ka aastaid hiljem punakas, kergelt kahjustuv, ning eraldab aeg-ajalt ka koevedelikku. Seljaarst pakkus välja, et võib titaaniumist vardad asemele panna – need ei pidavat probleemi põhjustama, aga loomulikult ma keeldusin. Ühest lahtilõikamisest mulle juba piisas.

Samuti kaasnesid metallvarrastega ka suured ebamugavused. Peale selle, et mu seljanaha tundlikkus oli oluliselt kahjustunud, tundsin ma ennast ka tehislikult ega saanud enam teatud liigutusi teha. Iga kord, kui ma ennast liigutasin, siis tundsin, kuidas metallvardad lihaseid sikutasid ja midagi seal pidevalt liikus. Aja jooksul ma harjusin kõige sellega ära, kuid siiski ei tunne ma ennast kindlalt, kui minu sees on võõrkeha, mis ei allu keha kontrollile.

Tagantjärgi tulid välja veel mõned huvitavad faktid. Hakkasin internetist lugema juhtumeid, kus inimestel on vardad katki läinud ning pidanud korduvalt operatsioonidel käima, et seda võõrkeha parandada. Ja arst teatas mulle mitu kuud hiljem, et isegi massaažis peaksin ettevaatlik olema, sest ühel inimesel läksid need massööri käe all katki. “Selg võib vale koormuse tõttu lihtsalt murduda! Kas murdub metall või tulevad kruvid luudest välja. Seepärast ei tohiks üle pingutada.” Nojah, mis seal ikka. Aitäh, et nüüd mind ka lõpuks informeeriti. Õnneks midagi sellist pole minuga juhtunud, aga veidi kõhe tunne oli küll sellist asja kuuldes.

Vahepeal ajab mind marru see, millise vähese vastutustundega arstid inimkehadega eksperimenteerivad. Isiklikult polnud mul aastate jooksul ühtegi kogemust arstiga, kes räägiks põhjalikult riskidest ja võimalikest tagajärgedest enne kui midagi drastilist tehakse. Enne seda skolioosi operatsiooni kuulsin vaid: “See oleks vaja üsna ruttu ära teha. Millise aja kirja paneme?” Kui ma edasise elu kohta küsisin, siis öeldi, et pole hullu midagi, see tavaline asi. Tookord ma veel natuke usaldasin arste, aga pärast seda kogemust enam mitte.

Siiski tuleb meeles pidada, et oma elu eest vastutame vaid meie ise. Arstide jaoks on sinu elu pöördumatu muutmine tavaliseks rutiiniks – see on nende töö, millest hoitakse emotsioonid eemal. Jama küll, et selline meditsiinisüsteem meil on, aga nurisemise asemel tuleb pigem võtta vastutus. Keegi ei sunni meid arsti juurde minema. Lõpuks anname loa selleks kõigeks ISE. Seega mõtle hoolikalt enne kui Sa oma keha kellegi kätte usaldad!


Anna juhtunule positiivne tähendus

Mis tehtud, see on tehtud. Me kõik teeme valikuid nii hästi kui sellel hetkel oskame ja selline see õpetlik elu ongi. Tuleb kogemustest võtta vaid parim ning keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. See võib olla alguses raske, kuid see on kõige ratsionaalsem tegutsemine.

Kui muretsed või koged hirmu, siis küsi endalt: “Kuidas see mind teenib? Kas see aitab minevikku muuta? Kas see aitab terveneda või lahendust leida?” Kui ei, siis suuna oma tähelepanu pigem positiivse suunas. Aga tee seda südamega! Allasurumise asemel täna seda suurt õppetundi, võta vastu uus otsus ja seejärel tee ruumi uuele tulevikule, lastes lahti kõik kahetsused ning mured.

Ma ei saa muuta seda, mida ma sel hetkel enne operatsioonile minemist otsustasin, ning ma olen üsna kindel, et selles olukorras on ka paremaid alternatiivseid lahendusi, kuid selline minu teekond oli ja arukas on sellest maksimum võtta.

Tõde on see, et mainitud operatsioon mõjutas mind väga tugevalt. Lisaks sellele, et ma saan inimestele oma sõnumit jagada ning panna neid sügavamalt mõtlema enne raskeid valikuid, õppisin ma oma keha veelgi rohkem armastama. Ma jõudsin otsusele, et kogu ülejäänud elu olen mina see, kes vastutab enda tervise eest, ning minu tulevikus saab maksimaalselt olema vaid üks operatsioon – nende metallvarraste eemaldamine ja keha loomuliku oleku taastamine.

Ilmselt see vastutuse võtmine ning iseseisvumine viiski mind lõpuks rajale, mis pani mind katsetama veganlust, toortoitlust ja kõike muud, mida ühiskond meelsasti ei aktsepteeri. Olen avatud kõigele uuele, sest olen sügavalt veendunud, et kehaga vägivaldselt käitumine EI OLE lahendus. Kui sinu süda ütleb, et miski on vale, siis ilmselt see nii ka on. Seega kuitahes normaalne võib see ümbritsevate inimeste jaoks tunduda – kui tunned, et tegu pole loomuliku ja armastava suhtumisega inimkehasse, siis hoidu sellest parem eemale.

Kokkuvõttes olen tänulik kõikidele karmidele kogemustele, mida olen elus läbi elanud, sest need on teinud minust teadlikuma ja avatuma inimese. Ja ega elu ei tasugi liiga tõsiselt võtta. Tuleb pigem üks korralik sügav hingetõmme teha ja lausuda: “Hmmm… huvitav olukord!”

Julgelt ambitsioonikas visioon

Mõnikord tunduvad olukorrad üsna keerulised olevat, aga ma hoian pea püsti ja ütlen endale, et küll laheneb kõik, mis on minu õnne jaoks vajalik. Ma ei tea, kuidas minu unistused realiseeruvad, kuid kõige olulisem on seda protsessi usaldada ja rõõmsalt edasi minna.

Kuigi räägitakse, et selgroolülide “kokkusulatamine” (spinal fusion) on pöördumatu protsess, olen ma veendunud, et kõik, mis on tänasel päeval pealtnäha võimatu, saab tulevikus ühel või teisel viisil võimalikuks. Las toimetavad minu seljaga kas või tulnukad teisest dimensioonist, pole oluline! Ma tean, et minu selg terveneb ja olen ühel päeval taaskord jooksmas. Kuidas? Sest ma väärin vaid parimat ja loodan, et seda tunned enda vastu ka Sina!

Sarnasel teemal postitus: Mission: Possible

Kohtumised inglitega – III osa

Paar kuud hiljem kevade saabudes võtsin ette uue seikluse. Läksin teadlikult OKCupid tutvumislehele, et laiendada piire ja harjutada spontaanseid kohtumisi, olles avatud ükskõik millistele kogemustele. Minu taotlus ei olnud sealt partnerit leida, vaid pigem tahtsin õppida ennast julgemalt avama ja naistega olles vabamalt tundma. Mõtlesin, et kui ma võimalikult paljude erinevate naistega suhtlen, hakkab ka kiindumusmuster tasapisi kaduma (haruldusest küllusesse).

Sellise otsuse tegemine andis mulle palju energiat, sest ma liikusin edasi unistuste elu ja täispotentsiaali poole, ega jäänud argipäevarutiini toppama. Meie olemegi ju need, kes elu põnevaks teevad, ning miski ei rõõmusta hinge rohkem kui kergelt hirmutavad väljakutsed!

Saatsin mitu sõnumit mängulise energiaga teele ja esimesed kaks naist, kellega sain kontakti, olidki kokkusaamisest huvitatud! Taotlusest oli möödunud vaid paar päeva, kuid kohtingud olid juba kokkulepitud ja teostatud. Esimesega küll tugevat sidet ei tekkinud, kuid oli sellegipoolest silmiavardav kogemus (vaid natuke väljakutsuv, sest ta oli enne kohtumist Xanaxit võtnud). Aga teise naisega läks nii ulmeliselt, et mul ei jätku isegi sõnu selle kirjeldamisel!

H: Hey! Let’s sing together. I really mean it. I love to sing. Been thinking about what it would be like to do it together with someone…
M: Hey, why not? Like a duet?
H: For example. I’m pretty much into everything
M: Okay. Want to meet first or just start with singing? 😀
H: “Meet first” would be best, I guess 🙂

Nii intuitiivselt ta vestlust alustaski, tekitades minus koheselt põnevustunde, sest laulmine on üks minu suurimaid kirgi. Mida rohkem me vestlesime, seda selgemaks sai, et oleme väga sarnase maailmavaatega. Saime koheselt üksteisega väga avatud olla ning rääkida kõigest, mis hingest tuli. Ja sellist imelist sünkroonsust nähes hakkasid mul taaskord teatud pirnid põlema. Aga kuna mul oli eelmine kogemus (II osast) hästi meeles, siis võtsin ma seda tunduvalt rahulikumalt.

Kohtumine kui unenägu

Ilma pikema mõtlemiseta saime ühel õhtul Inspiratsiooni kohvikus kokku. Kuna ma ei olnud varem ühtegi tema pilti näinud, siis olin ma alguses üsna üllatunud, sest ei viinud internetimina ja füüsilist mina koheselt kokku, kuid tasapisi hakkas ta mulle aina tuttavam välja paistma. Küsisin, kas ma olen teda kuskil varem näinud, aga ta ei osanud vastata. Isegi temal oli sarnane tunne, et on mind justkui varem kohanud, kuid müsteeriumiks see jäigi.

Ja mis ma oskan veedetud aja kohta öelda… tegelikult me palju ei rääkinudki. Põhiliselt vaatasime säravate silmadega üksteisele otsa, muigasime ja vahelduseks vaatasime mõnikord ka kõrvale, et hoogu võtta ja uueks ringiks valmistuda. Mõtlesin endamisi, et kas nii nüüd hakkabki olema (kõrvutades seda eelmise kogemusega) – suhtlemiseks pole sõnu enam vaja. Mul oli väga hea meel, et tõmbasin taaskord ligi niivõrd sügava inimühenduse. Just nii haavatav mulle meeldibki olla ja täielik rõõm, kui teine inimene selleks samuti valmis on.

Wow, kui kaunis see kõik oli! Seekord suutsin ma veelgi sügavamale minna ja hingede kokkusulamisest tingitud tervenemise täielikult vastu võtta. Mul ei olnud seekord ühtegi hirmu ega ootustest tingitud ärevust, vaid lasin ennast vabaks kui ookean. Kõike, mida ma tundsin, väljendasin ka talle: kõik barjäärid justkui lahustusid ja keharakud tundsid ennast rõõmsamalt kui kunagi varem. Olime mõlemad veendunud, et tegu on hingesugulusega, sest see oli lihtsalt niivõrd uskumatu kogemus.

Vahepeal tuli kohvikupidaja küsima, kas kõik on korras, ja ma vastasin, et kõik on suurepärane – “Teie kohvik on nii maagiline, et toob alati õiged inimesed kokku.” Vahepeal tundsin veidi häbelikkust, kui nägin, et meie kõrvallauas istuv mees ja naine rääkisid teineteisega vaid mõistuse tasandil ja paistsid ka natuke ärevuses sellest sügavusest, mis meie vahel toimus, kuid ma ei lasknud sellel ennast häirida. Soovisin mõttes seda imelist vabadust ka kõigile teistele.

Lõpuks küsisin enda ees istuvalt armsalt jumalannalt, kas ta on nõus kahekesi olema, et veelgi vabamalt seda tervenemisprotsessi läbi viia, ning ta oli meeleldi nõus. Seejärel läksime autosse ja kallistasime seal muusika saatel pikka aega, enne kui mõlemad kodu poole suundusime. Panin ka seekord tähele, et hakkasin lõpus natuke venitama ja tahtsin isegi talle lähemale minna (kuigi sisetunne ütles, et aeg on lahti lasta), kuid õnneks oli enesekindlust sellel korral piisavalt ning mul oli palju kergem enda keskmesse naaseda. Harjutamine teeb tõepoolest meistriks!

Uuel tasemel proovilepanek

Kodus hakkas mõistus juba aktiivsemalt trikke tegema ning fantaasiaid ette kujutama, kuid ma olin sisimas kindel, et ma võtan sellest kogemusest vaid parima, ning igasugune tulevik on okei. Ma sisendasin endale ka enesearmastusest tulnud afirmatsioone, et säilitada sõltumatus ja meeldiv tänulikkus. Olin nende kiindumusmustritega juba nii kaua tegelenud, et midagi hirmutavat ma selles enam ei näinud. Tunded võivad küll lainetada, aga sisemine tarkus aitab hoida kainet meelt.

Aga kiindumusega on üks kaval nõks… Kui ellu ilmub midagi uut, täiesti teisel tasemel, siis paratamatult võib samasse tuntud orki kukkuda. Me laususime Facebookis teineteisele nii armsaid sõnu, et tasapisi oli katus jälle sõitma hakanud. “Ma mõtlesin Sinu peale. Tahaks nii väga uuesti kohtuda. Sa oled mulle väga-väga kallis. Me oleme nii sarnased. Kui tore oleks meil suvel Lõuna-Eestis reisida. Ma olen nii tänulik, et me kohtusime. Head ööd, kallis.” – kuna ta ütles mulle niisuguseid asju, siis mulle tundus, et see ei ole ainult minu peas, vaid ka temal on minu vastu mingid tunded. Ühel hetkel tegin järgmise sammu (osaliselt ka testi) ja hakkasin talle musi ikoone saatma, ning ta vastas samaga.

Nüüd oli asi juba piisavalt kaugele läinud (vähemalt minu enda jaoks), et ma ei suutnud olukorda enam objektiivselt näha. Ma olin põhimõtteliselt juba valmis, et minu unistus on täitumas, ja see tundus nii ahvatlev, et kaotasin mõnes mõttes enesekontrolli. Selle asemel, et rahulikult edasi vaadata, mis saab, hakkasin juba sõpradele sellest naisest rääkima ja rändasin mõttes igasugustesse paikadesse.

Märku hakkasid andma tüüpilised kiindumusega seotud mustrid: pidev suhtlemisvajadus, pikad tekstid, raske tunne vastuse ootamisel jms. Mul ei olnud kerge enam keskmes püsida ja ma tundsin, et see olukord kurnas mind. Need olid selged vihjed, et ma pidin sellest kogemusest lahti laskma, nii iseenda kui ka tema pärast.

Südamest tulnud lahtilaskmine

Ühel õhtul tekkis spontaanne soov talle kiri kirjutada (mida plaanisin järgmisel kohtumisel ette lugeda) ja ta armastusega vabaks lasta. Sain niivõrd hea kontakti enda südamega, et kõik see tuli loomulikult ja vabalt. Kogesin neid mõtteid terve kehaga ja tundsin, et minu sees toimus tõepoolest suur lahtilaskmine.

Alates hetkest, mil ma Sinu silmadesse sukeldusin, tundsin ära, et olen saabunud enda armsasse hingepessa. Olin üllatunud, sest ei osanud aimata, et minu ees istub kallis sõber, kellega olen lähedane olnud juba terve igaviku. Tundsin ennast turvaliselt ja vaatamata enda sisemistele hirmudele oli mul vabadus olla täielikult mina ise. Tajusin, kuidas kõik müürid hakkasid ükshaaval sulama ning muutusid pisarateks, mis tuletasid meelde, kui imeliselt kaunis ja maagiline on elu. Kohtudes Sinuga kohtusin ka iseendaga, tundes enda vastu aina kasvavat armastust, ja samal ajal olid see Sina – ingel, kes tervendab mind iga pilgu, puudutuse ja hingetõmbega. See kõik on justkui kauneim unenägu, mida olen näinud, kuid mul on rõõm teada, et see on täiesti tõsi ning reaalsem kui miski muu.

Aitäh, et tood välja minus parima ja paned mind veelgi rohkem elusse armuma, võttes põnevusega vastu kõik uued õppetunnid ja väljakutsed, mida elu mulle kingib. Olen siiralt tänulik, et minu ellu tulid!

Soovin Sinu kingitustele vastata armastusega, mida Sa tõeliselt väärid. Seepärast tea, et oled alati vaba tegema just seda, mis Sind õnnelikuks teeb, ja olema selline inimene, kes Sa tõeliselt oled. Soovin Sind armastada, lastes minna kõikidel ootustel ja kiindumustel, mis mõnikord kerkida võivad. Soovin, et Sa teaks, et Sa ei pea midagi tegema, vaid oled armas alati, kuhu iganes Sinu süda kutsub. Ja isegi, kui ma ei peaks Sind enam kunagi nägema, olen siiski õnnelik!

Suur üllatus

Järgmisel päeval läksin Facebooki ja ma avastasin, et ta oli just kellegagi suhtesse astunud. Sellel hetkel jooksis mu mõistus hetkeks kokku ja ma olin nagu: What? Ei osanudki kohe selle peale reageerida, sest see oli minu jaoks väga suur üllatus.

See kõik oli siiamaani nagu üks muinasjutt. Kõik märgid justkui viitasid sellele, et seekord võib minu unistus tõepoolest täituda. Ma arvasin, et ta mõtles neid öeldud sõnu tõsiselt. Osa minust kaalus, et võib-olla tõesti ei ole sellistel asjadel nii suur tähendust, aga minu nuppe suutsid need vajutada küll. See oli esimene kord, kui ma kogesin niivõrd sügavat inimühendust füüsilises maailmas ja samal ajal sellisel tasemel suhtlemist internetis.

Keha hakkas uudist nähes üleni värisema. Korraks hakkasin nutma, siis hoopis naerma, kuna mulle jõudis kohale, kuidas mu mõistus minuga lollitas ja kuidas need mustrid mind taaskord ära petsid. See oli suur äratundmine – taaskord olid mu illusioonid purunenud, taaskord ei saanud see tõeks. Paariks sekundiks kerkis pinnale vana mõte: see kogemus teeb mulle haiget, ma tahan selle eest põgeneda ja jääda üksinda nagu ma olen alati olnud.

Aga mis ma siis ütlesin? NO WAY! Nüüd plahvatas minu spirituaalne jõud, mis võttis selle kogemuse vastu kui hiilgava õppetunni. Mu silmad läksid särama, sest mu hingele meeldivad taolised väljakutsed. Valu on minu suurim sõber ja õpetaja – seda taaskohates tundsin ma piiritut õnne -ja tänutunnet. Ütlesin endale: “Ma lähen hea meelega sellest valust veelkord läbi, et tunda sellist imelist ühendust nagu viimasel kohtumisel kogesin! Nüüd ma tulen veel julgemalt kapist välja ega peida ennast kuskile!”

Sest kui pinnapealsed purunemised ja ego kaotused kõrvale jätta, sain ma ju täpselt selle, mida ma kogeda tahtsin. Minu eesmärk oli tervendada enda sisemist last ja õppida ennast avama. Ma teadsin sisimas, et selline asi võib juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki, aga ma olin selleks valmis. Kõige olulisem on minu jaoks õppimine ja kasvamine, anda toitu hingele, mitte egole, ning saadud kogemus teenis seda eesmärki parimal moel.

Vaat kui huvitava sünkroonsusega oli tegu: eelmisel õhtul lasin naise enda sees lahti ja päev hiljem toimus selline peegeldus. Ilmselt ma tajusin ära, et midagi on mäda, ja intuitiivselt valmistusin selleks ette. Kuigi reaalne valu kogemine on alati omamoodi. Elu justkui vastas: “Nii, vaatame, kas Sa ka tõesti mõtled seda, mida ütled. Siin on Su väljakutse!” Korraks andis šoki küll, kuid ma olen nii ära treenitud, et sellised kogemused tõstavad mind vaid üles.

Uskumatu enesearmastus ja inspiratsioon

Uudise lugemisest oli alles poolteist tundi möödas, aga minus vallandus nii suur inspiratsioon, et lausa wow! Osa minust oli küll kurb, aga ma transformeerisin seda nii nagu üks tõeline alkeemik teeb. Tundsin aina kasvavat enesearmastust ja austust elu vastu. See kõik puudutas mu hinge nii suurel määral, et ma võtsin taaskord ette oma raamatu ja hakkasin usinal edasi kirjutama!

Mul on rõõm näha, kuidas elu on andnud mulle võimaluse kogeda valu, üksindust ja muud sarnast, ning tervendada seda nii, et kõik inimesed saavad sellest osa. See panebki mind kirjutama ja ma tunnen, et see on minu missiooniga seotud. Rääkida nii füüsilisest kui ka emotsionaalsest valust ja näidata, millised kingitused need tegelikult on. Tuua valu seest välja puhas rõõm.

Ma panin tähele seda reaktsiooni ja mul oli tõsiselt hea meel, et ma suudan kõikidele raskustele julgelt otsa vaadata ning samal ajal naeratada. Kõik, mis minuga juhtub, lisab enesearmastusele vaid juurde. Absoluutselt iga kogemus, ja mida valusam, seda tõhusam!

Armastus ei takista kunagi inimest oma saatuseteel kõndimast

Tunnen, et elus on hinge areng ja tema missioon sellel planeedil kõige olulisem. Ja kõik, mis juhtub, teenib seda eesmärki.

Kui suhtes tekib kinnihoidmine, siis see on hingele takistav  – kontakt missiooniga muutub nõrgemaks. Siis paneb elu asjad varem või hiljem paika ning suunab õigele rajale tagasi.

Olen varemgi tõdenud, et romantiline suhe tuleb minu ellu alles siis, kui olen leidnud iseennast ja elan elu, mis on sellega vastavuses. Sisimas tundsin, et ma polnud veel valmis (too easy!), kuigi soodsate võimaluste tekkel tahtis osa minust kergema tee võtta. Ja isegi juhul kui see on minu kehtestatud reegel, on mul selle üle hea meel.

Ma tahangi, et asjad just nii lähevad. Kõigepealt minu missioon ja siis teekaaslane, kes minuga seda jagama tuleb. Olen kannatlik ja lasen endal kasvada, täielikult iseendale pühenduda, sest mulle on seda hetkel vaja!

Sarnasel teemal: