30-päevane väljakutse: külm dušš

Hiljuti tekkis mul huvi uurida külma duši kasutegurite kohta. Olen varem küll kuulnud selle kohta ja mitmed inimesed on seda soovitanud, aga pole siiamaani ise seda harrastama hakanud. Kõige enam arvatavasti sellepärast, et see on lihtsalt ebamugav. Kes ikka tahab loobuda turvalisest keskkonnast ja naudingutest, kui need saadaval on? Vähemalt ei teki meil tavaliselt selline idee niisama pähe. Kui aga kasvab teadlikkus ja tahe mugavustsoonist välja astuda, tundub see juba täitsa loomulik ja õige. Pannes end aeg-ajalt ebamugavasse olukorda, suurendame sellega enda distsipliini ja aktsepteerimisvõimet, mis aitavad kogu elus paremini toime tulla.

Pealegi pole külm dušš kõigest ebamugav. Kui lähemalt uurida, siis selgub, et karastamine on vägagi tervislik praktika. Mõned peamised põhjused, miks seda teha:

  1. Paraneb vereringe ja ainevahetus, mis omakorda kiirendab taastumisprotsesse ja tugevdab immuunsüsteemi. Külm temperatuur suurendab verevoolu organitesse, et hoida neid soojana. Soe vesi keerab protsessi ümber ning veri suunatakse nahapinnale. Karastamine õpetab organismi neid protsesse palju efektiivsemalt juhtima, nii et vajadusel suudab ta külmal ajal sulle kampsuni peale “kududa.”
  2. Annab juurde energiat ja käivitab organismi hommikuse unisuse ajal. Külm dušš tekitab organismis teatud šoki, millega kaasneb sügavam hingamine ja hapniku juurdevool. Suureneb südamelöökide arv ja veri hakkab kehas liikuma. Meeste puhul pidi see ka testosterooni taset suurendama.
  3. Hoiab tuju üleval ja suurendab motivatsiooni. Aju hakkab tootma noradrenaliini, mis vähendab depressiooni. Lisaks mõjub see psühholoogiliselt hästi, kuna tekib mugavustsooni ületades uhke ja võimas tunne (nagu pärast füüsilist treeningut)
  4. Hoiab naha ning juuksed tervena. Kuum vesi muudab sageli naha kuivaks ja sügelevaks, kuid külm vesi aitab seda pehmena ja stabiilsena hoida.
  5. Aitab õhtul magama jääda, kuigi see tundub vastuoluline eelnevalt mainituga. Võib-olla on põhjus selles, et pärast külma duši on ka meel rahulikum.
  6. Säästab elektrit ja soojust, mis on keskkonna mõttes väga hea. Tegelikult kuum vesi ongi rohkem luksus, mitte vajalikkus ja vanasti polnud see üldse nii moes kui tänapäeval.

Need väited ja kiitused on väga julgustavad, kuid kõige olulisem on seda ise järgi proovida. Alustan kindlasti rahulikult ega lase enda organismi liiga külma temperatuuriga šokeerida.  Proovin teha nii, et alguses pesen ennast sooja veega ning lõpetan külmaga.  Kavatsen harrastada seda kuu aega järjest, kaks korda päevas. Annan hiljem teada, kuidas mõjub!

Praegune hetk

Laman voodis, hingetõmbed on aeglased ja sügavad. Aknast paistab päike, mis valgustab tuba ning loob erinevaid huvitavaid varje. Valguse käes näen sätendavaid valgusosakesi, mis liiguvad täiesti korrapäratult (olen neid näinud juba aastaid, kuid ei tea siiamaani, mis need on.. õnneks) Ümberringi on täielik vaikus, õrnalt on kosta ainult autode liikumist või lapse hääli. Kuulen ajutisi helisid ning vaikust nende vahel kui ka nende taga.

Vaadeldes ümbritsevat tühjust, tekib ka minu sees sügav vaikus ja rahu. Vaikus loob minu sees ruumi. Olen nagu avar ookean, täielikult haavatav ja vaba.

Kõhust kostub kerget korinat. Kirjutamisel kuulen käe kokkupuudet paberiga. Süda tuksub. Sõrmeotstes on tunda tuksumist. Mööda keha liiguvad lained, mis tekitavad surinaid. Hingamisel langeb kõht ja tõuseb taas. Jalas on tunda valu, mis peagi möödub.
Mõned juhuslikud üleliigsed mõtted tekitavad peas raskustunnet. Kohe, kui panen tähele seda kangust, taipan ma mõtetest lahti öelda. Seda on huvitav jälgida. Iga aisting tuletab meelde tõde ning suunab mind taaskord vaikusesse, olevikuhetke. Pannes tähele enda sees kerkivat vastupanu, tekib võimalus see vabaks lasta.

See siin on praegune hetk. Kas eksisteerib mingisugune probleem? Ei. Vaikses tühjuses pole mingit draamat, mitte ühtegi muret. Siin ja praegu eksisteerib vaid käesolev kogemus, elu situatsioon. Üks huvitav olukord, mis muutub probleemiks vaid siis, kui algavad mõtted minevikust või tulevikust. Või kui hinnata hetkeseisu mineviku kogemuste järgi, enda valukeha kaudu. Kui lahti lasta kõik ning panna tähele vaikust enda sees ja ümber, ei ole probleemide jaoks kohta.

Vahet ei ole, kui kaootiline on välismaailm. Sisemine rahu on igavene ega sõltu mängudest sinu ümber. Kui ilmutab end mingisugune vastupanu, siis sel hetkel pane tähele oma hingamist. Ära unusta oma keha. Aktsepteeri praegust olukorda. Tegutse, kui vaja, kuid ära võta midagi liiga tõsiselt või isiklikult. Teadlikkus aitab mõista, mis on parim lahendus antud olukorras. Hea on alustada näiteks ühe sügava hingetõmbega 🙂

Lugu teekonnast täis maagiat

Öeldakse, et eesmärk on see, mis annab elule tähenduse. Kui Sa ei unista, siis Sa ei ela. Kindlasti on selles terake tõtt, kuid kahjuks kiputakse tulevikule liiga palju keskenduma, mis põhjustab ängi ja rahulolematust oleviku suhtes. Kunagi hoidsin ka mina oma suurimast unistusest kinni. Ma tahtsin kangesti enda olukorrast välja saada ning uskusin, et kõndimasaamine teeb mind taas õnnelikuks. Samal ajal oli vajalike harjutuste tegemine minu jaoks kohutav piin ning ma pidin ennast pidevalt sundima. Ja kui ma ei näinud tulemust piisavalt kiiresti ning tundsin, et tegu on võimatu ülesandega, siis tihti loobusin frustratsioonist. Ma ei armastanud ennast liigutada, sest osutasin vastupanu olevikule.

Ennast mitte aktsepteerides ei õnnestu mitte kuidagi edasi liikuda. See on põhimõtteliselt sama nagu vastuvoolu ujumine. Kui me teeme midagi ainult sellepärast, et jõuda oma teekonna lõppu, siis me elame tulevikus ning seega eitame seda, mis ON. Kui me eitame praegust hetke, siis järelikult me ei austa ega armasta seda, mis ON. Ja seetõttu ei saa me ka sellest lahti lasta. Kõik, mida tõrjume, jääb paigale. Kõik, mida üritame kangesti püüda, jääb kättesaamatuks. Mida rohkem sellesse tõrjumisse energiat suunata, seda tugevamini „probleem“ ennast meie külge kinnitab ja meid õpetada püüab. “Jälle see tüütu auk,” ohkame. “Kõik oli hästi minemas, aga universumil oli taas üks komistuskivi varuks.”

Vastupanu tekitab vaid pingeid, trotsi ja liikumatust. Kui Sa ei saa seda, mida tahad, siis kannatad. Kui saad selle, mida ei taha, siis kannatad. Isegi, kui saad täpselt selle, mida tahad, Sa kannatad siiski, sest Sa ei saa sellest igavesti kinni hoida. Milleks siis kogu see vaev? Laseme parem lahti ja kuulame seda, mida vaikusel on öelda. Pole vaja igavesti otsida ega saavutustele toetuda. Ei ole olemas probleemi, pole kunagi olnud ega ka hakka olema. Eksisteerib vaid praegune hetk, kus peitubki kogu elumaagia. Lõõgastudes maailmasse ja aktsepteerides ennast sellisena nagu me oleme, hakkab müstiline elujõgi lõpuks voolama. Suudame liikuda vooluga taaskord ühes suunas ning liblikas, keda me püüda ei suutnud, maandub rahulikult meie õlale.

Kui ma lasin lahti vastupanust ja õppisin ennast armastama, siis märkasin, et mul on olemas kõik, mida vajan. Mõistsin, et see näiliselt valutekitav olukord aitab mul vaid kasvada. Leidsin enda seest suure tänulikkuse, sest just need elukogemused tegid mind selliseks nagu ma olen. Tegelikult ma ei pea isegi otsima põhjuseid, miks olla tänulik. Kogu see lugu lihtsalt on tore, sest see on osa minust! See on reaalne!

Siiski olen hakanud tegema rohkem trenni kui kunagi varem. Mul on jätkuvalt unistus sellest, et ühel päeval ma kõnnin, ja usun sellesse tugevalt. Usaldan, et see visioon saab kord tõeks ning kogu maailm rõõmustab südamest. Mul on lihtsalt selline naljakas tunne, et see juhtub. Samas ei hoia ma sellest visioonist enam kinni. Minu jaoks on need vaid kujutluspildid nagu kunstnikul enne meistriteo loomist. Olen aktsepteerinud endaga juhtunut ning hindan igat osa sellest. Siiski annan oma parima, sest ma lihtsalt naudin kogu seda protsessi. Olen hakanud tundma treeningust mõnu vaid nende liigutuste pärast. Mulle isegi kohati tundub, et need kehaliigutused ja vibratsioonid on justkui muusikanoodid, millega ma ilusat pala loon. Hingan sügavalt sisse, olen teadlik enda kehast ja olemisest, ning valan liigutavaid salme. See on kummaline ja seletamatu tunne, mida ilmselt võibki armastuseks kutsuda. See tekitab minus võimsa tunde. See loob rõõmu ja energiat, ning järelikult on see õige. Tõepoolest, meid teeb õnnelikuks hoopis teekond, mitte sihtmärk.

Jah, unistused on ilusad. Oluline on minu meelest vaid vabaneda kontrollist, mida meil nagunii kunagi olnud pole. Aktsepteerida, et me ei saa lõpuni kontrollida seda, mis meiega juhtub. Me ei peagi loobuma enda unistustest. Tõeline sõdalane ei löö käega sellele, mida ta armastab, vaid leiab armastuse sellest, mida ta teeb.

Ma ei tea, kuhu ma jõuan. Ma ei tea, kuhu on võimalik jõuda. Ma lihtsalt olen ja tegutsen kohalolemise väega. Aktsepteerin kõike seda, mis elu mulle toob. Olen igal juhul õnnelik, sest kõik kogemused on hinnalised. Minu praegune olukord ei tee mind enam õnnetuks nagu minevikus. See on lihtsalt üks huvitav olukord ja suurepärane väljakutse. Ma olen täis põnevust, et näha, mis sellest kõigest välja koorub ning milline on minu teekond. Kas ma tõusen jalgadele? Kes teab… See ei olegi lugu eesmärgist, vaid see on lugu seiklusest ja maagiast minu sees!

Kangekaelne ego ja uskumused

Täna mõtlesin pisut oma piiravate harjumuste üle nagu näiteks internetis passimine, sisetingimustes liigselt viibimine või teatud olukordades hirmu tundmine. Püüdsin mõista, miks on nii raske mugavustsoonist väljuda ning uusi harjumusi luua. Mis meid takistab ja kellega me võitleme? Kust on pärit need motiveerivad jõud, mis panevad meid tegutsema? Kes me siis ikka oleme?
 
Mugavustsoon ja „endaga” võitlemine

Mugavustsoon on nuhtlus, mis on kimbutanud enamikku meist. Sageli tahame enda ellu muutusi, kuid meie harjumused takistavad meid ja panevad meid ennast jõuetuna tundma. Harjumusest vabanemine on üsna keeruline protsess ning vajab palju tahtejõudu ja järjepidavust. Peamine põhjus seisneb meie egos, mis ei salli uusi olukordi ning soovib võimaluse korral alati oma praegust olukorda ja identiteeti säilitada. Tõsi, automatiseerimine võib meile küll mõnikord kasulik olla, kuid tihti on sellest rohkem kahju kui kasu.

Väidetavalt inimene ongi loomult laisk ja mugav ning tegutseb ainult naudingute otsimiseks või valu vältimiseks. See võib küll tõsi olla, kuid keda peetakse inimese all silmas? Kellega me oma harjumuste puhul võitleme? Iseendaga, kuid kes on see „mina ise” ? Me suudame seda võitlust enda mugavustsooniga pealt vaadata ning samal ajal selle üle isegi naerda. Kas me maadleme sellisel juhul iseendaga? Või maadleme hoopis egoga, mida me vaadelda suudame, aga millega me samastunud oleme? Me paneme tähele mõtteid, mis meie peas ringlevad, ja tundeid, mis meie kehas kerkivad. Saame neid isegi vajadusel eirata, aga mis annab meile selleks jõu? Kuidas on see võimalik, et saame lihtsalt oma mõtteid ignoreerida ja otsustada, et nüüd on nendel vanadel harjumustel lõpp? „Hindan sinu arvamust, kuid sellel korral ma sinuga nõustuda ei kavatse. Aeg on muutusteks!” Ainus järeldus on see, et me ei ole enda mõtted, sest muidu me nendes kahelda ei saaks. Kes me siis oleme?

Seda jõudu, mis võimaldab meil oma varjust üle astuda, nimetatakse tavaliselt motivatsiooniks. See on sisemine tahe, mida on sageli märksa keerulisem seletada. Aga siin tekib huvitav küsimus: kas see sisemine tahe on intuitsioon, mis on meie teadvuse tõeline pale ja tahe, või hoopis taaskord üks ego järjekordsetest illusioonidest, millel ei ole midagi pistmist meie reaalse olemusega? Näiteks paljud inimesed on raha nimel võimelised mida iganes tegema, isegi iseennast ületama. Motiveerivateks põhjusteks on tihti materiaalsus, rikkus ja muud naudingud. Või siis hirm, et vältida valu ja kannatusi, näiteks töökoha või inimsuhte kaotamist. Aga kas see inimene, kes suudab iseendast võitu saada ja oma harjumused alistada, vajab tõeliselt seda, milleni ta pürgida soovib? Kust on pärit need uskumused ja mõtted, mis teda selleks motiveerivad? Miks ta usub, et tal just seda kaaslast, autot või maja vaja läheb? Kelle tahe see siis kokkuvõttes siiski on, kas tema enda või tema ego, mis on elu jooksul arenenud?
 
Uskumused

Uskumused on alati kuskilt pärit. Ükski inimene ei sünni uskumustega. Neid laetakse elu jooksul alla nagu arvutiprogramme, kuid seda tehakse tavaliselt ebateadlikult. See on informatsioon, mida me endasse salvestame ja mida meil vaja on, et õppida maailma tundma. Algselt seda ju meil ei ole. Kuidas me siis saame väita, et need uskumused on just meie uskumused? Et see on meie tahe. Et meie oleme need, kes vajavad neid rikkusi või naudinguid.
Ilmneb tohutult suur probleem: inimesed on oma subjektiivsete teadmistega samastunud. Nad pühendavad sageli terve oma elu selleks, et saavutada selle, millesse nad usuvad. Kas nad on sellisel juhul tõesti ärkvel või magavad nad hoopis terve oma elu maha? Kuidas nad saavad kindel olla selles, et nende uskumused on reaalsusega kooskõlas ega pole lihtsalt õpitud lollused? Näiteks üks lapsevanem ütleb oma lapsele, et ta on loll ja inetu, kuid teine ütleb oma lapsele, et ta on nutikas ja kaunis. Kui laps on väike ja mõjutatav ning tal puudub teadlikkus ja kriitiline meel, siis võtab ta seda õpetust kui puhast kulda ning võib terve oma elu koos selle uskumusega veeta. Üks nendest omab väga kasulikku uskumust, mis võib tõsta tema edukust suurel määral, ja teine isik jälle väga laastavat uskumust, mis võib teda viia kuritegevuseni või traagilise depressioonini.

Probleem on selles, et kui inimesed kasvavad vanemaks, siis nad ei pruugi omada enam ühtki mälestust sellest, kust nende uskumus üldse alguse sai. Kusjuures kuni 2-aastaseni puudub meil igasugune püsimälu. Seega meid kontrollib enamasti emotsionaalne mälu, millest inimene teadlik ei ole. Seetõttu samastume nende programmidega ning neil on meie üle täielik kontroll. Täiuslik ori on see, kes ise ei olegi oma orjusest teadlik. Isegi, kui inimene teab, kust tema piiravad uskumused alguse said, on neid siiski väga raske muuta. Mina näiteks tegelen siiamaani sisemiste uskumuste vabastamisega, mis said alguse koolis peale õnnetust, kui olin väga haavatav. Võib-olla seal astuti vaid minu nõrgale kohale ja aktiveeriti tunded, mis olid minus juba varem, kuid mõte jääb samaks. Kuigi ma tean, et need emotsionaalsed traumad eksisteerivad kõigest minevikus, mõjutavad nad mind tänaseni. Mul on näiteks hirm eneseavamise, läheduse ja suurema tähelepanu ees. Mind aitab vaid väga tugev enesearmastus, tahtejõud ja teadlikkus. Omades ülimalt suurt tahet ennast muuta, olen lõpuks suutnud seda hiiglast müüri lõhkuma hakata, kuid paras ports on veel järgi.

On äärmiselt oluline seda kõike teadvustada ja esitada küsimusi enda identiteedi kohta. Kust on minu uskumused või käitumine pärit ja kes ma tegelikult olen? Kui kõikidest illusoorsetest kihtidest vabaneda, siis mis alles jääb? See on müsteerium, milles peitub minu arvates kogu universumi saladus. Igatahes usun, et meie uskumused ja mõtted on lihtsalt vahendid, mis on loodud meie suurimate hüvede teenimiseks. On vajalik, et meie uskumuste süsteem maailma kohta oleks võimalikult objektiivne ning paindlik, ainult siis suudame ennast ja seejuures universumit paremini mõista. Ma ei arva, et uskumused ise aitavad meil enda tõelise olemuseni jõuda, aga siiski on võimalik nendega kasulikul moel mängida. Teame kõik, et mõtetel on väga suur jõud meie reaalsuse üle. Positiivsed uskumused enda kohta tõstavad meie enesehinnangut ning kogu elu kvaliteeti ning samas negatiivsed uskumused hävitavad meid aeglaselt ja piinarikkalt. Seega kasutagem siis pigem positiivseid uskumusi! Kui meil tööriistad juba pihus on, siis parem luua nendega midagi mõnusat 🙂
Tõsi küll, et kõiki oma mõtteid või tundeid on raske kontrollida. Aga kas seda üldse vaja on? Me ei suuda takistada linnul lendamist üle meie pea, kuid me saame tal ära hoida pesa ehitamise meie pähe!

Soovin teile kõigile illusioone paljastavat teadlikkust ja vaprust enda piiravate uskumuste ning harjumuste purustamiseks! Võtkem kätte oma võim, mis meile alati on kuulunud, ning olgem voolavad nagu vesi 🙂 Ääretu vabaduse saatel suudame olla kes iganes me soovime. Kuulake oma intuitsiooni, mis kõneleb teiega siin ja praegu, mitte programme ja uskumusi, mis on pärit minevikust või kellegi teise suust. Tehke teadlikud valikud, mis lähtuvad hirmu asemel armastusest, ja looge mõnuga!

Rahumeelne sõdalane

“Rahumeelne sõdalane” ehk “Peaceful Warrior” on film, mis põhineb Dan Millmani autobiograafilisel raamatul ja näitab ette, kuidas üks meelerahus “sõdalane” meie paradoksaalses maailmas parimal viisil hakkama saab. Ma olen seda vaadanud umbes 6 korda ja ma kindlasti vaataksin seda veel, kuna see film on täpselt minu jaoks. Juba peale esimest nägemist sai see kohe minu lemmikfilmiks, sest selle sisu on lihtsalt nii südamelähedane.

See film on noorest sportlasest, kes õpib ülikoolis ja on üsna populaarne kutt, kellel ei tundu midagi puudu olevat. Ta peab ennast õnnelikuks inimeseks, ometi ei saa ta öösiti magada. Ühel unetul ööl kohtab ta bensiinijaamas üht vanameest nimega Socrates, kes on tema jaoks puhas müstika. Danil tekib suur huvi vanamehe tegemiste vastu ning hakkab seal tihedamalt käima, omandades täiesti uue elufilosoofia.

Filmi sisu on budismiga väga tugevalt seotud ning õpetab vaatajatele iga eluhetke väärtust. See lugu pajatab aktsepteerimisest, tänulikkusest, elamisest ja rahumeelsest teekonnast. Mulle õpetas see film elu lihtsust ja erilisust, andis juurde kõvasti inspiratsiooni ja tahtejõudu tegutsemiseks. Sobib kindlasti kõigile vaatamiseks, sest on ka parajalt hollywoodilik.

Võtke endale üks mõnus õhtupoolik ja vaadake seda filmi, kas üksinda või koos sõpradega/perega. Kui teile meeldib mu blogi lugeda, siis jääte kindlasti selle filmiga rahule!

Filmi treiler