Kiire meetod selguse loomiseks

Kas Sul on mõnikord tunne, et koguaeg tahad öelda JAH, aga võib-olla on aega öelda hoopis EI?

Iga ahvatlusega kaasa minnes kaob aeg tühistele asjadele, ning raske on hoida fookust sellel, mis on tõeliselt oluline. Sellega võib kaasneda tühjuse ja mõttetuse tunne, kurbus vähesest edasiliikumisest (olles teadlik, mis on võimalik), pinged peas, ebaselgus ja vähene kontakt iseendaga. Kuhu see elu küll liigub?

Olen seda korduvalt kogenud ning mõistan, et sellisel hetkel võib elu väga keeruline ja väsitav tunduda. Siiski on olemas kiire ja efektiivne viis, kuidas KOHESELT selgust luua ja taaskord tähtsale keskenduda.

Muuda oma keskkonda

Üheks lihtsaimaks esimeseks sammuks on astuda ära kohalt, kus Sa parasjagu oled. Lülita välja kõik ebavajalik (näiteks arvuti, televiisor) ja LIIGU!

Selguse loomiseks on kõigepealt vaja VAIKUST ja RUUMI. Aega olla ISEENDAGA. Oravaratas selgust ei loo. Facebookis passimine või info tarbimine selgust ei loo.

Enne seda, kui saad öelda JAH, tuleb öelda EI!

Hinga sügavalt sisse ja välja, puhasta ennast. Lase mõtetel, pingetel ja ärevusel minna. Tee mida iganes, mis Sind lõõgastab.

Enne vastuseid peab tulema NIHE TEADVUSESEISUNDIS. See peab alati esmaseks fookuseks olema. “See on ajutine teadvuseseisund, mida saan igal hetkel muuta, et luua uus kogemus.”

Küsi õigeid küsimusi

Nüüd, kui oled AHELATEST VABA, saad hakata küsima ÕIGEID KÜSIMUSI. Meie sisemine geenius ei saa stressiseisundis vabalt mängida. Anna endale vabadus ja alles seejärel leia strateegia või lahendus.

Küsimusteks võib olla näiteks: “Mis on praegusel hetkel oluline? Mis on minu järgmine vajalik samm?” Ma arvan, et kui Sul tekib võimalus ennast kuulata, siis küsimus tekib iseenesest.

Seejärel kinnita endale, et VASTUS ON LIHTNE. Õiges seisundis tuleb ka õige vastus.

Lisalugemist: Kui muutub teadvuseseisund, muutub reaalsus

Imeline tervenemislugu – toit, trenn ja uni

Tõlkisin ära suurepärase tervenemisloo, mis on pärit raamatust Sleep Smarter ja kirjutatud Shawn Stevensoni poolt:

Olla meister magamises ei ole sama, mis olla meister pesapallis või avalikus esinemises. Sa ei võida ühtegi auhinda ega kiitust selle eest, et oled hea magaja. Magamine on enamasti midagi väga privaatset, vähemalt nii kaua kuni halb uni hakkab Sinu teisi eluosasid mõjutama.

Minu uneprobleemid olid kaalu -ja terviseprobleemide kujul terves linnas nähtavad, kuid mitmel viisil olid need siiski ignoreeritud. Kõik nägid minu lisakilosid ning suurt valu, mille käes ma igapäevaselt kannatasin, kuid keegi ei näinud minu raskeid võitlusi voodis. See oli vaikne kannatamine, mida ma kogesin täiesti üksinda. Aga õnneks paistis tunneli lõpus ka valgus.

Ma poleks suutnud leida teed tervenemise juurde ilma kvaliteetse uneta. Mõnikord paistab surreaalne, et tohutu hulk inimesi magab öösel paremini tänu minu kogemustele. Kuigi on olnud ekstreemselt raskeid aegu, ei vahetaks ma neid kogemusi mitte millegi vastu. Olen aja jooksul mõistnud, et head õpetajad kingivad meile võimaluse kiiremini kasvada. Nad pingutavad lahenduse leidmiseks, et meie ei peaks kõike seda tegema.

Meil kõigil on oma lugu, ja minu lugu on palju suurem kui vaid kvaliteetse une saladuse avastamine. Loodan, et minu lugu kuulates jõuad ka Sina imelise une ja terviseni, mida Sa isegi unenäos pole näinud.

Millest sai alguse minu lugu?

Minu ema oli mind sünnitades väga noor, seega esimesed kuus aastat veetsin ma põhiliselt oma vanaemaga, kes õpetas mulle tingimusteta armastust, õppimist ja enesekindlust. Aga ta õpetas mulle ka toitumisharjumusi, mis kestsid üle 20 aasta.

Kuigi minu vanaisa käis jahil ning kala püüdmas, ja minu vanaema kasvatas toitu aias, andis ta suurest armastusest mulle peamiselt toite, mis mulle kõige rohkem meeldisid – kalapulki, makarone juustuga, võileibu ja kartulikrõpse. Kuigi olin mõnikord nõus ka brokkolit (kui sellel oli veidi juustu peal!) ning teisi “imelikke toite” sööma, mis ei tulnud karbi seest, lubas ta mul siiski nendest keelduda. Ma tean, et ta armastas mind väga palju, kuid minu toitumismenüü viis mind haigusega varajasele kohtingule.

Ma kolisin ema juurde, kui ma olin umbes 7-aastane, omades endiselt samu toitumisharjumusi. Aga minu ema ja kasuisa üritasid mind tervislikult sööma sundida – karjudes, ähvardades ja kõike sellist tehes, mis mind tervisliku toidu juurest veelgi rohkem eemale peletas.

Nüüd oli mul isegi kergem ligipääs toitudele, mida ma vanaema juures tihti ei näinud, nagu kiirtoit ja kommid. See oli justkui unistuse täitumine: ma suutsin ühe dollari eest lausa 100 kommi saada! Tundsin, et olin rikkaim poiss kogu maailmas – ma lausa ujusin kommide keskel.

Ma sain kiirtoitu mõnikord ka vanaema juures, kuid nüüd oli see kõikjal minu ümber. See oli piisavalt odav, ning mugavus mängis suurt rolli, sest ema ja kasuisa töötasid väga pikki tunde.

Esimeste kooliaastate ajaks olin ma mõlemast keskkonnast väga palju õppinud. Ema õpetas mulle, kuidas ellu jääda. Ma õppisin mitte millestki midagi looma. Ma õppisin, et mis iganes ka eelmisel päeval poleks juhtunud, tõused sa üles, lähed tööle ja teed oma kohustused ära.

Aga vanaema õpetused mõjutasid mind kõige positiivsemalt. Ma taipasin õppimise väärtust ning kuulasin õpetajaid suure huviga. Ma sain koolis olles mitmeid akadeemilisi auhindu, ning olles näinud ümbritsevas keskkonnas narkootikumide ja alkoholi negatiivseid tagajärgi, sain ma selge pildi sellest, mida ma ei tahtnud, ning olin motiveeritud elama tervislikku elu minu enda tingimustel (kuigi ma ei teadnud, mis tervis tegelikult tähendas, ma teadsin selgelt, mida see ei tähendanud).

Saatuslik pööre

Minu pingutused narkootikumidest ja alkoholist eemale hoiduda ning koolis häid tulemusi saavutada töötasid üsna hästi. Kuid minu toitumisvalikud hakkasid raskelt kätte maksma. Esimene hoiatussignaal tuli siis, kui olin 15-aastane. Olin väga tasemel kahevõistleja, olles sooritanud 4,5 sekundiga 40 jardi (36,5 m.) jooksu enne ameerika jalgpalli hooaega. Olin valmis avastamiseks, milleks ma tõeliselt võimeline olin…. kuid saatusel olid teised plaanid.

Ühel päeval harjutusrajal tegin aja peale 200 meetrise jooksu. Sellel hetkel, kui ma sirgjooneliselt rajalt hakkasin kurvi võtma, murdsin ma enda puusa.

Mitte mingi trauma ega kukkumise tagajärjel, vaid lihtsalt puhtast jooksmisest. Ma ei teadnud, mis oli toimumas. Arvasin, et tegu oli vaid lihasrebendusega, kuid kui arst minu jalast röntgenpildi tegi, nägin oma pealmist puusakonti lahti rippumas.

Ma tegin läbi tüüpilise ravikuuri: ultraheli, jalale mittetoetumine ja põletikuvastaste ravimite võtmine. See oli lahe, et ma sain karkudega kõndida ning koolitundidest varem ära minna, kuid keegi ei peatunud küsimaks: kuidas suutis 15-aastane poiss oma puusa murda? Selline asi juhtub tavaliselt vaid vanuritega. Kuidas see sai minuga juhtuda?

Minnes ajas pärast tosinat väiksemat vigastust edasi, diagnoositi mind 20-aastaselt degeneratiivse luu -ja diskihaigusega. Puudus ravi. Puudus lootus paraneda (heatahtlike tohtrite sõnul).

Kui esimene arst mulle seljapilti näitas ja diagnoosi määras, küsisin optimistlikult: “Kuidas me seda parandame?” Ta vaatas mind kaastundega ning lausus: “Poja, see on ravimatu. Sul on 80-aastase selgroog. Ei ole midagi, mida me teha saaks. Me hangime sulle mõned ravimid, et seda haigust ohjeldada, kuid see on midagi, millega sa pead terve elu elama. Mul on kahju.”

Segaduses ja pettunud, läksin ma arstikabinetist minema ning olukord läks päevade, nädalate ja kuude möödudes vaid hullemaks. See oli kindlasti minu elu kõige pimedam aeg. Ma pidin loobuma paljudest kolledžitundidest, sest liikumine oli lihtsalt niivõrd raske. Kõndimise ajal oli olukord enam-vähem okei, kuid üles tõustes või pikali heites tundsin ma valusat elektrilist šokki, mis jalga mööda alla liikus. See pani mind võpatama ning tõmblema, mis oli piinlik ja tekitas püstitõusmise ees suurt hirmu.

Kaks ja pool aastat hiljem olin juurde võtnud 23 kilo. Jälgides arsti soovitusi olla minimaalselt aktiivne, jätkasin ma keharasva kogumist, tüüpilise kolledžitoidu söömist ja videomängude mängimist. Ma jätkasin erinevate arstide külastamist, et lootust taastada, kuid see ei tulnud kunagi. Alati räägiti samast ajast: ravimid, voodipuhkus ja “mul on kahju, et sinuga nii läks.” Aga ühel öösel muutus kõik…

Teine võimalus

Ma istusin voodiäärel oma ravimipudeliga, mis oli minu pihus igal õhtul enne magamaminekut, sest ma ei suutnud ilma ravimita magada. Ma jõllitasin seda pudelit ning meelde tuli pilt vanaemast…

Ta ütles mulle alati, kui eriline ma olin. Ta ütles kõigile, et ma teen siin ilmas suuri tegusid. Aga siin ma olin, täielikult eneseusku kaotamas.

Sellel momendil taipasin, et ma olin oma lootuse liigselt arstide kätte usaldanud. Kuigi nad tahtsid vaid parimat, ei kõndinud nad minu kingades, ega saanud mitte kunagi öelda, milleks ma tegelikult võimeline olen.

See oli hetk, mis muutis minu elu täielikult. Ma tegin OTSUSE terveneda, mida enamik inimesi kunagi ei tee. Enamasti me loodame, soovime või proovime, et asjad paremaks muutuksid. Isegi kui palvetame, teeme seda kõige tähtsama komponendita, milleks on usk.

Sõna otsus (ingl k. decision) pärineb ladinakeelsest sõnast de, mis tähendab “millestki,” ja cider, mis tähendab “ära lõikama”. Seega kui sa teed tõelise otsuse, lõikad sa ära võimaluse, et midagi muud saaks selle asemel juhtuda! Pole olemas muud valikut peale selle, mille oled ära otsustanud. Juhtub, mis juhtub, aga sa teed mida iganes, et oma visioon ellu äratada. Ja minu visiooniks oli tervis.

Toitumine

Ma olen loomupäraselt väga analüütiline inimene ning soovin teada, KUIDAS miski töötab, mitte toetuda vaid faktile, et see töötab. Lisaks uuele otsusele ja inspiratsioonile koostasin ma reaalse plaani, mis koosnes kolmest komponendist.

Millegipärast küsisin ma arsti käest (kes mulle esmase diagnoosi andis), kas sellel seisundil võib olla midagi pistmist sellega, mida ma sõin, või kas teistsugune treening võib aidata. Ta vaatas mind nagu ma oleks Kuu pealt kukkunud, ning ütles: “Sellel ei ole absoluutselt mingitki seost sellega, mida sa sööd. Ja harjutuste tegemine sind ka ei aita.” Siis kirjutas ta mulle ravimiretsepti, et tablette süüa. Aga see ei tundunud mulle kunagi sobivat.

Kui ma pidin neid tablette igal päeval alla neelama, siis ilmselgelt mängib rolli see, mida ma oma suhu panen! Kõik, mida ma oma kehasse panen, on oluline!

Selle vaistliku eelaimusega otsustasin ma oma toitumismenüüd muuta. Nagu sa võid ette kujutada, koosnes minu toidulaud peamiselt sõõrikutest ja pitsast, seega ei olnud see kõigest lihtne jalutuskäik pargis. Ma pidin selle kergeks muutma, seega ma tegin kõike, mida ma teha suutsin.

Ma lõpetasin kiirtoidu söömise ning hakkasin samasuguseid toite ise valmistama, tõstes tunduvalt toiduainete kvaliteeti. Burgerite, friikartulite ja limonaadide asemel hakkasin ma ostma maheliha, orgaanilisi ahjufriikaid ja juurvilju, mis mulle meeldisid (tavaliselt brokkoli koos juustuga). Limonaadi ja piimakokteilide asemel jõin ma vett nii nagu mulle oleks selle eest makstud.

Märkasin selliseid väikseid muudatusi tehes suuri edusamme. Mul oli vähem põletikku, rohkem energiat ning isegi kaal hakkas meeldivamaid numbreid näitma.

Ma uurisin ja õppisin nagu segane, ning tegin selgeks, millest mu luud ja seljadiskid üldse koosnevad, ning mida on vaja, et neid tervena hoida. Hakkasin haiguste asemel uurima tervist, ning leitu šokeeris mind. Taipasin, et minu luudel oli vaja väävlit sisaldavaid aminohappeid, polüsahharaade, magneesiumit, ränidioksiidi (silikat) ja vitamiin C-d, mida ma kiirtoidust kunagi ei saanud. Ma uurisin välja, millised toidud neid toitaineid sisaldavad, ning kui mulle ei meeldinud neid süüa, tegin ma neist mahlu või maitsvaid smuutisid.

On kriitiline aru saada, et sinu keha vajab toorest materjali, et ennast üles ehitada. Kui sa ei anna oma kehale vajalikke toitaineid, siis kuidas ta suudabki oma tööd teha? Ma kogesin kroonilist alaarenemist ning see oli ime, et ma enne katkiminemist üldse 15-aastaseks elasin. Mul oli nii suur puudus vajalikest toitainetest, et minu tervis polekski ilma nendeta naasenud. Aga toit ei olnud ainus asi, mida ma muutma pidin.

Liikumine ja kvaliteetne uni

Pärast toidumenüü paranemist hakkasin ma taaskord trenni tegema. See ei olnud midagi ekstreemset, vaid ma tegin seda endale sobivas tempos. Alustasin statsionaarsest jalgrattast, siis jätkasin kõndimisega, siis tegin sörkimist, raskuste tõstmist ning lõpuks suutsin teha ka “normaalseid” tegevusi. Sinu keha vajab liikumist, et ennast tervendada. Isegi kui räägime võimsatest toitainetest, vajab meie keha liikumist, et need efektiivselt imenduksid.

Puutusin kokku ühe uuringuga, mis tehti võistlushobuste peal. Kui võistlushobune oma luu murrab, tähendab see väga suurt materiaalset kahju, nii et nende luude tugevusse pannakse suurt rõhku. Selles uuringus anti hobustele toidulisandeid lisaks tavapärasele toidule ning avastati, et luutihedus oluliselt ei muutunud. Aga kui nende hobustega lisaks veel jalutati, nägid uurijad märgatavat luutiheduse paranemist.

Ma sain sellele pihta! Tõeline toit ja liikumine võrdub olulise tõenäosuskasvuga, et minu visioon realiseeruks. Aga siiski oli plaanil üks puuduv lüli…

Olles hoolsam ja tähelepanelikum oma toitumise suhtes, hakkasin ma loomupäraselt varem magama ning ärkama. Esiteks olin ma ülipõnevil, et minu elu oli muutumas, ning teiseks oli mu keha une suhtes väga nõudlik. Ma hakkasin taipama, kui oluline on uni, kuid mitte veel nii tugevalt, kui aastaid hiljem oma kliinilist praktikat tehes.

Keha terveneb kõige hoogsamalt siis, kui sa magad. Kvaliteetne uni oli just see puuduv lüli, mida ma lõplikuks tervenemiseks vajasin. Ning minu kolmest sambast koosnev plaan oli tervikuks saanud – õige toitumine, piisav liikumine ja hea uni.

Kuus nädalat pärast minu otsust, mille tegin oma voodiäärel istudes, olin ma kaotanud 13 kg keharasva. Tundsin täielikku transformatsiooni enda energiatasemes ning mis kõige tähtsam – valu, mida ma igapäevaselt 2,5 aastat kogesin, oli kadunud!

Ma olin väga üllatunud. Kuidas see võimalik oli? Aga siis hakkas kõik paika loksuma. Sinu keha toimib tõesti kasuta-või-kaota alusel. Kui paned lahase oma käe ümber, hakkavad lihased ja koed atrofeeruma. No mul oli lahas terve keha ümber – psühholoogiline vangla, milles olin jõetu ning vaevalt liikuv. Ma lausa kartsin liikumist.

Aga kui ma hirmu eemale lükkasin ja rakendasin asju, mida mu geenid minult ootasid, ning võtsin enda keha eest vastutuse, tulin ma lahasest välja ning ma ei saanud vaid oma vana elu tagasi – ma sain omale veelgi parema elu!

Imelise elu algus

Ma käisin sel ajal endiselt ülikoolis ja kõik õpetajad ning õpilased hakkasid minult küsima, mida ma olin teinud. Mäletan, et kõndisin parasjagu klassist välja, kui õpetaja mind peatas. Ta vaatas mulle otse silma ning küsis: “Mis juhtus? Sa näed nii terve välja!” – nagu mingi õnnetus oleks juhtunud.

Ma ei näinud välja vaid inimene, kes oli kaalu langetanud. Ma nägin välja inimene, kes oli säravalt terve. Minu nahk läikis, mu keha oli tugev ning ma kõndisin enesekindlusega, mida vähesed varem näinud olid. Ma kõndisin enesekindlalt, sest ma suutsin kõndida, ning ma taipasin, et alati on olemas võimalus kogu elu ümber pöörata.

Umbes 9 kuud hiljem (hetkest, mil tegin otsuse), läksin ma tagasi oma endise arsti juurde. Ta pani seljapildi seinale ning vaatas seda, käsi lõual, nii pikka aega, et see tundus justkui igavik. Ta pöördus minu poole ning ütles: “Mida iganes sa teed, jätka seda. Asjad paistavad väga head. Ma ei ole kunagi selliseid tulemusi näinud.” Kaks nihkunud seljadiski (L4 ja L5/S1) olid iseseisvalt tagasitõmbunud, ning “mahlasus” oli diskidele tagasi tulnud.

Ma kõndisin sealt välja uhiuue maailmanägemusega ning ma teadsin, et kõik minu kogemused teenisid suuremat eesmärki.

Õpilased, õpetajad ja terve personal minu ülikoolis hakkasid minu käest abi küsima. See oli minu karjääri sünd. Ma sain treenerina sertifitseerituks ning vahetasin kõik oma ülejäänud kolledžiained kursuste vastu, mis olid pisutki tervisega seotud.

Sellest ajast peale olen personaalselt töötanud tuhandete inimestega ning mõjutanud sajatuhandeid inimesi enda raamatute, kõnede, töötubade ja podcasti kaudu, ning mõjuulatus kasvab iga päev. Mul on nii palju tänulikkust kõige selle vastu, mida ma läbi elasin, ning ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Rasked ajad ongi need, mis toovad meis kõige ilusama nähtavale. Minu elukogemused võimaldavad mul nii paljude inimeste elusid teenida, et tänulikkus ei ole isegi piisavalt tugev sõna, et oma tundeid kirjeldada.

Tahan sinuga oma lugu jagada, sest siit on väga palju õppida. Esitaks… otsused! Esineb omapärane jõud selles, kui millelegi täielikult pühendud. Kui sa saad kontakti väega, mis ütleb “Tulgu, mis tulgu! Mitte miski ei saa mind peatada!”, suudad sa ellu viia väga imelisi muutusi. Olgu see kas uneharjumuste muutmine või mingu muu valdkond, sa võid kogeda mitmeid väljakutseid, kuid sa leiad alati väljapääsu tänu sellele, et kasutad enda sünnipärast võimet VALIDA.

Teiseks.. toitumine, treening ja uni. Sa saad otseses mõttes otsustada, millest sinu rakud ja koed koosnevad. Sinu otsused selle kohta, mida oma toidulauale paned, ei mõjuta vaid sind, vaid need mõjutavad IGAT OSA sinust. Kogu jõud on sinu kätes.

Treening ei seisne vaid lamedas kõhus ja kuuspakklihastes. Muidugi võivad need selle hulka kuuluda, kuid treening on midagi palju tähtsamat. Treening tõstab radikaalselt toitainete imendumist ning mis veel tähtsam – see aitab kehal puhastuda ainevahetusjääkidest liigutades sinu lümfisüsteemi ning viies kehast mürkaineid välja.

Kui minna üks nõks edasi, on olulisem tegeleda pigem liikumisega kui treeninguga. Treening on midagi sellist, mida inimesed teevad võib-olla tunni päevas, kuid mis saab ülejäänud 23 tunnist? Inimesed, kes teevad tund aega trenni, on kõigest 4% aktiivsemad kui inimesed, kes ei treeni üldse. Muidugi on see 4% väga oluline, kuid liikuva ja tervisliku elu elamine ei ole tänasel päeval valik. See on midagi, mida sinu geenid sinult ootavad!

Uni toimib kui jõu kordistaja. See võimendab kõige imelisemal viisil kõiki tulemusi, mida sa toitumisest või liikumisest saad, kui sa vaid sellel juhtuda lased. Sinu unekvaliteet ning elukvaliteet käivad käsikäes. Õppides targalt magama, teed sa endale ühe väärtuslikuima teene kogu sinu eduka elu jooksul. Soovin sulle kvaliteetset und ning imelist tervist igaks päevaks!

Allikas: Sleep Smarter – Shawn Stevenson
Lisalugemist: Uni on edu salajane kaste

Uni on edu salajane kaste

Uni on edu salajane kaste, mida esmapilgul keegi märgata ei oska, kuid on äärmiselt oluline, et kasvada iseenda parimaks versiooniks. Pole ühtegi osa Sinu mentaalsest, emotsionaalsest või füüsilisest võimekusest, mis pole mõjutatud Sinu une kvaliteedist.

Tänases kiires ühiskonnas kannatavad miljonid inimesed kroonilise unepuuduse ning sellega kaasnevate tagajärgede all. Immuunsüsteemi rike, diabeet, vähk, ülekaalulisus, depressioon ja mälukaotus on kõigest mõned neist. Enamik inimesi ei taipa, et nende järjepidevad uneprobleemid on katalüsaatoriks haiguste ja ebasoovitud väljanägemise kujunemisel.

Uuringud on näidanud, et kõigest üks unetu öö võib teha Sind sama insuliiniresistenseks kui inimese, kellel on II tüüpi diabeet. See tähendab kiiremat vananemist, vähenenud libiidot ning üleliigse rasva kogunemist. Nüüd vaata seda nädalate, kuude või isegi aastate raames, ning Sa taipad, miks võib unepuudus nii suur probleem olla.

Kanada Meditsiini Assotsiatsiooni Teatajas avaldatud uuring näitas, et unepuudus on otseselt seotud kaalulangetamisraskustega. Katsealustele anti sama treening -ja toitumisprogramm, kuid need, kes magasid öösel vähem kui 6 tundi, kaotasid järjepidevalt vähem kaalu ja keharasva kui need inimesed, kes magasid öösel üle 8 tunni. Kas suurepärase kvaliteediga uni võib olla puuduv komponent toitumise ja treeningu kõrval, et kaalust alla võtta?

Teised uuringud on näidanud, et unepuudus soodustab vähki, Alzheimeri tõbe, depressiooni ning isegi südamehaigust. Üks taoline uuring jälgis 98 000 inimest 14 aasta vältel ning avastas, et naised, kes magasid vähem kui 4 tundi, surid südamehaigusesse kaks korda tõenäolisemalt.

Meestel kipub olema ka tavapäraselt suurem tõenäosus südamehaigusesse surra, kuid unepuuduse lisandudes on südamerabandus 2 korda tõenäolisem ning insult 4 korda tõenäolisem.

Selgub, et 60% ameeriklastest kogeb igal öösel või vähemalt igal teisel öösel uneraskusi. Unepuudus on arenenud maades argipäevane nähtus. Tõendid viitavad sellele, et läänemaailmas magatakse öösel keskmiselt 1,5-2 tundi vähem kui alles sajand tagasi. Millegipärast me oleme “unustanud” teha midagi, mis peaks inimolenditele täiesti loomulik olema.

Kurjad geenid

Paljud inimesed on teadmatult sattunud idee ohvriks, et kõike kontrollib geneetika. “Mul on südamehaiguse geenid; mul on artriidi geenid; mul on tõeliselt tugevad ülekaalulisuse geenid, mis ei lase mul kitsastesse teksadesse mahtuda!”

Kuigi geenid mängivad meie tervise juures väga suurt rolli, ei ole mingil juhul tegemist loo alguse või lõpuga. On olemas õitsev teadusala nimega epigeneetika, mis vaatab meie geneetilisi iseärasusi hoopis uuel viisil. “Epi” tähendab ülevalpool, ehk jälgitakse seda, mis geneetikat juhib.

Tuleb välja, et geenid ei kontrolli otseselt meie tervist, väljanägemist ja isiksust nii nagu paljud meist on uskunud. Meie geenid on nagu projektiplaanid, mis sisaldavad erinevaid võimalusi, kuidas meie struktuur luuakse.

Geneetikateadus on avastanud, et inimesed jagavad kollektiivselt 20 000 kuni 25 000 geeni. See number on originaalse 100 000 geeniga võrreldes drastiliselt muutunud ning kahaneb tõenäoliselt ka tulevikus, kui tehnoloogia areneb ja täpsemaks muutub. Seega tekib küsimus: kui meil on samasugused 25 000 geeni, kuidas me nii erinevad välja näeme? Miks me kogeme niivõrd erinevat tervist ja elu?

Lihtsalt öeldes on meie keskkond, elustiil ja otsused (kas teadlikud või alateadlikud) juhtivaks teguriks, mis määravad ära, millised geenid meie igapäevaelus avalduvad. Meil kõigil on geenid haigusteks, kuid mõned inimesed ei koge neid iial. Meil kõigil on geenid optimaalseks terviseks, kuid mõned inimesed ei suuda neid realiseerida.

Tänapäeval peame olema piisavalt väestatud, et võtta vastutus oma tervise eest. Aga samas ei ole siin midagi uut. Me teame, et inimene on tõenäolisemalt tervem, kui ta ei suitseta iga päev paki sigarette. Füüsilised muutused, mis suitsetamise tagajärjena tekivad, on osa geneetilisest väljendusest, mille aluseks on otsus sigarett suhu panna.

Samuti teame, et söödav toit mõjutab drastiliselt meie väljanägemist ning enesetunnet. On olemas isegi teadusala nimega nutrigenoomika, mis uurib iga suupiste mõju geneetikale. Nüüd laienda neid teadmisi unemaailmasse. Pole ilmselt olulisemat mõju enesetunde ja välimusele kui meie une kvaliteedil.

Praegustes Neuroloogia ja Neuroteaduse Aruannetes avaldatud uurimus leidis, et uni mängib tohutut rolli meie DNA ja RNA funktsioneerimises. Avastati, et geneetilised mehhanismid on bioloogilise kella poolt selgelt kontrollitud ehk Sinu uni määrab ära, kui kvaliteetseid koopiaid Sinu keha “välja prindib”.

Uneteemaline töötuba

30. oktoobril kell 18:30 Kristalliharmoonias toimub minu esimene töötuba, mida aitab mul korraldada Sisemina.

Ühiskonnas, mis on ületöötanud ning vähepuhanud, on unepuudusega seotud probleeme olulisem märgata kui kunagi varem. Kuigi me räägime töötoas ka uneprobleemide negatiivsest mõjust, paneme kõige suurema fookuse sellele, kuidas tõsta unekvaliteeti juba KOHE ning vältida, et kroonilised hädad üldse tekivad.

Aga kuidas on produktiivsusega? Esmaspilgul tundub, et kauem töötamine ja unetundide kokkuhoidmine suudab meid kiiremini eesmärgini viia, kuid uuringud ja praktilised kogemused on 100% veenvad, et kui Sa ei maga hästi, muutud Sa aeglasemaks, vähem loovaks, ning Sa koged rohkem stressi. Nii suudad kasutada vaid osakese sellest, milleks Sa tõeliselt võimeline oled.

Vana iiri vanasõna ütleb: “Lõuatäis naeru ja pikk uni on kaks parimat arstirohtu.” Anname Sulle efektiivsed ja praktilised strateegiad, mis aitavad Sul kogeda nii kvaliteetset und kui võimalik. Kokkuvõttes naerad ka rohkem!

Sa väärid olla terve, õnnelik ja küllastunud. Imelise une kogemine on selles loos väga oluline komponent, ning see töötuba on selleks, et aidata Sul sinna jõuda!

WORKSHOPIS SAAD TEADA

Kuidas aitab uni:

– soodustada edu ja tervist;
– vähendada põletikku ja valu;
– vähendada tunduvalt vähi ja muude haiguste riski;
– tugevdada immuunsüsteemi;
– tasakaalustada hormoonsüsteemi;
– langetada kaalu;
– tervendada nahka ja anda nooruslikuma väljanägemise;
– saavutada tippenergiataset;
– suurendada eluiga;
– püsida intelligentse ja produktiivsena

Räägime kõige põnevamatest ja olulisematest kaasaegsetest uneuuringutest. Vaatame lähemalt, kuidas on kvaliteetne uni aidanud inimestel haigustest terveneda. Mil viisil luua ideaalset magamispaika. Kuidas “häkkida” päevavalgust tsirkaadiarütmide reguleerimiseks. Kuidas tagada sügav uni nii toitumise, treeningu, meditatsiooni kui ka muude nippide abil. Kuidas uua ideaalset õhtu -ja hommikurituaali, et tagada püsiv edu ja produktiivsus.

Facebooki üritus: Uni – edu salajane kaste
Registreerumine: http://bit.ly/2gjjn5E

Lisalugemist: Hommikurituaal on tugev edu vundament

Kuidas vabaneda nohust… päriselt?

Mõned aastad tagasi, kui mu eluviis oli sarnane teiste lähedaste, sõprade või koolikaaslastega, kogesin ma igal hommikul suurt ummistust enda nina -ja kurgupiirkonnas. Päevasel ja õhtusel ajal ei tundunud probleemi olevat, aga kui hommikul üles ärkasin, pidin alati nina nuuskama: see lausa voolas. Mitmeid kordi esitasin endale küsimuse, et miks see küll nii on – ma ei saanud sellest aru. Aga kuna nina -ja kurguprobleemid on teatavasti igapäevased nähtused, ning see ei seganud mind suurema osa ajast, harjusin ma sellega lihtsalt ära.

Siiski ei saanud ma kunagi lõplikult rahu, sest küsimused ei lakanud kerkimast. Ma ei suutnud enam pimeduses olla, sest minu teadlikkus oli selleks ajaks juba piisavalt avardunud. Kogedes samal ajal ka kõrvetisi, liighigistamist, allergilisi reaktsioone, aknet, liigset lima soolestikus ning söömisjärgset väsimust ja iiveldust, sai mul sellest olukorrast kõrini ning ma hakkasin otsima vastuseid. Oli ilmselge, et ma pidin midagi muutma, küsimus oli vaid mida.

Pärast otsust leida tervenemiseks vajalikud vastused, jõudsid minuni paar dokumentaalfilmi terviklikust taimetoidust ja toiduainetööstusest (Forks Over Knives, Food Inc. jt.) ning minu ees avanes täiesti uus maailm. Kuna ma olin minevikus juba erinevate teadlikkust tõstvate filmidega nagu Zeitgeist kokku puutunud, ei olnud uus informatsioon mulle üllatav, sest ma teadsin, et siin ühiskonnas ei ole asjad päris korras.

Uued vastused vaid kinnitasid seda, mida olin varem tundnud, ning mis kõige tähtsam – need pakkusid lahendusi! Kuna ma olen positiivsetele lahendustele orienteeritud inimene ning võtan vastutuse oma elu eest, oli kogu nähtu minu jaoks hulga loogilisem kui ebamäärased ja absurdsed ideed, et “selline on elu ja midagi pole parata.”

Olin kõigest ühe nädala taimetoitu söönud, kui vabanesin juba suurema osa nimetatud sümptomitest. Tundsin, et toit ei ajanud südant enam pahaks, vaid ma tundsin ennast kergemalt ja puhanumana. Ükshaaval hakkasid kaduma kõrvetised, erinevad nahaprobleemid ja muud nähtused.

Peatselt avastasin ka toortoitumise ning hakkasin põhiliselt puuvilju ja salateid sööma. Sellega kaasnesid küll mõned teised mured, sest paari aastaga läksin tasakaalust liigselt välja, kuid sellel hetkel tundus see parim otsus ja mu keha sai tõeliselt võimsa puhastuskuuri.

Terve nahk puhastus nii hästi, et ühtegi täppi või punni polnud enam märgata, tundsin ennast energiliselt ja kergelt nagu lapsepõlves, lõppes ära liighigistamine ja sellele järgnenud allergiline reaktsioon (eritasin nüüd naha kaudu hulga vähem toksiine), ning kadusid ära ka mind tihti külastanud külmetussümptomid. Olin täielikus eufoorias.

Avastasin, kui palju saasta mu keha oli täis olnud, sest minu ninast voolas lima isegi mitu nädalat kuni see ühel hetkel lõppes. Pärast seda olin ma maksimaalselt ühe korra aastas haige (ja kui vaid toortoitu sõin, siis see oli ka väga lühiajaline – vaid nohu ilma kurguvalu ja palavikuta) ning kogesin nohu vaid siis, kui hakkasin sööma vanu toiduaineid. Mäletan, et kui proovisin üle pika aja näiteks saia süüa, siis mul hakkas juba minuti pärast nina tilkuma – reaktsioon oli lihtsalt nii ilmnähtav.

Hetkel ma toortoitlane enam pole, kuid taimetoitu süües on mu tervis ja immuunsüsteem endiselt väga heal tasemel. Olen aastaid eksperimenteerides aru saanud, millised on suurimad limatekitajad ja probleemseimad toiduained. Kui rääkida vaid puhtuse aspektist, siis parima tulemuse annavad puuviljad, kuid hea tervise juures püsida on võimalik ka küpsetatud terviklikku taimetoitu süües.

Mis on nohu?

Nohu peetakse enamasti külmetussümptomiks: kui nina tilgub, oled järelikult “külma saanud.” Tõsi küll, et talvisel ajal väljas käies on nina limasem, sest see on keha naturaalne kaitsereaktsioon, kuid miks on meie nina üleliia niiske igal aastaajal ja mõningatel juhtudel ka igal päeval?

Mitmed minu sõbrad ja lähedased on kurtnud selle üle, et nohust ei saa lahti – tee, mis tahad. Mõned kasutavad arstide poolt pakutud ravimeid, mõni kasutab looduslikke antibiootikume nagu küüslauk. Kroonilise nohu korral on tohtritel isegi erilisi protseduure varuks, näiteks ninavaheseina operatsioon, mis paneb “asjad paika” ja vabastab inimese nohumonstrumist… loodetavasti.

Ma ei taha väita, et ükski nendest meetoditest (mõtlen siinkohal looduslikke abivahendeid) ei too meile kasu, kuid tahan tähelepanu osutada, et kogu trall käib ümber selle, et midagi JUURDE VÕTTA ja haiguse vastu võidelda, kuid väga harva otsustatakse millestki LOOBUDA.

Avaldan teile nüüd saladuse, millest peaaegu keegi ei räägi. Nohu peamine põhjus ei seisne mitte bakterites ega ka miinuskraadides. Bakterid on meie sanitarid – need aitavad prügi välja viia, kuid ei ole haiguse algpõhjuseks. Isegi, kui neid on liiga palju vohama hakanud ja tekitavad sellega probleeme, sõltub see peamiselt meie elustiilist, sest bakterid vohavad seal, kus on neile kõige parem keskkond ehk kõige rohkem süüa.

Külmetushaiguste peamine põhjus seisneb selles, mida me sööme ja kui tõhusalt saab keha selle töötlemisega hakkama. Seega on oluline nii toidu valik, seedimisvõime kui ka võime puhastuda toitumisjärgsestest jääkidest (põhjus, miks kõhukinnisus või soolestikubakterite disharmoonia on tervisele laastav).

Kui keha ei suuda toime tulla jääkainete ja mürkidega, mis tulevad välisest keskkonnast (hõlmab rohkem kui toitu), ja need kuhjuvad, vallandab keha põletiku ja sellega kaasneva puhastusreaktsiooni. Bakterid mängivad selles muidugi oma rolli, aga tervenemiskriisi algataja on keha ise! Ja kõige tüüpilisemad kohad, kust jääkained koos limaga väljuvad, ongi nina -ja kurguteed lisaks nahale ja soolestikule.

Ummistusele ei järgne alati puhastumiskriisi, mis jalust maha võtab, vaid puhastumine toimub ka järk-järgult, enamasti hommikul, kui keha on saanud terve öö paastuda ja puhata. Olen tähele pannud, et mitmed minu “külmetussümptomid” on alguse saanud just siis, kui ma päeva esimese söögipalaga venitan. Keha tajub seda hea võimalusena, sest energiat hoitakse seedimise arvelt kokku, ning hakkab koheselt tubasid tuulutama. Kokkuvõttes ON SEE HEA! Meie eesmärk seisneb vaid keha toetamises (kõigega, mis aitab lümfi -ja immuunsüsteemi) ja algpõhjuse kõrvaldamises (vältides ebasobivaid toite).

Maailmas on nii palju inimesi, kes on nohust vabanenud vaid toidumenüü muutmisega. Aga kui inimesed arstide jutule lähevad, siis nad ei oska sellist lihtsat asja soovitada! See on ülim totrus, mis ajab mind mõnikord väga marru, kui ma selle peale mõtlema hakkan. Vastused on meie nina all, aga ometi nendest ei räägita. Samas siin polegi midagi imestada, sest tõde on valus kuulata. Palju kergem on olla ohver ning süüdistada ükskõik keda või mida peale enda elustiili. Kui võtame vastutuse, muutub kogu meie reaalsus.

Kiireim viis nohust vabanemiseks

Kuna nohu on organismi loomulik kaitsemehhanism, et väljutada jääke ja puhastuda toksiinidest, ei ole vaja nohu peatada, vaid lõpetada koheselt limatekitavate toitude tarbimine ja lubada kehal rahus toimetada. Viimasele aitame kaasa vedelike tarbimisega, puhkamise ja paastumisega (veepaast on kõige efektiivsem, mahlad ja puuviljad järgmistena), kvaliteetse une ja positiivsete mõtetega (olles tänulik tervenemise eest, mitte hirmunud bakterite rünnaku pärast).

Tegu ei ole kiire lahendusega lühiajalises plaanis, vaid pikaajalises plaanis. Eesmärk ei ole suruda alla sümptomit, vaid mõista selle olulisust ning tagada tingimused, mis võimaldavad kehal teha seda, mis on puhtuse säilitamiseks vajalik. Tuleb aru saada, et igasugune kehasümptom on VAJALIK ja sellel on PÕHJUS. Küsimus on vaid selles, kuidas toimida nii, et seda sümptomit enam vaja poleks? Kõrvaldades algpõhjuse, kaovad ära ka sümptomid. Kui tuba on tolmune, siis me ei taha vabaneda tolmuimejast, vaid sellest, mis tolmu tekitab.

Millised on siis need limatekitavad toidud? Kui keegi tahab sellega väga sügavale minna, siis soovitan lugeda Arnold Ehreti raamatut “Limavaba toit” või otsida internetist “Mucusless Diet Healing System,” kuid kõige tähtsam asi, mida toitumismenüüs muuta, on loobuda KOLMEST VALGEST: jahust, piimast ja suhkrust.

Igal inimesel on unikaalne keha, ja toiduained, mis tekitavad ühes inimeses rohkem lima, ei pruugi teises seda nii palju tekitada, kuid jahutoodetest, piimatoodetest ja rafineeritud suhkrust loobumine on kuldreegel. Ja kui nendest midagi eraldi välja tuua, siis rõhutaks isegi piimatooteid.

Piimatooted on ilmselt kõige suuremad limatekitajad maailmas, sest inimorganism ei ole loodud laktoosi seedima. Ja isegi juhtudel, kui on olemas vastav kromosoomi mutatsioon (enamasti põhja-eurooplastel, kes piimatooteid rasketel aegadel tarbisid, et mitte nälga surra), mis võimaldab laktoosi seedimiseks vajalikku ensüümi toota, ei suuda me siiski piimvalku ehk kaseiini lõhustada. Ja kõik, mis ei ole mõeldud söömiseks, põhjustab suuremat limaeritust ning pikema tarbimise korral ka raskemaid tagajärgi.

Olen isiklikult kokku puutunud inimestega, kes on vabanenud astmast vaid piimatoodetest loobumisega. Ka kuulus kõnemees nimega Eric Edmeades on rääkinud isikliku loo sellest, et ta ei suutnud noores eas lausa 10 aastat nina kaudu hingata kuni lõpuks kuulas sõbra soovitust ja loobus piimast. Piimatoodete kahjulikkusest räägivad ka lauluõpetajad ja spetsialistid, kes tegelevad nina -ja kurguprobleemidega.

Kui olin toortoitlane, siis ausalt öeldes tekitas peaaegu iga küpsetatud toit mul nohureaktsiooni, kuid küpsetatud toiduga uuesti harjudes on nende sümptomide hulk vähenenud. Võimalik, et keha hakkab seda kuhugi mujale talletama ning võtab sundpuhkuse (palavik, nohu ja nn. gripp), kui teatud piir on ületatud, aga ilmselt mängib suurt rolli ka seedimisvõime. Kui seedimine on nõrk, siis toiduained ei lagune piisavalt väikesteks tükkideks ning organism eritab enda kaitsmiseks rohkem lima. Ja tõene on ka see, et kui Sa mingid toidugrupid enda menüüst pikaks ajaks välja jätad, siis Sa ei suuda neid enam nii efektiivselt seedida.

Ma tõesti ei tea, mis on lõplik tõde, ning vaatlen enda kogemusi ja eksperimenteerin siiamaani, kuid olen veendunud selles, et taimetoitu süües on mul hulga vähem lima kui oli tavatoitu süües, ning põhirolli mängis selles “kolmest valgest” loobumine. Tunnistan, et puuvilju süües tundsin ennast kõige puhtamana, kuid kuna ma ei suutnud seda elustiili erinevatel põhjustel jätkata, siis ma ohverdasin selle täieliku puhtuse ning valisin hoopis meelerahu. Tulevikus katsetan kindlasti uuesti, ja soovitan toortoitumist proovida ka teistel (vähemalt lühiajaliselt), kuid hetkel soovin rõhutada, et suurteks muutusteks piisab ka terviklikust küpsetatud taimetoidust.

Seega mängib toitumine külmetushaigustes väga suurt rolli – otsesemalt kui enamik inimesi arvab. Ma ei ütle, et ma toitun alati mainitud põhimõtete järgi, sest ka minul on tulnud mõnikord mõte: “Ah, mis see ikka hullu teeb, kõik inimesed ju söövad nii, ning vahel tuleb nautida ka.” Siiski on kogemused näidanud, et igal teol on oma tagajärg ning igal naudingul ka oma valukülg. Vahel võib muidugi erandeid teha, aga seejuures tee seda teadlikult ja ära unusta, et Sa kannad täielikku vastutust oma tervise ees!

Lisamaterjalid

  1. Hämmastavad udarad – mida piim endast kujutab?
  2. The Human Diet – Dairy Delusion
  3. Arnold Ehret – Mucusless Diet Healing System
  4. Robert Morse – Detox Miracle Sourcebook

Miks on oluline eluplaani loomine?

Kas on Sul mõnikord tunne, et elu on sõitnud “rööbastelt välja”? Või kell muudkui tiksub, aga elu ei tundu tähendusrikkasse kohta jõudvat?

Kui nii, siis kindlasti pole Sa üksi, sest väga paljud inimesed tunnevad, et elust jääb midagi olulist puudu. Vähesed tahavad küll sellele otse vaadata ning seepärast viivad nad oma tähelepanu pigem sisemaailmast eemale, kuid lõplikult ei ravi tühjust ükski väline objekt.

Kas on võimalik, et selle põhjuseks on eluplaani puudumine? Enamik inimesi kulutab rohkem aega, et planeerida näiteks nädalapikkust puhkust soojal maal kui tuvastada, millised on tulemused, mida nad oma elu jooksul tahavad saavutada.

Suur osa inimesi on justkui kõndivad zombid, kes uitavad sihitult nädalast nädalasse ilma selge visioonita sellest, kuhu nad üldse liiguvad. Ja kui elu ei kujune välja nii nagu loodetud, on nad üllatunud, kuid kas selles on tegelikult midagi imestavat?

Kui tuua paralleele argipäevaelust ja loodusest, siis kuidas oleks sõita autoga, kui Sa ei tea, kuhu suunas minema pead? Või kui matkad tundmatus kohas ringi ja Sul puudub GPS, kaart või kompass? Purjetades laevaga ilma rooli või kindla fookuseta?

Kuidas jõuda kuhugi ilma teadmiseta, kuhu tahad jõuda? Kuidas leida üles midagi nii, et Sa isegi ei tea, mida otsid?

Spirituaalne dilemma – spontaansus või sihipärasus

Kui Sul puudub eluplaan, siis satud tõenäoliselt “juhuslikku” sihtpunkti. Sul puudub kontroll ning kogu elu on üks suur üllatus, olgu see kas meeldiv või mitte. Võib-olla juhtub ime ja satud õigesse kohta, kuid miks mitte olla selles kindel? Miks riskida, kui saaksid luua täpselt selle, mida soovid? Ja kui tõenäoline on see, et universum Sulle ilma küsimata midagi pakub?

Samas võib elule läheneda ka teisest küljest. Võib-olla ma ei tea, mis on mulle parim? Äkki teab universum paremini ja näitab mulle kõike, mida mul on vaja teada? Võib-olla on hoopis ootustest loobumine see, mis mind õigesse kohta viib?

Kas elu planeerimine on lõks ja raamidesse kinnistumine, või hoopis vabadus? Samamoodi saab küsida distsipliini kohta – kas mingite tegevuste järjekindel sooritamine on spontaansuse kaotamine või pigem osa õnne valemist?

Mulle tundub, et mõlemad seisukohad on õiged ning ideaalis me ei tahagi ühestki neist loobuda, vaid leida pigem harmooniline tasakaal spontaansuse ja sihipärasuse vahel.

Spontaansuse võlu

Spontaansust iseloomustavad näiteks sellised märksõnad nagu hinge areng, ootamatud imed, usaldus, lahtilaskmine, seiklusrikas teekond, avatus, põnevus, elavus, ühendus, kohalolu, voolamine ja vabadus.

Me teame, et inimmõistus on suhteliselt piiratud aparaat, mis on täis hinnanguid ja fikseeritud ideaale, ning ei pruugi teada, mis on hingele kõige vajalikum kogemus. Seega tundub olevat mõistlik ausalt tunnistada, et me ei tea, mis on meile kõige parem, ja usaldada avatud südamega pigem elu ennast.

Elu on müstiline ja ettearvamatu. Näiteks traumaatilisi õnnetusi ei vali keegi teadlikult, kuid ometi võib see olla parim asi, mis inimesega juhtub, sest ta ärkab unenäost üles ning avastab enda sügavustest midagi erakordset. Muidugi ei ole selline positiivne suhtumine esimestel hetkedel või isegi aastatel loomulik reaktsioon, kuid mina olen avastanud, et hea ja halb on väga suhtelised mõisted, ning seda on taibanud ka paljud teised.

Samuti kogevad inimesed imelisi sünkroonsusi ja kohtumisi, mida nad iseseisvalt ei suudaks iialgi kavandada. Sellest saab järeldada, et spontaansus on tõesti väga vajalik elu osa. Ilma selleta me poleks arvatavasti siia ilma isegi sündinud.

Sihipärasuse kingitus

Kui spontaansus on eelkõige seotud usalduse ja lahtilaskmisega, siis sihipärasus tuletab meelde, et meil on olemas valikud. Selle asemel, et passiivselt oodata imepäraseid juhtumisi ning muutumusi, võtame me vastutuse ja tunnistame, et oleme maailma kaasloojad. Sihipärasus sümboliseerib meie individuaalsust ning eneseusku, et me oleme suutelised oma reaalsust looma.

Lisaks annab sihipärasus meile kindluse -ja turvatunde, sest vaatamata kaootilisele maailmale on meil teatud kontroll. Kui seda meil ei oleks, läheksime me hulluks. Valikuvõimalused on tohutu suur kingitus, sest need annavadki meile vabaduse ja iseseisvuse. Samuti suureneb tõenäosus, et planeeritud asjad saavad tehtud ning unistused ellu viidud.

Ja kuigi spontaansus on niivõrd oluline osa elust, kas mitteplaneerimine suudab spontaansust üldse garanteerida? Ühiskonnas näeme hoopis väga palju vastupidiseid näiteid, sest planeerimata elu on suure tõenäosusega programmeeritud elu. Aga kuna inimesed ei ole sellest teadlikud, siis tekibki näilise juhuslikkuse illusioon – kusjuures täiuslikul orjal puudub teadmine, et ta on ori.

Kui inimene loobub valikute tegemisest, tehakse valikud tema eest. Juba sünnist alates hakatakse meid programmeerima nii vanemate, kasvatajate, õpetajate kui ka sõprade poolt ehk laiemalt vaadates ühiskonna, kooli, religiooni ja meedia poolt. Kogu see Matrixi kompott laetakse inimese mõistusesse ja tema reaalsustunnetusse, ning sealt algavadki harjumusmustrid, mis spontaansusele kindlasti kaasa ei aita.

Keskmine inimene on sattunud oravarattasse, mis on täis tühjust ja mõttetust. Kuna puudub teadlikkus enda jumalikkusest, puudub ka vastutustunne tervise, suhete, raha ja õnneküsimustes. Piiravad uskumused toovad endaga kaasa reaalsuse, kus edu sõltub üksnes välismaailmast. Ja lisaks sellele upub inimene lõpmatusse infokeerisesse, mille tulemusena ei ole tal aega, ruumi ega energiat, et iseennast isegi kuulata. Seega ei jäägi muud üle kui ümbritsevate lainetega kaasa minna ning jõudagi lõpuks sihtpunkti, mis ei oma erilist mõtet.

Sedasi elades on tagajärgedeks suurte võimaluste mahamagamine, valu (haigused, konfliktsed suhted) ning kahetsused surivoodil: “Kui ma vaid oleksin…” Õnneks ei ole selline lõpp paratamatu, vaid enese tundmaõppimise ja teadliku planeerimise korral välditav.

Harmooniline tasakaal – vastutusrikas spontaansus

Ilmselt on planeerimine ja distsipliin saanud halva maigu stressirohke ja loodusest kaugeloleva ärimaailma tõttu. Kui kirjutada märksõna “plaan” või “planeerimine” näiteks Google-i otsingusse, siis peamised seosed tekivad eelkõige äri -või finantsplaani koostamisega.

Jah, numbrites elamine ja kitsarinnaliselt oma ego teenimine, hoolimata tagajärgedest ühiskonnale, loodusele või oma hingele, ei vii tõesti arengus väga kaugele, kuid see on kõigest äärmuslik näide. Lähemalt vaadeldes näeme, et inimesed, kes planeerivad oma elu TERVIKLIKULT, on reeglina õnnelikumad ning enesekindlamad inimesed kui need, kes lasevad ennast lihtsalt suvalise vooluga kaasa viia.

See ei tähenda, et kogu Su elu on planeeritud ja oled stressirohke mõistuse vangis. Kõik on vaid tasakaalu küsimus: ühe korra teed plaani, seejärel elad hetkes. Kui olukord nõuab, oled paindlik ning muudad plaani, aga seejärel oled taaskord siin ja praegu.

Rahumeelne sõdalane ei loobu sellest, mida ta armastab, vaid leiab armastuse sellest, mida ta teeb. Lahtilaskmine ei tähenda unistuste kaotamist, vaid hoopis kontrollist loobumist ja teekonna nautimist – seda õppisin ma filmist Peaceful Warrior. Sa usaldad, aga passiivse ootamise asemel teed otsuse ning liigud oma unistuste suunas, hoidmata kinni sellest, milline on lõpptulemus. Täpselt samamoodi tahan ma liikuda tervenemise suunas – see on teekond, mis mulle põnevust pakub.

Eluplaan ei võta elult spontaansust, sest mitte keegi ei saa elu 100% kontrollida – ole mureta. Loodus jääb küll võitjaks, kuid planeerimine muudab Sind aktiivseks osaliseks ja aitab Sul teadlikult oma saatust vorpida. Kokkuvõttes annabki eluplaan vabaduse, et olla spontaanne!

Selle plaani eesmärk on meid TEENIDA. Hoida meeles meie suurimaid väärtusi ning elada nendega kooskõlas. Kui see suudab seda tagada, on see täiesti õigel kohal.

Seega võib ka spirituaalsel inimesel olla plaan sellest, kuidas ta tahab oma elu elada. See on praktiline, sest selle aluseks on tõde, et meil on alati valik. Me oleme loojad, kes tulid siia Maale mängima ja isiklikku reaalsust looma. Kunst peitub aga selles, kuidas luua ja voolata samaaegselt, nii et toimub koostöö kogu universumiga – see ongi vastutusrikas spontaansus.

Visioon aitab realiseerida oma täispotentsiaali

Me kõik soovime olla õnnelikud ja vabad, ning realiseerida oma täielikku potentsiaali. Elada elu, mis on väärtuslik kogu maailmale. Kuid elu kulgeb kiiresti ja ootamatult, ning kui me juhtpositsiooni koheselt kätte ei võta, siis võib juhtuda, et varsti on elu juba elatud.

Seepärast ma ärgitangi Sind elama nüüd, kui veel on võimalust! Me ei saa muuta küll oma minevikku, kuid me saame teha valikuid, kuidas me jätkame praegu. Ja ole Sa eluaastates nii küps kui oled, alati on võimalus oma teekond võimsalt lõpetada!


Seekordses postituses keskendusin ma põhjustele, miks on eluplaani koostamine oluline, sest kõik algab ikkagi Sinu isiklikust tahtest, ja kui oled teadlik millegi vajalikkusest, on praktiline teostus palju tõenäolisem.

Järgmine kord kirjutan ma lähemalt nippidest, kuidas oma eluplaan edukalt kirja panna. Soovi korral võid minuga läbi teha ka coaching sessiooni, et luua selgust oma prioriteetide osas või saada tuge tähtsate sammude astumisel.

Sarnased postitused: