Sõnum südamest

In Madise rännak by Madis Mark6 Comments

Ma tahan jagada teile seekord midagi väga isiklikku ja tõelist. Ma pole tegelikult päris selline nagu ma tahan välja paista. See blogi sümboliseerib pigem inimest, kes ma tahan olla. Ma paistan inimestele, kes mind reaalses elus ei tunne, väga tugevana ja julgena. Sellisena, kes koguaeg särab ja on õnnelik ning ei karda miskit. Kes on aus ja avatud, täiuslik vestluspartner.

Aga tõde on see, et päriselt olen ma väga katkine inimene nagu paljud teised. Minu sees on tohutult palju allasurutud valu, hirmu ja üksindust. Olen kinnine ja hoian rohkem omaette. Kui inimesed küsivad, kuidas mul läheb, vastan alati hästi, kuigi sisimas tunnen, et midagi on valesti. Kõik tundub nii võlts. Ma ei näita teistele oma reaalseid tundeid, tahan paista hoopis positiivse ja tugevana. Tahan olla selline, millesse ma usun, ja seega ma pingutan selle maski üleval hoidmiseks, kuid see ebaõnnestub mul. Ma ei ole teesklemises väga hea, seega kõik inimesed minu ümber tunnevad, et midagi on minuga valesti. Aga kuna enamik meist on siin maailmas valetajad (kes suurem, kes väiksem), siis ei pööra nad sellele eriti tähelepanu. Vastavad mulle tihti samamoodi valedega ning energia kulub rohkem sellele, et nende enda mask ei puruneks. Pealegi oleme niivõrd harjunud selles valelikus ühiskonnas elama, et me ei hakkagi sügavamale laskuma, vaid võtame hoopis uue jututeema, mis on praktilisem ja rohkem mõistuse lähedane. Nii saame oma allasurutud tundeid vältida.

Ja kui inimene ei ole kontaktis oma tunnete ja sisemaailmaga, siis ei suuda ta ka päriselt mõista, mida teine tunneb. Sellepärast tihti eeldatakse, et ma olengi selline nagu ma välja paistan. Ebakindel, kinnine, ebamehelik, nukker jne. Sellisena tajuvad mind inimesed, kes on mind kõige kauem tundnud. Pole ime, miks mu perekonnaliikmed ja vanimad sõbrad pole näiteks minu blogi teemal eriti sõna võtnud. Ma isegi ei tea, kas nad seda loevad. Ja ma arvan, et põhjus peitub selles, et see, mida nad loevad, tundub lihtsalt nii võõras ja tundmatu. Sest väliselt paistan ma hoopis teistsugusena ja ma pole reaalselt nendega neid asju jaganud, millest kirjutan. Seega võib-olla nad lihtsalt ei usu seda. Või ei mõista, sest pole ise enda sisemaailma sedasi sukeldunud. Või ei julge nad minuga sellel teemal rääkida, sest ma pole ennast neile avadanud, nendega ise püüdnud rääkida.

Aga ma tahan öelda seda, et ma ei ole tegelikult nii kinnine ja egoistlik kui teistele võib tunduda. Ja samuti pole ma reaalselt nii habras ja ebakindel poiss. Minu sees on lihtsalt palju hirmu ja mul on väga raske ennast teistmoodi väljendada, vähemalt inimeste juures, kes on mind alati peale õnnetust sellisena näinud. Tõde on see, et ma tahan ennast avada ja ma tahan olla lähedasem. Ma hoolin oma perekonnast ja sõpradest, ning ma ei taha eemale hoida. Aga ma lihtsalt ei oska ega julge ennast veel avada. Tõsi küll, olen viimaste aastate jooksul väga palju muutunud, ning ma olen proovinud. Aga kui ma seda olen teinud, siis minule pole samaga vastatud. Peale seda tunnen ikkagi, et mind ei mõisteta või seda ei tahetagi kuulda. Ma näen suurt ebamugavust teises ning siis ma tihti loobun, kuigi proovin siiski aina rohkem ja rohkem.


Illusioonid ja valed

Olen leidnud enda elus palju sõpru ja tuttavaid, kes huvituvad enda sisemaailmast samamoodi nagu mina. Nad on andnud mulle jõudu, et jätkata oma valitud rada. Kuid kahju on mul sellest, et ma näen neid inimesi enda elus nii harva. Tavaliselt suhtlen nendega ainult interneti teel või siis üritustel, mis on tihti tasulised. Igapäevaselt olen aga ümbritsetud inimestega, kellega ma ei tunne palju ühist. Mul on täiesti teistsugused huvid võrreldes oma eakaaslastega, vähemalt nii paistab välja. Portugalis viibides olen samuti püüdnud olla väga avatud meelega ning minna koos teistega välja, isegi kui ma ei taha. Aga ma lihtsalt ei suuda nendega kontakti leida. Kui nemad tahavad öösel pidutseda ja alkoholi juua, siis mina tahan pigem puhata ja vaikuses olla. Kui nemad tahavad vaadata jalgpalli või rääkida tühistest asjadest, mis ei ole seotud ei enesearengu ega ka tähtsate küsimuste ja probleemidega maailmas, siis mina tahan elada elu mõtestatult ning luua väärtust, mis jääb elama ka pärast minu surma. Soovin olla kõigest teadlik, nii enda sees toimuvast kui ka välisest. Armastada ennast ja hoolida keskkonnast, loomadest, inimestest. Samuti tahan jagada kõike seda, mida olen elus õppinud, ning olla aus ja tõeline, mina ise.

Aga see tundub nii raske… Kui ma ei teeskle, et olen „normaalne“, siis iga kord, kui ma midagi tõelist jagan, siis tunnen, et astun maailmaga konflikti. Ma kardan, et inimestele ei meeldi see, mida ma ütlen, sest ma olen ainus, kes nii ütleb. Lisaks sellele on minu sees ka kooliajast pärit hirmud, mis takistavad mul olemast mina ise. Kardan liigset tähelepanu ning erinevust teistega, negatiivseid reaktsioone ja hukkamõistu. Olen muutunud aja jooksul julgemaks, kuid samas ka koguaeg aina teistsugusemaks võrreldes teistega.. Liita nendele asjadele juurde ka teisiti toitumise ja elamise, siis kõik see tundub hoomamatult suur koorem. Ja nii ma varjangi enda olemust iga päev, teesklen ja valetan. Puutun välismaailmaga kokku nii palju kui vaja ning katsun võimalikult kaua üksinda olla. Vahel pistan pea välja, annan endale võimaluse, kuid tagasi tulles otsustan ikka peitu pugeda. Kuitahes positiivne ja elujõuline inimene ma ka ei oleks, selline valelik elu on liiga raske. Pole midagi hullemat sellest kui enda tõe ja hinge varjamine. See takistab mul realiseerida enda potentsiaali ja oma unistusi täide viia. Sest ma ei saa lihtsalt koguaeg põgeneda.

Sisimas ma tunnen iga päev tohutult palju üksindust. Mu elu tundub justkui unenägu, täpselt nagu Matrix-i filmis. Isegi mu unenäod tunduvad reaalsemad kui päris elu. Samuti virtuaalne maailm, kust ma pole siiamaani välja saanud. Kergelt kipun vaatama erinevaid telesarju, sest ma tunnen siis ennast elusamana kui muidu. Ma väldin kõike seda teadlikult ning teen pingutusi oma harjumuste muutmiseks, kuid see ei ole piisav. On vaid aja küsimus, millal ma täitun tühjusega, ning pean jälle oma doosi kätte saama. Arvuti on endiselt ainus koht, kus ma saan argipäevaelus oma üksindust leevendada. Saan seal suhelda vabalt sarnaste inimestega, saan keskenduda tähtsatele teemadele. Vahel mängin pilli ja teen trenni, kuid siis pean ikkagi tagasi pöörduma, valelikust maailmast minema. Seal asub minu turvaline paik, selle sama minevikust pärit haavatud poisi paik.


Haavatud poiss

Võin öelda, et olen elus väga palju edasi astunud. Samal ajal tundub tõene ka see, et ma pole kuhugi kaugemale jõudnud. Mõnes mõttes olen ma ikka see sama poiss, kes on kinni mineviku valus. Valetan ja teesklen samamoodi nagu minevikus pärast õnnetust. Varjan tundeid ja tunnen, et mind ei mõisteta. Ma olen teinud palju tööd endaga, oma teadliku mina täiesti ümber programmeerinud, kuid alateadvuse eest ei suuda ma põgeneda. Aeg-ajalt tuleb mulle ikkagi kõik meelde, mida koolieas kogesin, sest need mustrid on nii sarnased ning äratuntavad. Ja vahel ma murdun ning poetan mõned pisarad, mis kergendavad minu koormat.

Sügaval minu sees on endiselt valu ja hingepiin, mis pääseb valla, kui ellu tekib rohkem stressi kui tavaliselt. Kui elan üksinda omas mullis, on mul kõik väga selge ja suudan vaatamata mõnele kahtlusele väge säilitada. Hetkes olemine, hingamine ja igasugustest mürkidest (meedia, negatiivsed uskumused/programmid, ebatervislikud toidud/joogid) vabanemine on elu palju kergemaks muutunud. Ent siiski kui ma satun pikemaks ajaks inimeste hulka ja kohtun oma sisemiste deemonitega, siis rändan ma kergelt ajas tagasi ja kaotan oma enesekindla hoiaku. Teadlikkus püsib, kuid käitumist ja kehakeelt ei suuda enam kontrollida. Siis ilmneb minu tõeline pale, mida olen alla surunud ja millele olen juba ammu tahtnud „head aega“ öelda. Hirmust nende tunnete näitamise ees osutan sellele vastupanu, üritan teeselda tugevust ja välja paistab veider ebakindlus. Kaob mehelikkus ja välja paistab vaid kinnine ning nukrameelne poiss. Olen juba 20-ndates, aga mu keha väljendab ennast tihti rohkem nagu 14-aastane, kellel puudub turvatunne. See seletab ka seda, miks pole mul ühtegi romantilist suhet elus olnud. Mõtted ja teod on üks asi, kuid ellu tõmbame seda, kes me oleme ja milline meie vibratsioon on. Kuna see sisemine hirm peletab ka teised eemale, siis ei saa tekkida ka väga lähedasi suhteid. Seega kõik on kinni suhtumises ja kehahoiakus, mitte füüsilises seisus nagu ma kunagi kartsin.


Tahtejõud ja vabanemine

Ent siiski olen ma vaatamata nendele tumedatele tunnetele nii kaugele jõudnud. Miks? Kuidas ma suudan kõigest sellest kirjutada, millest ma kirjutan? Seista julgelt hirmudele vastu ja osaleda saates või reisida üksinda välismaale? Sellepärast, et mul on tahtejõud. Ma tõesti soovin muutuda. Ma otsustasin juba aastaid tagasi, et ma ei ole ohver, vaid olen looja. Kunagi, kui ma olin oma elu kõige madalamais punktis ja kui ma olin valmis jätma kõigega hüvasti, avastasin ma koos oma egost lahtilaskmisega midagi väga erilist enda südames. See oli puhas enesearmastus. Usk, et kõik saab olla tegelikult palju parem. Ma ei andnud alla just sellepärast, et ma tundsin seda maagilist jõudu enda sees. Kõige sügavama kurbusega kaasneb lõpuks kõige suurem rõõm ja lootus, mis hõiskab: „Ela edasi! Elu on nii kaunis. Usalda ja ära anna alla! Ära usu illusioonidesse ega sellesse tumedasse hirmu. Lase lahti ja sind ootavad suurimad imed!“ Sellest ajast peale pole ma kaotanud eneseusku. Mistahes raskused elus on, ma pean meeles alati oma kodu, kus on kõik võimalik. Minu sees on küll valu ja hirm, kuid ma lihtsalt ei usu nendesse! Ma tean, mis on võimalik. Ma tunnen seda sügaval enda sees ja näen seda ka oma visioonides. Seega lähen ma vapralt edasi ja ületan kõik takistused!

Seega muidugi ma pole tegelikult samas seisus kui varem. Minu elujõud on tohutult kasvanud ja ka jätkab kasvamist. Olen õppinud oma tunnetega toime tulema, nendega mitte samastuma. Minu peas ei ole negatiivseid mõtteid, keskendun alati olevikule ning annan endast parima. Lihtsalt nendest vanadest tunnetest ma pole veel täiesti vabanenud. Need ei kontrolli minu mõtteid ega suuremaid tegusid, aga siiski mõjutavad mu elu väga palju.
Aga ma mõistan nüüd, et tegelikult need tunded ei ole minu nuhtluseks. Need hoopis püüavad mulle midagi väga tähtsat öelda. Mu hing kisab täiest väest ja soovib, et ma teda kuulaks. Ta ihkab vabadust. Ta tahab olla truu ning väljendada oma armastust, kirge. Ja ma tean, mida tahab ta öelda. „Ole vapper, ole vaba, ole tõeline!“ Seega ma otsustasin enam mitte valetada. Mul on sellest teesklemisest kõrini. Selle postitusega näitan ma kõigile, milline ma tegelikult olen. Ma tunnistan enda nõrkusi ja jagan neid teistega. See on suurim tugevus ja vägi! Vastus, mida see sisemine haavatud poiss on nii kaua oodanud.

 

Comments

  1. roheline

    Vau, kirjutamisannet on sinul ka, lauseehitused ja lihtsalt arusaadav tekst. Vägev, jätka enda teekonda hirmuta ja ole tõeline nagu soovid! Ise olen 24 ja kõik on nagu korras ja hästi aga pole enda printsessi kohanud ja töövaldkonnas suur segadus. Pluss ka see, et suhtlen inimestega vähe ning olen ka palju aega üksi. Ma arvan, et neid on palju ning pole üksi sellesmõttes. Muidu ega mul kurta millega üle väga pole, armastan enda vanemaid, õde ja sõpru, on kodu kus olla ja tervis ja finants heal järjel. AGA just see on puudu millega ma väärtust looks maailmale ja milles ma parim olen, mis valdkond millele enda aega ja energiat panna. Vot nii, enda mõtete kirjapanek veebi on ka mingi vabanemine 🙂 EDU!

    1. Madis Mark

      Suured tänud kiituse ja heade soovide eest! 🙂 Jah, eks meil kõigil omad väljakutsed siin elus. Ja me oleme veel noored, aega küll ennast avastada. Ise pole samuti veel selle “kõige õigema” leidnud, aga samme olen küll selles suunas palju teinud. Hea ongi alustada tegevustest, mis rohkem meeldivad ja energiat annavad.
      Edu ka sulle!

  2. Reny

    Kallis Madis! Minu arvates sa ei peagi üritada tavaliste jalgpalli ja õlu armastajatega sõprustada. Proovi leida jooga või meditatsiooni klubi, või mõni muu vaimse või energeetilise praktika kokkutulekuid. Ära karda investeerida natuke raha sellesse. Sa oled ju seda nii väärt! <3

    1. Madis Mark

      See on tõsi 🙂 Portugalis olles hakkasingi kusjuures joogas käima 2x nädalas. See tõesti lisab elule palju tasakaalu ja tunnen seal väga vabalt.
      Ja lisaks sellele ma olen täitsa teadlik, et lahendused on olemas. Oma mõtted ja tunded ongi tihti peamisteks takistusteks inimesel, seepärast ma ei võta neid ka liiga tõsiselt 🙂 Teadvustan elu suhtelisust ja seda, et kõik võib hetkega muutuda. Ja näen, et kõik sõltub sellest, kuidas ma ise olukordadele reageerin, millise energiaga inimeste juures olen jne. Tihti kogen ka täiesti vastupidist olukorda – olen rõõmsameelne ja suudan inimeste juures üsna vabalt olla. Seega olen ise oma saatuse looja!
      Tahtsin lihtsalt neid tundeid, mis vahepeal üles kerkivad, teistega jagada. Tükike minu teekonnast siiski. Näitan maailmale, kuidas ma need raskused ületan ja oma unistuste elu elama hakkan. Kõige tähtsam ju ongi teekond 🙂

  3. Tom

    Ja mis veelgi tähtsam. Sa kirjutasid oma tunded lahti, minu arvates on see parem, kui nendest rääkimine. Mis lahti harutatud, see saab ka korralikult jälle sidusaks. Ja tahtejõudu Sul selleks on! Ei kahtle kohe üldse!

    1. Madis Mark

      Kusjuures kirjutamine on tõesti väga kasulik tegevus. Saab mõtteid organiseerida ning tunnetest ehk tõesti paremini aru saada, nendest isegi lahti lasta.

      Nii läkski, et pärast selle postituse kirjutamist tundsin ennast jälle uue inimesena. Sellises seisundis pole enam siiani olnud. Tundub, et see teema sai kuidagi ammendatud. Sain välja räägitud ja enam nagu ei tekkinud vajadust nendest kinni hoida. Ja kui nüüd samal teemal uuesti kirjutaks, siis kirjutaksin juba teistmoodi. Palju kergem olla ja elu läheb sujuvamalt edasi! 🙂

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.